Tallinn-Keila maantee ääres asuvas Hüüru mõisas algasid jaanuaris suuremad rekonstrueerimistööd. Eesmärk on saada hoonest augustiks kogukonna uuendatud kultuuri-, haridus- ja seltsielu keskus.

MTÜ Hüüru Külaselts on mõisaga toimetanud juba aastaid. Selles asub raamatukogu, korraldatud on seminare ja tehtud teatrit. Majas toimetas ka Konstantin Pätsi muuseum.

Nüüd on külaseltsi eesmärk saada suve lõpuks uuendatud saal ja selle kõrvalruumid. Täpsemalt maantee pool asuv kiviosa ning puuosa välisseinad. “Saali põrand oli kehvas seisus ning ruumis puudus ventilatsioon. Küte oli küll soojuspumpadel, kuid head tulemust see ei andnud,” ütleb seltsi poolt uuendamist korraldav Marek Ploompuu. Ta lisab, et mõisahoone kuulub vallale ning selts kasutab seda tähtajalise lepinguga.

Projekt ning rahataotlus kirjutati PRIA-sse aastal 2017. Toona sooviti 250 000 eurot koos käibemaksuga. PRIA eraldas Hüürusse 200 000 eurot.

“Kumb rajati enne, kas palkosa või võimas mantelkorsten,” juurdleb Marek Ploompuu. 

“Hange koos käibemaksuga oli 527 000. Sellele lisandus veel 50 000 eurot tualettidele. Rahastuse moodustavad PRIA toetussumma, valla toetus ja külaseltsi omaosalus. Kokku 600 000 eurot,” seletab Ploompuu. Hinna sees on ka ruumide mööbel ja muu vajalik sisustus. Õnneks saali jaoks on toolid olemas.

Palju tuli lammutada ja uuendada

Kui raha koos, asuti otsima projekti koostajat ning seejärel ka ehitajat. Korraldati kolm avalikku riigihanget, kui kahjuks ei andnud need tulemust. Lõpuks saadi tulemus ning projekti koostas OÜ Sammas Arhitektuuribüroo. Kogu asjaajamine aga venitas ettevalmistuse ning ehituse algust. Kui Skone Grupp OÜ töömehed lõpuks aasta alguses majas toimetama hakkasid, algasid ka halvad üllatused. Lammutamiste ning seinte-põrandate lahtivõtmisel selgus, et igalt poolt jätab midagi soovida.

“Kui tahad maanteepoolses otsas asuvasse saali pääseda, tuleb teha korda fuajee. Hakkad fuajeed korda tegema ja avastad, et seinad ja lagi ei kanna. Ja niimoodi läheb. Kokku kulus lammutamisele ühe kuu asemel koguni kaks,” räägib Ploompuu. Ehk ehitusele saadi keskenduda alles veebruari lõpus.

Ploompuu näitab kivist majaosa ja palkosa vahel asuvat fuajeed, kus puuduvad osaliselt seinad ja põandate asemel on sügavad augud. “Siin oli puitpõrand. Aga võtsime vastu kiire otsuse, et seda ei saa alles jätta. Põrandat ei saa lihtsalt kuhugi kinnitada,” räägib mees. Vaheseinu oli kogu kiviosas kümme. Alles sai neid jätta vaid poolteist, ülejäänud tuli välja lammutada.

“Kokku kulus lammutamisele ühe kuu asemel koguni kaks.”

“No vaata laetala. See toetub hädapärast ühele püstisele postile ning seisab üleval ausõna peale. Aga lagi vajab toestamist,” lisab ta.

Plaan augustiks

Maailmas ja Eestis on seoses koroonaviirusega eriolukord. Kuidas see mõisa uuendamist mõjutab? “Tähtaeg on augusti lõpuks. Ehitajal ei ole praegu probleeme, nad on tublid ja tegusad,” kiidab Ploompuu. Aga peaehitajal ehk Skone Grupil on alltöövõtjad ja neil omakorda tarnijad. Kuidas koroonaviirus seda ahelat mõjutab, ei tea keegi. “Suur osa materjalist on õnneks riigisisene: liiv, betoon, kivid puit ja muu,” lisab ta.

Kui tööd läbi saavad, siis on maantee pool asuvas saalis lava ning korralik põrand. Selle all asuvad küttetorud, mis on praeguseks juba paigas. Teine sissepääs saali on ette nähtud jõe poolt. Koos sellega taastatakse ka ENSV algusajal ehitatud veranda. Mõisa aegadel asus Vääna jõe kaldal tõenäoliselt rõdu. Alles jäävad ka samasse 1990-ndatel rajatud betoonist vundamenditoed. Praegu pole seltsil sellist raha, et kindlustada vastu jõge asuvat vundamenti.

Sajakohalise saali kõrvale rajatakse köök, abiruum ja ka koosolekute tuba. Kindlasti saab ruumides arendada ühistegevust, korraldada kursusi ning huviringide tegevust. Loomulikult ehitatakse ruumidesse ka korralik ventilatsioon. Fuajee saab ka korralikud tualetid. Puitosassse tulevad õpperuumid ning raamatukogu.

Hoones on lammutatud ning seinu-lagesid avatud kõvasti. Aga ehituslugu on endiselt segane. Nii pole teada, kas vanem on ühekorruseline palkosa või kiviosa. Segane on ka keset maja asuva mantelkorstna rajamise aeg. “Kohe korstna taga seinas on aken ja uks, mis tänaseks aga kinni müüritud. Äkki on palkosa korstnast vanem,” oletab Ploompuu.

Hüüru mõisa lugu

Karjamõis eraldati Harkust aastal 1560. See kuulus edaspidi Blasius Hochgräfele. Aastal 1827 ostis mõisa P.L.C. von Ungern-Sternberg. Veidi pärast seda ehitati ka ühekorruseline kivist peahoone.

Ka väljast saab mõisahoone korda. Täpsemalt uuendatakse kivi- ja puitosa seinad. Fotod Allar Viivik 

19. sajandi lõpust oli Hüüru Rannamõisa kõrvalmõis. 20. sajandil on hoones asunud muuhulgas kool, Harku külanõukogu täitevkomitee, raamatukogu, kauplus, K. Pätsi muuseum ja muudki.

Peahoone ümber asus park, millest suurem osa jääb Vääna jõe vastaskaldale rajatud eramute alla. Lisaks on lähedal kaks silda, sepikoja varemed ja trahteriks kohandatud vesiveski.