Kõik pidi tulema suur ja võimas. Sama suur ja võimas, nagu aastal 1714 unistas tsaar Peeter Suur Paldiskit väisates ning merekindlust rajama hakates. Nüüd, 200 aastat hiljem, tahtis MTÜ Vääna Külakoda Peetri kunagised militaarrajatised kaardistada ja märgistada huviliste tarvis viitadega. Paraku…
Peeter Esimene ei käinud Eestis tühja kargamas. Tema poolt rajatud kindlustuse vöönd algas Paldiskist ja jooksis Tallinnani, jõudes harurajatistega ka Saueni ja Naissaarele. Paldiskis on osaliselt säilinud kaldakindlustused, Väänas maa-alused käigud, Tilgus osake sadamakaid. Kõik selle tahtsid Vääna külakoja kanged mehed kaardistada ja märgistada, sõlmides töö teostamiseks lepingu osaühinguga Castellum.
Vastavalt lepingule pidi Castellum selle töö eest saama 16 000 eurot. Raha pidi tulema PRIAlt, kellele ka vastav projekt kirjutati. PRIA raha ka lubas. Ja Harku vald pidi andma oma osa.
Külakoja väärikas ajalugu
Vääna Külakojal pole vähemväärikas ajalugu kui Peetri kindlustusvööndil. Ainult mitte nii pikk ja verine. Asutati see 2003. aastal.
„Jaanipäeval otsustasime ära – teeme kohalike inimestega mittetulundusühingu Vääna Külakoda,“ meenutab toona kohe ka juhatuse liikmeks valitud Deiw Rahumägi. Ajaloolise mineviku ja tugevate kultuuriliste traditsioonidega Vääna küla serval seisis nõukogudeaegset kola täis mõisaaegne viljaait.
„Loomulikult andsin ma vana auväärse maja külarahva käsutusse. Teadsin, et Deiw Rahumägi oskab eurorahasid välja kirjutada,“ meenutab tolleaegne Harku vallavanem Sulev Roos.
2005. aastal saadi PRIAlt ka esimene summa, 1,5 miljonit krooni maja renoveerimiseks, millele Harku vald lisas omapoolse kümnendiku. Vääna külakoja pidulik avamine toimus 1. oktoobril 2006. Vanale hoonele elu sissepuhumine läks kokku maksma 2,4 miljonit krooni. Vääna külakoda oli Eestis kui mitte kõige esimene, siis kindlasti üks esimesi rahva enda poolt algatatud külaseltse, ilusa nime ja ajaloolise paekivist majaga, mille kasutamiseks külakoda tegi Harku vallaga rendilepingu.
Vääritu lõpp
Kui Peeter Esimese loodud kindlustusvöönd elab läbi sajandite siiamaani, siis 20. jaanuaril 2017 saabus külakojale vääritu lõpp – kohus kuulutas välja MTÜ Vääna Külakoda pankroti.
„Minu 20 aastase tegutsemise ajal on pankrotiga lõpetanud kolm mittetulundusühingut: erakond Eesti Kristlikud Demokraadid, üks spordiklubi ja nüüd Vääna külakoda,“ meenutab kauaaegne pankrotihaldur Peeter Sepper, kelle kohus Väänasse pankrotihalduriks määras. Miks MTÜd reeglina üliharva pankrotistuvad, pole vaja pankrotihaldurilt küsida – mitteäriühinguna ei pea MTÜ võtma kasumi teenimiseks ärilisi riske.
Kohtutäitur imestab külakoja pankrotistumise üle seda enam, et viimase viie tegutsemisaasta jooksul on Vääna Külakoda saanud Harku vallalt ja PRIAlt kokku 300 000 eurot toetusraha. Hagejatel on aga nõudeid külakoja vastu 180 000 euro eest.
„Pankrotimenetluses oli töötasu nõue endiselt töötajalt, külakoja kauaaegselt tegevjuhilt Aira Ermelilt ligi 5000 euro ulatuses; PRIA on tagastusotsuse alusel esitanud kaks nõuet, kogusummas 170 000 eurot. Soetusmaksumusega peab külakojal olema vallasvara 26 000 euro eest, mulle on see peale pikka jahmerdamist ka üle antud. Reaalne väärtus on sel varal kolm-neli korda väiksem. Nüüd tegelen selle müügiga,“ kõneleb Peeter Sepper oma praegusest igapäevatööst pankrotipesas.
Kui palju ikka maksavad ühed vanad kangasteljed, kederlauad, arvuti? 180 000 suurust kohustust nendega ei kata.
Miks pankrotistus külakoda?
Küla peal ei taha sellest keegi kõnelda. Vähemalt hea meelega mitte.
„Mina viisin läinud aasta lõpus pankrotiavalduse kohtusse,“ ütleb kauaaegne külakoja tegevjuht Aira Ermel. „.Külakoja juhatuse liikmed – Jaanus Härms ja Kaido Kruusoja – taandasid ennast juhatusest, mul jäi mitme kuu palk saamata. Mis sellest, et mina kirjutasin projekte, mis külakojale raha sisse tõid, nüüd ei saadud mulle lõpparvetki välja makstud,“ on Aira Ermel pisarateni solvunud. Kuuldavasti maksab külakojale projektide kirjutamisega tublisti raha sisse toonud Aira Ermelile lõpparve töötukassa.
Lõpuni juhatuse liikmeks jäänud Deiw Rahumägi räägib siiski natuke rohkem. „Sellist kokkulepet meil teiste juhatuse liikmetega ei olnud, et nad minema panevad, minu üksi võlgadega ja kohustustega juhatusse jätavad,“ ütleb Rahumägi.
Miks tema ise aga enne aimatavat lõppu minema ei putkanud?
„Sai koos otsustatud, tuleb koos ka vastutada,“ arvab Rahumägi.
Mis olid siis need otsused, mis hästi rahastatud külakoja pankrotti viisid?
„Ikka see suur soov kaardistada ja tähistada Peeter Suure merekindlus,“ on ka teine juhatuse liige Kaido Kruusoja lõpuks nõus rääkima. „Castellum ei teinud tööd ära, andis tehtu meile poolikult üle, seda ei saanud PRIAle esitada.“
PRIA nõuded on teatavasti karmid – töö olgu lõplikult valmis, alles siis makstakse raha. Nii külakoda seekord rahast ilma jäigi.
„Meie ei olnud nõus Castellumile poolelioleva töö eest maksma. Sest PRIAst polnud raha selle eest tulemas,“ räägib kolmas juhatuse liige Jaanus Härms.
Castellum OÜ sellega ei leppinud, andis asja kohtusse. Kohtuveskid jahvatasid kaua ja põhjalikult, ajatolmu kadus palju raha, enne kui tuli lõplik otsus: tehtud töö eest tuleb tasuda proportsionaalne osa ehk lepingulisest 16 000 eurost tuleb tasuda 8000.
See oli täiesti ebaõiglane otsus, arvavad nüüd kõik kolm endist juhatuse liiget nagu üks mees. Kohus ei arvestanud PRIA eripära – see asutus ei maksa raha enne, kui töö on lõplikult valmis. MTÜ aga pidi Castellumile raha maksma pooliku töö eest.
OÜd Castellum, kust võiks aru pärida, kah enam ei ole – krediidiinfo andmetel on see firma likvideeritud.
IRL tembutab jälle
Ühtki süüdlast selles pankrotiloos nagu polekski – mittetulundusühing Vääna Külakoda sattus firma otsa, kes ei täitnud võetud kohustust, kohus tegi külakojale mittesoodsa otsuse, aga edasi kaevata ka enam ei saa – Castellum on likvideeritud.
Samas tuleb küsida – kas sellest pankrotiloost on keegi õppinud? Pankrotihaldur Peeter Sepper peab pankrotistunud külakoja varade müügiläbirääkimisi mittetulundusühinguga Vääna Selts, mis tegutseb nüüd Vääna Külakoja asemel ja mille ainus juhatuse liige on IRLi nimekirjas eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel vallavolikogusse jõudnud Jaanus Härms. „Elu on näidanud, et ühe juhatuse liikmega ühingud pole eriti teguvõimsad, ka puudub juhatuse tegevuse üle kontroll,“ möönab elukogenud pankrotihaldur Peeter Sepper.
Nõrka finantskontrolli on Harku vallas varemgi ette tulnud. Detsembris avalikustas ETV saade „Pealtnägija“, et Tallinna TV juht Toomas Lepp oli ebaausate lepingutega mitmelt poolt kerget raha teeninud. Sealjuures oli talle abiliseks raamatupidaja Lea Kraavi. Samal ajal oli Lea Kraavi ka mittetulundusühingu TÜG (Tabasalu Ühisgümnaasium) Arenduskoda juhatuse ainukene liige. TÜG Arenduskoda korjas raha eksursioonideks, töövihikute hankimiseks, kooli juubeli korraldamiseks.
Harju Elu küsimuse peale, kas Lea Kraavi tegevuses on uurimine tuvastanud midagi ebaseaduslikku või on tema osas uurimine lõpetatud, vastas PPA pressiesindaja Helen Uldrich järgmist: „Kuna kohtueelne uurimine alles käib, siis saame vaid kinnitada, et üks kahtlustatavatest on L. Kraavi.“
Nii et Harku vallas võimul olev IRL ega vallavanem Kaupo Rätsepp ei ole omaenda „rehast“ õppinud – jälle sõlmitakse lepinguid „ühemehefirmaga“, kes pealegi veel tegev eelmise pankrotipesa likvideerimisega. Või ongi see IRLi järjekindel tegutsemine – ükskõik kuidas, peaasi et omad ikka paadis püsiksid.
