Käsitööõlle valmistamine on viimastel aastatel kogunud populaarsust. Suurte tehaste kõrvale on Harjus tekkinud pruulikojad näiteks Keilas, Sauel, Rae vallas ning Raasikul. Ka Vasalemmas, veidi kaunist mõisahoonest Riisipere suunas toimetab õllega ja mitte ainult sellega Kaido Kasemets.
Wassalemma Pruulikoja nime kandev ettevõte on tegutsenud aastast 2015. Siis soovis peremees Kaido Kasemets senise töö asemel midagi muud teha. “Ma töötasin siinsamas Ämaris lennubaasis 20 aastat. Olin maapealses teenistuses. Aastal 2015 alustasin konservidest ehk maltoosast õlle tegemist,” meenutab Kasemets.
Kuid varsti tulid ikka ehtsad linnased, humal ja muud, mis ehtsa õlle juurde käib. Pudelid olid või on tänaseni müügis müügis Tallinnas ja Tartus, Keilas Rõõmu kaubamajas ning Padise käsitööpoes. Kaks aastat tagasi tegi meister ka toonase Padise vallavalitsuse tellimusel Harju maakaitsepäeva eripruuli.
Toole ja laudu saab teha uusi ning vanu remontida. Vasakul puidust ampel. Suurt tootmist Wassalemmas Kasemets ette ei võta. Kevadtalvel keedab ning villib ta kohapeal umbes sadakond liitrit märjukest. Veidi suuremad partiid valmivad Viljandimaal Mustlas. Pärast seda seisab õlu veidike pudelis. “Ega värske pudeliõlu polegi kõige parem juua. Koduõlut küll, aga pudelis peab märjuke veidi ootama,” teab meister nippe.
Lapsed joovad okkajooki
Põhikoostis, ehk linnased, humal, vesi ja pärm, on püsinud sajandeid muutumatuna. Kuid viimase maitse ja krehvti annavad märjukesele lisandid. “Linnaste ja humalate ostmine on tehtud suhteliselt lihtsaks. Neid saab tellida piiri tagant või ka Eestist. Aga eks hind on ka selle arvelt kohati kõrgem,” ütleb Kasemets.
“Ma saan aru, et kõik tahavad elada. Edasimüüjad kaasa arvatud. Aga kas ma küsin 0,33-liitrise pudeli eest kaks või neli eurot, on ikka vahe,” arutleb mees. Mõne käsitööõlle väikese koguse eripruul on veel kallim. “Lõpuks ütleb klient, et mina Eestist ei osta ja kolib Lätti,” ennustab Kasemets.
„Kui esimese lonksu jahtunud õllest võtsin, sain aru: naist on vaja ikka kuulata.“
Enda toodangu nimed on huvitavad ja peegeldavad kohalikke nimesid või rajatisi. Nii on olemas “Rummu” ja “Padise klooster”, kuid ka “Orikas”, Vahva vend” , “Mees metsast”, “Hildegard” või “Setokene”. “Kuuseokkajook on lastele ja autojuhtidele. Saunas läheb see ka hästi,” räägib mees.
Lisaks on talus müügil teiste meistrite tooteid. Esindatud on näiteks Saue, Pühajärve, Mulgi ja Tartu õlled ja kaljad. “Olen teinud ka lähiümbruse taludes degustatsioone teinud. Näiteks Kallaste turismitalus. Ehk jõuan ka teistesse lähikonna taludesse. Sest minu tunnuslause kõlab “Õlu on nautimiseks,” kinnitab Kasemets.
Naist tuleb kuulata!
Mehe abikaasa on tegelenud toitlustamisega ning on pakkunud välja nii mõnegi lisandi või retsepti. Kokkuvõttes valmivad Vasalemmas päris huvitavad maitsed. “Ühel korral tahtsin teha õlut tšillipipraga. Ikka sellist, mis ajaks suu õhetama. Naine õpetas: ära nii palju lisandeid pane. Mina muidugi ei kuulanud teda. Kui esimese lonksu jahtunud õllest võtsin, sain aru: naist on vaja ikka kuulata. Suu õhetas liiga palju. Märjuke saigi nimeks “Kuulan naist!”,” meenutab ta. Viimane uudis on Vasalemmast kuuseokkapuru ja meega õlu.
Wassalemma õllevalik. Kuigi märjukese keetmisest ning müügist elaks ära, on Kaido Kasemets lisaks tegevust otsinud. Ta proovis kitse- ja lambakasvatusega. Värskelt tuli aga juurde puutöö. “Naine tahtis saada puidust lauakatet. Tegin valmis. Mullu sügisest õpin ka Hiiumaa ametikoolis palkmajade valmistamist,” ütleb mees.
Ta seletab pikalt, kui hea on puutöö ning et omavalmistatud asjadel on hing sees. Valmistatud on riidekirst, laudu, suuri ning väikesi nimesilte ja muudki. “See on hea hobi, sest lood pidevalt midagi uut. Õllega on nii, et ühe päeva keedad ja siis paned seisma. Ootad, kuni mulksub ära. Aga puutööga saab tegelda iga päev,” kiidab ta.
Viimasel paaril kuul on mees avastanud vigursaagimise võlud ning puukujude valmistamise. Samuti puusiltidele nimede freesimise ning pinkide uuendamise. Tellitud on ka juba uus köögilaud mõõtudega 3×1,5 meetrit. “Lilleampel on ka juba valmis. Naine tahtis väikest. Aga mina kartsin, et seda võidakse varastada. Vedasin kahemeetrise männipalgi metsast kohale ja ütlesin: seda ei vii keegi ära. Ja seisabki siiani omal kohal,” näitab Kasemets.
Tütred peavad talus näiteks merisigu ning kanu. 
