Linnamäe paisu ja paisjärve säilimise eest võitlejad said hiljuti kaks head uudist: keskkonnaamet andis kõigepealt vee-erikasutusloa Eesti Energiale, mis tähendab, et hüdroenergia tootmine tammil jätkub, ning eile teatas kultuuriminister, et riik võttis paisu muinsuskaitse alla.

Linnamäe paisjärve ümber elavaid kodumanikke koondava Koila seltsi juhatuse liige Margus Teemant ütles, et kõigil on väga hea meel, et keskkonnaamet suutis vastu seista rahandusministri Sven Sesteri poliitilisele survele ja siiski pikendas vee-erikasutusluba aasta jagu. Sester nimelt ütles möödunud nädalal riigikogu ees, et Linnamäe jaama sulgemine on otsustatud.

Vee-erikasutusloa pikendamine oli vajalik, et viia lõpule keskkonnamõju hindamise (KMH) protsess, mis peaks andma vastuse küsimusele, milline on tammi ja seal töötava hüdroelektrijaama mõju Jägala jõel asuva Natura ala kaitse-eesmärkidele ning kas jõge annaks taastada lõhejõena. Margus Teemanti sõnul peaks KMH programmis arvestama ka Linnamäe tammi muinsuskaitseliste väärtustega ja kohalike elanike õigustatud huviga oma elukeskkonna säilimisele. Ta viitab sel aastal muudetud veeseadusele, mille järgi tuleb nüüdsest viia läbi eri huvide kaalumine ning mitte eelistada tuimalt looduskaitselisi argumente.

„Keskkonnaamet pikendas veeluba üheks aastaks, ja see tähendab, et järgmise aasta jooksul tuleb veeseadusega nõutud erinevate huvide kalumine läbi viia,“ ütles ta. „Alles siis saame püsiva otsuse. Seni on jätkuvalt õhus oht, et Linnamäe pais lõhutakse, järv lastakse alla ja elektrijaam seiskub.“

Mälestist ei tohi lõhkuda

Tammi mahalõhkumise hirmu peaks peletama eilne (22.12) kultuuriministri otsus võtta Linnamäe hüdroelektrijaama pais muinsuskaitse alla. Jõelähtme valla keskkonnanõunik Kristjan Põldaasa sõnul peaks otsus tähendama, et pais on puutumatu. „Minu teada on mälestisel ilma muinsuskaitseameti nõusolekuta igasugune ehitustegevus keelatud, rääkimata mahalammutamisest,“ ütles ta.

Jõelähtme vald on kindlalt kohalike elanike poolel ja soovib samuti, et kõik säiliks nii, nagu on juba pikka aega olnud. „Kui kohalik elanikkond tahab, et pais ja paisjärv jääksid alles, siis meie ülesanne on elanike eest seista,“ selgitas Põldaas. „Teine põhjus on, et see kõik on siin väga pikka aega olnud, hüdroelektrijaam alustas tööd aastal 1924. Kui pais uue vabariigi ajal taastati, maksis see mitu miljonit maksumaksja raha.“

Keskkonnanõuniku sõnul ei kujuta ta hästi ette, mis alal juhtub, kui pais peaks lõhutama ja järv tühjaks lastama. „Kui vesi alla lasta, on siin tonne muda, mis tuleb likvideerida, jõesäng tuleb välja ehitada, luua kärestikud. See on suuremahuline ettevõtmine,“ kirjeldas ta ning viitas mullu valminud Maves ASi uuringule, kus jõuti järeldusele, et tuleks loobuda lõhejõe taastamisest Jägala jõe alamjooksul, sest see on liiga kallis.

Linnamäe pais. 

Jõelähtme vallale käis vastukarva ka lõhejõe taastamise protsessi algatamine paar aastat tagasi, kus taheti asuda tegutsema ilma et oleks korraldatud keskkonnamõjude hindamist. „Vald juhtis tähelepanu, et KMH tuleb teha, ja nüüd ongi asi nii kaugel, et tehakse. Nii nagu taheti teha, ei tohiks käituda suure ja olulise objektiga. Inimestel tuleb lasta oma arvamus öelda,“ märkis Põldaas. Toona oli Jägala lõhejõena taastamise idee taga MTÜ Eesti Loodushoiu Keskus, keda toetas keskkonnaministeerium.

Lõhkumisraha pole vaja

Tammi lõhkumist ja paisjärve tühjakslaskmist ei suuda ega taha ette kujutada ka Margus Teemant. Kogu lõhejõe taastamise ideed peab ta samuti „väga, väga kalliks ettevõtmiseks“. „Kalakaitsjatele meeldib öelda, et paisjärve allalaskmisel taastub looduslik jõgi. Tegelikult tuleb sinna uus lõhejõe säng ehitada. Enne seda aga leida lahendus pea saja aastaga kogunenud settele ja mudale, mis võib sisaldada kahjulikke ühendeid,“ rääkis ta.

Kõige olulisem on Teemanti sõnul aga see, et paisjärve likvideerimine kaotaks ära kolm inimpõlve püsinud elukeskkonna ning võtab ette, nagu ta seda nimetab, „Venemaa tüüpi Siberi jõgede umberpööramise“.
Kristjan Põldaasa sõnul lahendaks kogu olukorra ja lõpetakse vaidluse see, kui Jägala jõe alamjooks arvataks välja Natura kaitsealade nimekirjast, kuid see pole lihtne. “Keskkonnaõiguse keskus on teinud uurimuse, mis räägib Naturast väljaarvamisest, ja toonud ka ühe Euroopa Kohtu lahendi,“ märkis ta. „Ala võib välja arvata Natura võrgustikust, aga siis peab olema täiesti kindel, et alal pole võimalik kaitstava väärtust taastada. Teiseks võimaluseks on, et ala siiski jääb Natura võrgustikku, kuid hüdroelektrijaama töö jätkamiseks on mõjuvad põhjused üldiste huvide seisukohalt ja rakendatakse hüvitusmeetmeid.“

Jägala puhul tähendaks see seda, et lepitakse kokku, et lõheliste elupaigana pole seda jõge võimalik taastada ja ala arvatakse Natura alast välja või jääb ala Natura ala võrgustikku, elektrijaam jätkab tööd ning paisjärv säilib, kuid rakendatakse hüvitusmeetmeid.