„Päikene paistab ja loodus lokkab, kätte jõudnud…“, kaikus Ivo Linna ja Rock Hotelli poolt tuntuks lauldud meloodia üle Vääna-Viti süda-suvise mõisapargi.

Koori paremal serval helises kõrge sopran, vasakult poolt törtsus sekka mehine bass. Aga sõnad olid kõigil ilusasti selged, laul aina voogas põliste pärnapuude all. Lauljail oli lust laulda ja kuulajail kena kuulata. Seda tunnistas maruline aplaus iga loo lõpus. Vahele esitati ka ühiseid tantsunumbreid, siis jälle lauldi. Suurte tähtedega kiri lauljate peade kohal andis teada, mis üritusega tegu – toimumas oli „Vääna-Viti laulupäev“.

„Tavaliselt on erivajadusega inimesed laulma ja tantsima kogunenud igal aastal Viljandisse, kuid sel aastal jäi see pidu ära,“ tunnistas AS-i Hoolekandeteenused Vääna-Viti Kodu tiimijuht Diana Jurkova Harju Elule. Et need suvised laulupäevad aga erivajadusega inimeste seas väga populaarsed olid, siis tegid Harjumaa kodud oma laulupäeva. Reedel, 1. augustil see Vääna-Viti Kodu korraldamisel vanas mõisapargis teoks saigi.

Jaa, ikka teeme…

Aplaus lõppenud ja ühendkoor lavalt lahkunud, palus koorijuht Ülle Viisimaa lavale AS-i Hoolekandeteenused Harju piirkonna kodude töötajad – hooldajad, tegevusjuhendajad, tiimijuhid. Kõlama hakkas kõigile hästi tuttav „Rongisõit“. Publik laulis täiega kaasa. „Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh, piilupart oli rongijuht. Rattad tegid rat-tat-taa, rat-tat-aa ja tat-tat-taa.“ Ikka rat-tat-aa ja tat-tat-taa.“ Aplodeeriti metsikult.

Lõbu lõppenud ja lava tühi, meenutas Vääna-Viti Kodu tiimijuht Diana Jurkova päeva tegusamaid. Ja neid oli palju. Esinejad olid tulnud Tallinna Mustamäe, Merimetsa, Kehra, Loopealse, Paldiski ja teistest kodudest. Kokku oli Vääna-Vitis esindatud 10 Hoolekandeteenuste Harjumaa kodu ligi 100 laulja-tantsijaga.

„Igal kolmapäeval on meil koorilaulu tund, vahel harjutame ka nädalavahetusel.“
Ülle Viisimaa

Kõik tublid esinejad said peakorraldajalt kiidusõnadele lisaks ka tänukirja. Siis küsis Diana Jurkova üleüldise küsimuse: kas järgmisel aastal ka laulupeo teeme? Vastuseks kõlas üksmeelne: jaa, ikka teeme!

Nagu päris laulupeol

Lõunasöögiks paluti esinejad puude alla kaetud laudade juurde. Nagu päris laulupeol, teadis keegi. Ära aja, laulupeol jagati suppi pori sees, möönis teine. Vääna-Vitis polnud aga ei suppi ega pori. Siin olid lõunaks tee ja magusad koogikesed. Aga rõivad lauljatel-tantsijatel, need olid küll nagu päris laulupeol, igal hooldekodul oma vorm – kellel tumeroheline särk sobiva kollase kaelarätiga, kellel helesinine särk oma kodu nimega.

Kõht täis, arutati ilmaasju. „Tore pidu,“ leidis üle 10 aasta Vääna-Vitis elav Anneli. „Mats alati on tubli mees,“ ei teinud Oleg oma lemmiklaulust saladust, kinnitades, et talle meeldivad teisedki laulud, mida Ülle õpetab. 

„Igal kolmapäeval on meil koorilaulu tund, vahel harjutame ka nädalavahetusel,“ sõnas Ülle Viisimaa, kelle kinnitusel laulutunnid elanikele meeldivad. Ainult sõnade pähesaamine võtab palju aega, on suur treening. „Õpime üldtuntud ja spetsiaalselt meile kirjutatud laule,“ kõneles 17 aastat erivajadustega inimestega töötanud Ülle Viisimaa.

„Oleme tegusama elu kodud,“ võttis Diana Jurkova päeva kokku. See tähendab, et hooldekodudes on küll erineva puuderaskusega inimesed – on vaimse, on füüsilise, aga ka liitpuudega elanikud – ja kõigil neil on omad huvid. Vastavalt sellele tuleb neile ka sobivad tegevused leida. Aga laulmine meeldib pea kõigile.

Laulupäevalised kohvipausil. 

Laulupäeva üks korraldajatest, Vääna-Viti Kodu tiimijuht
Diana Jurkova koos pere pesamuna Lukaga.