Erakond Eestimaa Rohelised registreeriti 2006. aasta lõpus. Juba mõne kuu pärast 2007. aasta riigikogu valimistel kogusid rohelised 7,7 protsenti häältest, saades parlamendis kuus kohta. Teiste hulgas osutus 1619 häälega valituks ka Toomas Trapido.

Ka kõigil järgmistel valimistel on rohelised kandideerinud, aga pole enam parlamenti pääsenud. Mis on põhjuseks?

Vastab endine parlamendisaadik, rohelise mõtteviisi edendaja Toomas Trapido. Ega roheliste erakond ei sündinud toona tühjale kohale – meenutagem ülipopulaarseid roheliste rattaretki, mis said alguse juba 1988. aastal retkega „Kuidas elad Virumaa?“, ja laialtlevinud loodusearmastust 1970–80ndatel, mis kandus üle ka taasiseseisvunud Eestisse. Erakonna moodustamine ja riigikogusse kandideerimine oli nagu teatud vaheetapp, kokkuvõte senisest tegevusest.

Minule endale oli erakonnaga liitumine samuti sinnamaani tehtud töö loogiline jätk. Olin pärast ülikooli lõpetamist bioloogina kümme aastat ametis Eestimaa looduse fondis, olin kursis Eestimaa erinevate paikkondade ja üleüldiste keskkonnateemaliste küsimustega. Roheline mõtlemine oli siis tõusulainel – tulime kokku, tegime ära.

Nüüd on rohelised mitme maa, näiteks Saksamaa valitsuskoalitsioonis, nad omavad mõjusat häält riigi poliitika suunamisel. Eestis kuuleme erakondade uuringutest, et roheliste toetus küünib 2–3 protsendini…

Saksamaal on rohelised tõepoolest valitsuses, üldiselt on kogu maailmas nende toetusnumbrid vägagi kõikuvad. Meie suutsime oma rohelise erakonna toona sisemiselt plahvatama panna ja neid tükke on olnud raske kokku korjata. Kui erakonda väga hästi teha, võib heal juhul ületada taas ka valimiskünnise. Aga raske on praeguses Eestis näha suuremat kandepinda, 10–15 protsendi valijate toetust.

Kuidas mõjutab roheliste toetust Eestis ja mujal see, et Euroopa Parlament rohepööret nii jõuliselt peale pressib? Nüüd on ise ka aru saadud, et paljusid püstitatud eesmärke pole võimalik saavutada, näiteks minna 2035. aastaks täielikult üle elektriautodele.

Võib öelda, et maailmas on palju rohelisuse või siis ökoloogilise maailmavaate varjundeid. Kui veel 20 aastat tagasi võis tunduda, et näiteks elektriautod on osa kliimamuutuse leevendamisest, siis täna võib julgelt öelda, et see ei vasta tõele. Ei Maa ega temal elavad inimesed, eriti just põlisrahvad, ei suuda lihtsalt välja kanda 1,5 miljardit elektriautot – see on praegune autode arv maailmas. Isegi kui kõik liitium üles kaevata ja tekitada sellega lokaalseid katastroofe, siis jääb ikka puudu. Elektriauto on ainult üks näide, mis toob esile praeguse energia- ja ressursitarbimise jätkumise võimatuse. Nii on see enamikus eluvaldkondades. Seetõttu on poliitikas osalevad rohelised lõhkise küna ees – reaalsusest rääkimine ei too hääli ja katsed midagi päriselt muuta põrkuvad tohutule vastuseisule.

Aga see ei ole ainult roheliste probleem. Kui keegi väidab, et ta teab, milline on maailm viie või kümne aasta pärast, siis ta sisuliselt valetab. Nii kliima kui ka inimühiskond on muutunud üha kaootilisemaks ja nähtavas tulevikus see muutus jätkub.

Aga mis või kus on siis lahendus?

Minu arvates on suund, kuhu liikuda ja millest mõelda, pigem kohalik, inimkeskne, inimsuhteid ja kogukonda oluliseks pidav.

Kas te enda jaoks olete leidnud lahenduse?

Arvan, et olen. Künnan juba üle kümne aasta hariduspõldu, õpetan kahes koolis – Gaia ja Waldorfkoolis –, lisaks juhendan Tartu ülikoolis kogukonna arendajate magistriõppe kava ja olen täiskasvanutele suunatud Gaia akadeemia eestvedaja. Olen nii Gaia kooli kui ka Gaia akadeemia üks asutajaid.

Gaia kool? Mida seal õpetatakse? Millest see nimi – Gaia?

Gaia ehk Ge on kreeka mütoloogias maajumalanna, kes oli kreeklastele viljakuse läte, eluallikas, kõigi elusolendite sünnitaja ja toitja, ürgjumalanna, kellest on sündinud kõik maa peal.

Seda nime kasutavad viimased pool sajandit paljud ettevõtted ja organisatsioonid üle maailma, püüeldes suurema kooskõla poole nii inimeste ja looduse kui ka inimeste endi vahel.

20 aastat tagasi loodi rahvusvaheline Gaia hariduse õppekava, mis oli esialgu suunatud rohkem täiskasvanuile. Eestis tegime esimese Gaia hariduse koolituse 2011. aastal, juhendajad olid välismaalt. Kahte koolitusel osalenud noort ema mõjutas koolitus nii inspireerivalt, et nad käisid välja idee: nende lapsed võiksid õppida koolis just Gaia programmi alusel. Nii see sisemise harmoonia, terviklikkuse kutse Eestisse jõudis, mindki kutsuti osalema.

Millega Gaia kool tavalisest õppeasutusest erineb?

Tegutseme nüüd juba kümme aastat, esimesed õpilased on põhikooli lõpetanud. Erineme teistest koolidest oma suhtumisega meid ümbritsevasse loodusesse, laiemalt keskkonda, inimestesse. Meil on toimivad sotsiaalsete oskuste ringid, palju pöörame tähelepanu üksteisega suhtlemisele, iseenda avastamisele – kes ma siis ikkagi olen. Rõhku on pandud pärimuskultuuri õpetamisele.

Kui palju selles koolis õpilasi on?

Tavaõppes on õpilasi 150, koduõppel veel sadakond. Kokku siis 250 õpilast, keda õpetab 40 õpetajat. Sügisel alustame õppetööd kogunemisega Kadrioru põliste pargipuude all, kevadine lõpuaktus toimub aga Iru hiies.

Pärast põhikooli lõpetamist on enamik lõpetajatest läinud edasi õppima kõige erinevamatesse gümnaasiumidesse, samuti kutseharidust omandama, nii et võime pedagoogidena tõdeda – põhikooli osa toimib hästi. Nüüd on meil ka gümnaasiumiõppe luba olemas.

Ja oma suved veedate Võrumaa puhta ja puutumatu looduse keskel puhates?

Mitte ainult puhates. Koos elukaaslase Kaia-Kaire Hundiga edendame seal Hundiallika retriidi- ja koolituskeskust, kus teemadeks samuti isiklik areng, suhtumine loodusesse, põlisrahvad. Kokkuvõtvalt – terviklik ellusuhtumine.

Teie tegemised on saanud kaante vahele raamatuna „Lood, mis loovad“…

See raamat on enamat kui minu lugu, palju on seal juttu põlisrahvastest, Gaia koolist, ökoküladest, terviklikust maailmakäsitlusest. Seda läbi minu isiklike kogemuste.

Kas tahaksite veel tagasi poliitikasse naasta?

Ei, poliitikas võib küll heal juhul olulisi ideid ellu viia, aga selle hind on minu jaoks liiga kõrge – palju kompromisse iseendaga, kus mingist hetkest võib ära kaotada iseenda ja selle, mille pärast poliitilisele areenile sai üldse astutud.