Sadakond inimest oli 20. augusti hommikul kogunenud Suurupi ajaloolise munakivitee lõppu, mere kohal kõrguvale paepangale. Sinna, kus meretuuled masti otsas lehvivat trikoloori sasisid. Lipu kõrval ootas avamist veel üks maamärk – Vabadussammas.

„Kodanikualgastusel on suur jõud,“ kõneles taasiseseisvumise 25. aastapäeval kohaletulnuile mittetulundusühingu Munakivitee Terviserajad ja Veed eestvedaja Ago Lepp. „Koos vedasime selle puu siia paepangale, koos panime püsti. Ja täna, meie riigile, igale meie inimesele nii olulisel päeval me selle maamärgi ka avame. Et ta siin kaldajärsakul seistes oleks tähiseks neile, kes merel seilates koduteed otsivad, meenutades ühtlasi: siin vabal maal elab vaba rahvas.“

Ilusale hetkele päiksepidulikus päevas pani aluse aga üks möödunudsügisene torm. Suurupi munakiviteele murdis tuul hiigelpapli, tüve läbimööduga rohkem kui poolteist meetrit. Lihtne olnuks see lõkkepuudeks lõigata, kohaliku seltsi ärksad inimesed otsustasid aga teisiti. Siit saab midagi suurt, mõne ausamba. Mis saab olla suurem aga vabadusest? Vabadussammas siis.

„Sellised mõtted käisid mul peast läbi küll,“ tunnistab Ago Lepp ajakirjanikule. Leitigi Hiiumaalt vigursaagija, Silver Treiman, kes teinud suurkujusid väljapoole Eestitki. 29. aprillil oligi meister mandril.

Siil ja pingviin

„Meie seltsi vapiloomadeks on siil ja pingviin, lasime kondiprooviks need välja saagida. Väga vihmase talgupäeva pärastlõunaks oli valmis. Päevaga sai tehtud,“ meenutab Ago Lepp kevadisi talguid Munakivi teel. Kui proovitöö tehtud, näidati meistrile kaheksa meetri pikkust, ülemisest otsast kolme harru kasvanud puuhiiglast.

„Küsisin siis otse – kas vabadussamba teed?“ meenutab Ago Lepp seda tõsist jutuajamist.

Ja meister vastas otse – teen küll!

Ago Lepp (keskel). 

Siis asus saemees puuhiiglast mõõtma ja pildistama, ütles lõpuks– tulen juulis tagasi, siis saen välja.
Juuni lõpus oligi meister oma haagissuvilaga kohal, kaasas saed ja kirved.

„Vahepeal oli küll tunne, et ekskavaator kukub külili – puuhiiglane kaalus hinnanguliselt ikka oma kaks-pool tonni,“ hindab Ago Lepp.

Tüdruk modelliks

Kuju valmistamine algas aga koore eemaldamisest – see käis kirve ja raudkangiga, lõppviimistlus anti võimsa survepesuriga. Edasi juba mootorsae ja pisut peenemate riistadega, peitli ja noaga. Leiti ka tüdruk, kes modellina kaua kodust ära olnud hiidlasele naise kuju aitas meelde tuletada.

Kümme päeva meister saagis ja mõtles, toksis ja mõtles, lihvis ja mõtles – siis oli kuju valmis, jäi vaid katta puidukaitsevahendiga – et meretuul oma niiskusega seeliku alla ei pääseks. Ja nii Vabadusmonument saigi – alt poolt sai postament graniidikarva, ülevalt poolt aga valge – kokku siis: nagu oleks rannal valges kleidis naine, tõrvik peos.

20. augustil, taasiseseisvumise päeval, oli ühe mehe suur unistus teoks saanud: Suurupi pangal seisis Vabadussammas, kuulutamas merele ja kuulutamas maale – siin elab vaba rahvas. Vabadussamba õnnistas sisse kirikuõpetaja Avo Üprus ja teda tervitas oma lauludega Suurupi naiskoor Meretule.

TEAVE: Silver Treimani kujud
• Tuntumatest kujudest valmis Silver Treimanil läinud aasta lõpus Põltsamaa linna tellimusel Liivimaa kuninga Magnuse kuju. Tema saeti välja vanadel müntidel olnud portreede järgi.
• Enne seda valmis norrakate tellimusel maailma kõigi aegade ühe pikima mehe, John Aaseni (2,47 m) viie meetri kõrguse kuju. Aasen sai kuulsaks Hollywoodi tummfilmides hiiglast kehastades.
• Silver Treiman tuli 2014. aastal vigursaagijate maailmameistrivõistlustel Soomes oma karu kujuga 32 võistleja hulgas kolmandale kohale.
• Skulptor peab paplit parimaks puuks skulptuuri jaoks.
• Suurupi Vabadussammas läks maksma ligi 3000 eurot, millest enamik kogunes annetustest