Avaldame katke Eesti Vabariigi kauaaegse peaministri Andrus Ansipi ilmuvast elulooraamatust „Andrus Ansip. Lastelastele“, mille kaasautoriks on Ülo Russak.
Lendasime kõrgel, nii kõrgel, et Stingerid, kui nendega oleks tulistatud, poleks meieni ulatunud. Enne maandumist panid lendurid selga kuulivestid, reisijatel pidid need kogu aeg seljas olema. Ja kui juba laskusime, hakkas lennuk tegema maandumisraja ümber korrapäratuid tiire ning ka kõrguse kaotamine oli korrapäratu. Vahel kukkusime suisa sada või kakssada meetrit allapoole. Lennukist loobiti välja tulekerasid, et juhtida eemale soojusele reageerivaid rakette.
Kohalikel lendudel helikopteriga lendas lennumasin nii madalalt, et kui ees oli kõrgepingeliin, pidime kõrgemale tõusma. Kõik helikopteris olijad teadsid põhjust – madalalt ja kiiresti lendavat objekti on raske tabada. Aga üks asi on seda teada, teine asi olla ise vaevalt paarikümne meetri kõrgusel 200-kilomeetrise tunnikiirusega kihutava helikopteri pardal. Omapärane lennustiil oligi peamine, mis kinnitas sõjakoldes viibimist. Ega ülalt vaadates muidu eriti aru saanud, et all käib vaenutegevus. Millestki sellisest andis märku vaid ühel sillal põlev auto. Maad mööda liikudes polnud küll tunnet, et oled rahulikku paika sattunud.
Maandusime Washington Heliporti Bagdadis. Helikoptereid oli seal igat tõugu ja üüratult palju. Autosid täis pargitud suurt kaubanduskeskuse parklat oskab igaüks ette kujutada. Just samasugune nägi välja Bagdadi aerodroom, ainult tohutu arvu autode asemel olid seal tiivulised õhusõidukid. Võimatu oli kokku arvata, kui palju koptereid korraga tõusis või laskus. See oli võimas, omapärane elamus. Betoontõkked, sõjamasinad ja sõjaväelased tänavatel ei jätnud kahtlustki, et me polnud sattunud kõige ohutumasse paika. Minu suureks üllatuseks oli iga teine liitlasvägede militaarvormi kandev sõjaväelane naine. Eestis võib kaitseväes teenivaid naisi sõrmedel kokku lugeda, kuigi nende arv pidevalt kasvab. Kunagi ammu lugesin lehest, et Soomes on politseinike seas naisi sama palju kui mehi. Tookord tundus see uskumatu. Praegu on ka Eesti politseinikest peaaegu pooled naised. Kuid sõjaväemundris naised riigis, kus käib sõda – selleks polnud ma emotsionaalselt valmis. See, et Bagdadis liikus korraga nii palju Hummereid, hämmastas mind juba märksa vähem kui helikopterite ja naissõdalaste rohkus.
Kohtumisel ESTPLA-11 rühmaga tänasin ülesrivistunud kaitseväelasi hea teenistuse eest ning kinkisin kõigile korraliku taskunoa. Kui reas viimane sõdur oli oma noa kätte saanud, käis meist mõnesaja meetri kaugusel selline kõrvulukustav pauk, nagu oleks plahvatanud pirakas pomm. Järgnesid automaadivalangud, justkui oleks sealsamas kohe ka lahing lahti läinud. Häiresireen hakkas huilgama. Meie kaitseväelased seisid aga endiselt rivis nagu tinasõdurid, nende karmidel nägudel ei liikunud ükski lihas. Küsisin siis, kuidas peaks häiresireenile reageerima. Kaitseväelased vastasid, et põhimõtteliselt tuleks ju varjendisse varjuda, aga … Ilmselt leidis aset suitsiidirünnak, mõni islamist lasi ennast autopommiga järjekordselt õhku, arvasid nad. Tavaliselt tegutsevad sellised üksinda ja reeglina ei kaasne plahvatusega rünnakut. Küll aga on liitlassõduritele antud korraldus avada sellise plahvatuse korral tuli, heidutamaks potentsiaalseid ründajaid. Ei tulistatudki kedagi konkreetselt, lihtsalt tulistati. Poisid ütlesid, et tüüpilist enesetaputerroristi pole olemas, koondportreed temast joonistada ei saa. Väga suurte mööndustega võivat väita, et enesetapja sõidab tavaliselt valge puhtakspestud autoga, millel on kütusepaak täis võetud. Ka rehvid on autol puhtaks pestud või pandud alla täiesti uued, kulumata rehvid. Ei saavat ju üks õige muhameedlane minna pikale rännakule Allahi juurde vanade rehvide, musta auto ja tühja kütusepaagiga. →
