Varjupaik. Siia sattunud loomadele on lahkumiseks kaks ust. Üks igavikku ja teine koju. See esimene paotub harva, hädavajadusel. Teise kohta võib aga öelda – see on alati lahti. 

„Meie püüame anda igale siia sattunud loomale võimaluse,“ ütleb Anni Anete Mõisamaa, kes peab Varjupaikade MTÜ-s korraga kahte ametit – tegeleb annetustega ja korraldab avalikke suhteid. Varjupaikade MTÜ on aga katusorganisatsiooniks kokku kaheksale loomade varjupaigale üle Eesti. Üks neist asub Tallinnas, Paljassaares, teenindades linna ja selle lähiümbrust. 

„Meie varjupaigad töötavad maailmas suhteliselt unikaalse, kaks-ühes-põhimõttel. Oleme omavalitsustele koostööpartneriks lemmikloomadega tegelemisel, pakkudes leitud loomadele peavarju seaduses ette nähtud kaks nädalat. Sealt edasi muutume aga päästekeskusteks, kus otsitakse annetajate abiga kodututele loomadele uut kodu,“ kõneleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi. 

Seaduses ette nähtud kaks nädalat tähendab, et omavalitsused on kohustatud oma territooriumilt leitud kodulooma eest varjupaigale kaks nädalat tasuma. Et ühise MTÜ-na tegutseb kaheksa varjupaika, avardab see loomade võimalusi. Kui näiteks Valga- või Läänemaa varjupaigas pole mõnele loomale kodu leitud, tuuakse loom Paljasaarde. Tallinnas on rohkem tahtjaid, ehk läheb õnneks. Just üks selline sõbralik, vanemapoolne laika ootab praegu uut peremeest. „Ta leiti mahajäetult Läänemaalt. Kõik tundemärgid viitavad, et laika on olnud varem jahikoer, kes on peremehe poolt hüljatud,“ usub Anni Anete Mõisamaa. 

Kõik algab karantiinist

Siia majakesse varjupaiga tagahoovis tavaline loomasõber ei pääse. Siinsetesse puuridesse tuuakse varjupaika jõudnud koerad-kassid. Loomulikult igaüks omasse puuri – kassidel on omad ja koertel omad ruumid. Palju on ka tühje kohti. „Kevad on hoogsalt edenemas. See tähendab, et ka meie puurid hakkavad jõudsalt täituma,“ kõneleb Mõisamaa elust varjupaikades. Sest kevadel on kassidel poegimise aeg. Enamik varjupaika sattunud kassidest on leitud tänavalt. „Meile satub ka kiibistatud kodukasse, need saame tagasi koju toimetada,“ räägib Mõisamaa, tõdedes, et Harjumaa elanikud tavaliselt kiibistavad oma kasse. Mujal kiibistatakse oma lemmikuid vähem. 

Väike valge koerake siin karantiinis uurib oma suurte silmadega kõiki sisenejaid – ega nüüd tema järgi tuldud. Sest peremees oli ta parki puu külge sidunud ja ise lahkunud. Koer ootab ikka veel.

Probleemiks varjupaikadele on niinimetatud kassikolooniad. Mõisamaa kinnitusel tuuakse sellistest „kassikasvatustest“ vahel varjupaika poolsada looma. Probleemiks on ka suvilakooperatiivid, kuhu inimesed kevadel elama kolides ka kassipoja võtavad, sügisel „unustavad“ aga kassi linnakoju kaasa võtta. On aga ka märksa drastilisemaid juhtumeid. Väike valge koerake siin karantiinis uurib oma suurte silmadega kõiki sisenejaid – ega nüüd tema järgi tuldud. Sest peremees oli ta parki puu külge sidunud ja ise lahkunud. Koer ootab ikka veel.

Karantiinis olles läbivad kõik loomad veterinaarkontrolli. Vajadusel ravitakse ka silmapõletikku, kõhu- või muid hädasid, mis tänavaeluga kassikestel ikka kaasas käivad. Kassid ka steriliseeritakse. Kui karantiini kahe nädala jooksul selgub, et loomadega on kõik korras, lähevad nad juba sinna, kuhu pääsevad neid vaatama ka loomasõbrad. Et mõni loomake lemmikuks tunnistada. 

Kass pole karjaloom

Karantiinist kõik kassid veel suurde tuppa, avalike pilkude alla ei pääse. Vahepeal on väiksem tuba, kuhu satuvad arglikumad, sotsiaalselt mitte nii aktiivsed kassid. Need, kellel inimesega harjumine veel aega võtab. „Nad muutuvad peagi sotsiaalseks, aga pai ei lase nad endale veel nii pea teha,“ tunneb Mõisamaa oma neljajalgsete sõprade hingeelu. 

Suures kassitoas, kuhu pääsevad ka loomasõbrad-lemmikuotsijad, on koos palju kasse. Nii palju, et ega silm neid kõiki korraga püüagi – kes on pugenud pessa, kes turnib turnimispuudel, kes kükitab puuris, selg küürus. 

Ole sa tänava- või kodukass – häda tahab ikka tegemist. „Eks me neile seda liivakastis käimist ole siin õpetanud, tänavakassid ju sellest midagi ei tea,“ naerab Anni Anete Mõisamaa, kinnitades, et koju minnes on kassidel juba kõik vajalik selge. 

Mõni julgem kass marsib aga otse sisenejate juurde, sirutab käpa välja, üritab mängida. 

„Hoiame siin loomade arvukuse nii madala kui vähegi võimalik, sest muidu tulevad kassikaklused ja paikapanemised – kass pole karjaloom,“ tõdeb Mõisamaa.

Mõned kassid ootavad siin omale kodu mitu aastat. Teadja inimese Anni Anete Mõisamaa – ta on siin ametis juba seitsmendat aastat – kinnitusel leiavad kõige raskemini uue omaniku mustad kiisud. „Korraldamegi selle pärast sügiseti Musta kassi päevi, aitame inimestel ebausust üle olla,“ naerab ta. Kõige kiiremini leiavad uue kodu kolmevärvilised kassid ja – üllatus, üllatus – ka punased. Mõnele kiisukesele on kogunisti kümme tahtjat. Ja siis peab suhtekorraldaja Mõisamaa ilmajäänuile seletama, miks just nemad seda kassi ei saanud.

„Kui inimene tuleb siia kassi tahtma, ega see tähenda veel, et me talle looma tingimata anname. Kõigepealt peab soovija meie kodulehel täitma ankeedi, tõestamaks oma sobivust,“ räägib kommunikatsioonijuht. Ta võtaks isegi mõne kiisu koju – näiteks selle imearmsa, suurte roheliste silmadega natuke pelgliku kolmevärvilise sealt väiksest toast – aga… 

„Meie töötajail on kõigil koduloom kodus ootamas, töö nii öelda ka koju kaasa võetud. Minulgi on kodus koer. Ei taha koju veel mõnd lemmikut võttes sõbrale stressi tekitada,“ tunnistab Mõisamaa. Samas kutsub ta inimesi üles end vabatahtlikena proovile panema. Inimestest, kes leitud kassipoja enda juurde koju hooldada võtavad, neid lutipudelist toites nad kõige kriitilisemast ajajärgust üle aitavad, on ikka puudus. Eriti nüüd, kevadel. Siis saavad loomakesed ise juba varjupaiga abiga elule määratud uksest oma eluga edasi minna. →

ÜLESKUTSE

Toeta sinagi!

Kassihooaeg on algamas. Seaduse järgi peavad omavalitsused nende territooriumilt leitud loomade eest varjupaigale kaks nädalat tasuma. Edasi muutub varjupaik päästekeskuseks, kes peab loomi uue kodu leidmiseni üleval vabatahtlike annetuste abil. Loomade varjupaik vajab rahalist abi, aga ka loomatoitu, isegi tekke ja vanu pleede, linu ja rätikuid, mida saab kasutada pesamaterjalina.