Täna möödub 97 aastat Ülemiste veepuhastusjaama avamisest, mis tagab siiani puhta joogivee pealinna elanikele. Kuigi Tallinna elanikud on Ülemiste järve vett tarbinud juba aastast 1345, mil Taani kuningas andis linnale õiguse rajada kanal, algas süstemaatiline veepuhastamine 1927. aastal.
Eestis hakkas veevõrgustik arenema 13. sajandil, kui joogiveena võeti kasutusele Ülemiste järve pinnavesi. Pärast Jüriöö ülestõusu 1345. aastal rajati Ülemiste järvest välja voolava Härjapea jõe lähtest 4 kilomeetri pikkune kanal Harju väravateni. See moodustas edasi vallikraavi linnamüüri äärde, suundudes Kalasadamas merre.
Esimesed torud olid puidust
14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses rajati Tallinna linna veevarustuses uus etapp – paigaldati veetorud, mis juhtisid vee veskite paistiikidest tänavatel asuvatesse avalikesse kaevudesse. Esimesed torustikud olid puidust. Pöördeline muutus toimus 1860. aastal, kui asuti vahetama puittorustikke malmtorustike vastu ning rajama avalikke veekraane.
Tallinnas oli 1883. aastaks veevärki ühendatud 656 maja 32-kilomeetrise torustikuga. 1915. aastaks oli veesüsteemiga ühendatud juba 3166 maja 83-kilomeetrise torustikuga.
Vee puhastamine ulatub 1920ndatesse
Kuna pealinna elanikkond järjest kasvas ning veevajadus suurenes, otsustati rajada Ülemiste järve äärde veepuhastusjaam. 1927. aastal valminud, Erich Jacoby projekteeritud Tallinna Filterveevärgi veepuhastusjaama hoone on üks olulisemaid 1920. aastate tööstusarhitektuuri tippsaavutusi. See on Eesti esimene funktsionalistlikus stiilis hoone, mis on osaliselt säilinud ja kasutuses siiani. Selles majas hakati katseliselt Ülemiste järve vett puhastama 29. novembril 1927, mida peetakse veepuhastusjaama sünnikuupäevaks.
Veepuhastusjaama esimene hoone aastast 1927. Punavõim tahtis jaama õhku lasta
Tallinna veevärgi päästis 1941. aasta augustis, punavõimu viimastel päevadel õhku laskmisest tollane veepuhastusjaama juhataja Johannes Roes. Vahetult enne jaama õhkamist õnnestus Roesil suurem osa lõhkelaengutest kahjutuks teha. Plahvatus purustas vaid väikese osa jaamast.
Sõjajärgsetel aastatel kasvas linna elanike ja vett vajavate ettevõtete arv kiiresti. Veepuhastusjaama esimene laiendus valmis 1964. aastal ja järgmine 1979. aastal. Automaatne tehnoloogia juhtimis- ja kontrollsüsteem “Damatic” võeti kasutusele 1987. aastal ning osoon võeti veepuhastusprotsessis eelosoonina kasutusele 1997. aastal.
Kraanivesi on kvaliteetne joogivesi
Tallinna joogivesi on olnud puhas alates veepuhastamise algusest – pealinnas pole kunagi tekkinud epideemiat, mis oleks tingitud vee viletsast kvaliteedist. Juba 1920. aastal keelas linnavalitsus Ülemiste järve läheduses igasugused tegevused, mis võiksid vett reostada. Aja jooksul on veepuhastusprotsess oluliselt arenenud ning juba aastakümneid on kraanivesi Tallinna Vee tegevuspiirkonnas väga hea kvaliteediga.
Kuigi põhjaveel ja pinnaveel on erinev maitse, ei sõltu sellest vee kvaliteet. Kraanist tulevale joogiveele kehtivad väga kõrged kvaliteedistandardid, mille kontrollimiseks ja tagamiseks võetakse üle Eesti iga päev kümneid veeproove. Näiteks tänavu esimesel poolaastal võttis Tallinna Vesi oma klientide veekraanidest 1552 veeproovi, mis vastasid 100% ulatuses kõigile joogivee kvaliteedinõuetele. Kvaliteetse joogivee pakkumiseks viiakse Ülemiste veepuhastusjaamas läbi mitme-etapiline puhastusprotsess, milleks kulub kokku 17 tundi. Stabiilselt kõrge kraanivee kvaliteedi tagamiseks ja ümbritseva looduskeskkonna puhtana hoidmiseks tehakse järjepidevalt veevõrgu arendus- ja hooldustöid.
43 aastat reoveepuhastust
Vanim kirjalik teade kanalisatsiooniseadmete olemasolu kohta Tallinnas pärineb Liivimaa ordumeistri Syvert Lander von Spanheymi 1422. aasta aktist, mis koostati Tallinna linna ja nunnaklostri vahelise tüli lahendamiseks. Selles mainitakse reovee äravoolukanalit, mis läbistas linnamüüri ja viis kloostri sauna ning majapidamise reoveed linnamüüritagusesse vallikraavi.
Härjapea jõgi muutus reoveekanaliks 1862. aastal. Jõe merepoolne osa oli niivõrd reostatud, et raad keelas sealt joogivee võtmise. 1923. aastal kaeti jõgi laudadest kattega, sest jõe ebameeldiv lehk rikkus ümbruskonna õhku. Aastatel 1932–1938 ehitati Härjapea jõgi ümber kinniseks reovee kollektoriks.
Aastatel 1973–1978 ehitati Tallinna lahte süvamereväljalaske torustik, mille pikkus merepõhjas on 3 kilomeetrit. Selle valmimise järel hakati ehitama reoveepuhastusjaama, mis alustas tegevust 1981. aastal.
Peapumpla, mis on reoveepuhastusjaamale eelnev osa, käivitati esmakordselt 18. jaanuaril 1978. Reovee juhtimiseks peapumplasse lõhati Tuukri tänaval süvakollektorisse rajatud betoonsein ja pumbati linnlaste heitvesi otse merre.
1981. aastal alustas tööd Paljasaare reoveepuhastusjaam. Esmalt kasutati vaid mehaanilist puhastust, mille käigus püüti kinni ja eemaldati reoveest suurem prügi ja tahked osakesed. Keemilised ja bioloogilised puhastusseadmed hakkasid tööle 1995. aastal. Nende puhastusetappide lisamisega hakkas tekkima sete ning alates 1998. aastast toimub Paljasaares reoveesette käitlemine. Täna toodetakse reoveesettest biogaasi, mida kasutatakse sooja- ja elektrienergia kulude vähendamiseks.
AS Tallinna Vesi on Eesti suurim vee-ettevõte, mis teenindab enam kui 25 000 kodu- ja äriklienti ning 500 000 lõpptarbijat Tallinnas ja seda ümbritsevates valdades.
Allikas: Tallinna Linnamuuseumi ja Tallinna Vee ühistöös ilmunud raamatust “Puhas vesi Tallinna ajaloos”, mille koostaja on arheoloog Villu Kadakas
