Toomapäev, mida tähistatakse igal aastal 21. detsembril, on eesti rahvakalendris oluline tähtpäev, mis on läbi aegade täis põimunud nii paganlikke kui ka kristlikke traditsioone, kandes nime apostli järgi.

Toomapäev markeerib jõuluettevalmistusi, enne jõule tuli koristada ja puhastuda. Pärast seda saab valgus võidu pimeduse üle. Kolm päeva enne jõulupühi peab jõulutoitude valmistamine olema täies hoos. Paljudes taludes tehti toomapäeval jõuluõlut. Jõuluajal tööd ei tehtud, seda koguni ei tohtinud teha. Kui toomapäeval pesu pesti, siis välja kuivama seda panna ei tohtinud – Tooma mustad käed määrivad ära.

Ülo Tedre koostatud raamatus „Vanadest eesti rahvakommetest“ (1991) on kirjas, et talve tuleku orientiirideks on eestlastel olnud andresepäev (30. november) ja sellele järgnevad päevad: „Andres arutab, Nigulas (nigulapäev, 6. detsember) needib, Luutsi (luutsiapäev, 13. detsember) tuleb luuaga. Toomas tuiskab.“ Kõik need on olnud jõulude ettekuulutajad.

Toomapäev – jõulude algus

Jõulud algasid toomapäevast, mis markeeribki pühade ettevalmistusi, ning lõppesid kolmekuningapäevaga 6. jaanuaril. Läänemaal ja saartel on pühade lõpuks loetud nuudi- ehk kanutipäeva (13. jaanuar) või isegi küünlapäeva (2. veebruar).

Toomapäev on olnud jõuluõlle käimapaneku orientiir. Mõnel pool käisid sel päeval perest peresse toomad, öeldi: „Toomas tuleb toobripuuga“ – oli ju raske õlletoobri tõstmiseks vaja jäme malakas toobri käepidemetest läbi panna. Toomad olid mehed, peamiselt taadid, kes käisid värsket õlut maitsmas ja juttu puhumas. „Toomal valge müts peas“ tähendas, et õlle peal valge vaht kobrutab.

Tuntud rahvakultuuri uurija Matthias Johann Eisen kirjutab raamatus „Eesti uuem mütoloogia II“ (1920), et Toomas esineb mitme näoga, kohati jumalana, kohati vanapaganana, kohati katoliku usu püha mehena.

„Enam kui kusagil mujal on rahvas Tooma isikus mõisted segamini heitnud, Rooma usu pühamehe austamise paganluse kommetega iseäranis rohkel mõõdul kokku sulatanud,“ arvab Eisen.

Toomas kannab rahvasuus paljusid nimesid: Must-Toomas, Tahma-Toomas, Nõgi-Toomas, Püha Toomas, Maajumal Toomas, Toone-Toomas, Katku-Toomas. Päeva hüütakse vahel nende nimede järgi, aga ka nõgikukepäevaks või tahmapäevaks.

„Toomapäev helistab jõulud sisse, esineb jõulude ettevalmistamise päevana. Just niisamasugust arvamist avaldavad soomlasedki,“ kirjutab Eisen.

Jõulu sissehelistamise päevana esinedes võib toomapäev õigusega Musta Tooma või Tahma-Tooma nime kanda. Selle päevaga algab suur puhastamine, koristamine, küürimine. Kõik tolm ja tahm pühitakse majast välja. Peale selle küüritakse laudu, pestakse pesu. Seda nimetati „Musta Tooma majast väljaajamiseks“. Aja jooksul on see kõnekäänd saanud sama tähenduse kui „maja koristama, puhastama“. See ütlus võib tähendada samuti ka päevade pikenema hakkamist, valguse võitu pimeduse üle.

„Vanal ajal käinud keegi isik igal pool majades järele vaatamas, kas kõik ruumid ja asjad ajakohaselt puhastatud, kas Tahma-Toomas toast, majast välja aetud. Niisugust meest kutsuti „nõgikikkaks“,“ kirjutab Eisen. Vanarahva uskumuse järgi pidid enne seda päeva kõik riided ja pesu ruttu väga mustaks saama. Teise arvamise järele sünnitab kõike seda tolmu just Must-Toomas.

Teada on, et Tartumaal valmistati Tooma kuju, mis meenutas kratti, näiteks võeti vana ahjuluud ja tahmaga mustaks määritud kaltsukott. Ahjuluuast sai Tooma pea ja selgroog, kaltsukotist Tooma keha, mis maeti aegsasti valmis kaevatud hauda – ka nii sai Tooma välja ajada.

„Nende teadete järele on Toomas tolmu, mustuse ja kasimatuse sümbol, kelle ometi saab puhtusega, pesemisega ja küürimisega ära võita. Puhtus on see mõõk, mis Tooma ajab põgenema,“ kirjutab Eisen.

Toomapäeval, aga igatahes enne jõulupäeva saunas käimist ja seda pigemini valgel ajal peeti tähtsaks, sest nii keha kui ka hing tuli pühaks ajaks puhtaks saada.

Hukatuse tooja ja päästja samal ajal

August Wilhelm Hupel (18. saj) nimetab Toone-Toomast katkujumalaks, surma ja hukatuse toojaks. Nii oli käibel kõnekäänd „Tooma kange käsi“ tähenduses „tappev katk“ ja „Toomas ei puutu“ tähenduses „katk ei puutu“. Peale Musta-Tooma on surmale muidki ristiusu nimesid antud, nagu Mulla-Madis, Liiva-Hannus jne.

Ent Toomal on selles kontekstis kahetine, vastandlik roll. Katku- ja surmatooja kõrval esineb Toomas rahvausus ka katku eest kaitsjana. Toomast paluti appi, et ta katku eest kaitseks. Samal ajal on ta ka pühamees ja maajumal, kellele viidi ohvriande, nt toitu. Urvaste kirikukatsumise protokoll 1683. aastast kõneleb ka ühest ristist, mis sinna katku ajal Toomale oli püsti pandud. Selle abil loodeti Tooma käest abi saada.

„Ülepea oodati pühalt Toomalt, maajumalalt, ohvrite ja palvete eest õnnistust ja head käekäiku vasta. Kui toomapäeval Toomale ohverdati, anti liha rohkesti kogu perele ja öeldi: „Toomal helde käsi, ega ta kunagi ilma jäta!“,“ kirjutab Eisen. Virumaal hüüdnud tütarlapsed lõikuse ajal Toomast appi virkust ja jõudu andma. Ühtlasi olla ta olnud ka peigmehe tähenduses. Friedrich Reinhold Kreutzwald (19. saj) kirjutab aga, et Alutagusel tapetud sel päeval „iseäralikke tempe tehes sikk“.

Surnutekultust tuletavad meelde keelud, et toomapäeval ei tohi jahvatada ei veskis ega käsikivil. Jahvatamine segaks teadupärast surnute rahu. Ülepea ei tohtinud sel päeval mingisugused rattad liikuda, ka mitte vokirattad. Hanilast on teada, et ketramise asemel tegid naised toomapäeval agaralt vorsti. Üks vorst viidi siis ka ohverdamispaika. Noarootslased peavad toomapäeval „väikest jõulu“, mis oli nii suur püha, et sel ööl veskigi jäi iseenesest seisma.

Selle päevaga algab suur puhastamine, koristamine, küürimine. Kõik tolm ja tahm pühitakse majast välja. Peale selle küüritakse laudu, pestakse pesu.

Toomas esineb veel rahvapärimuses ilmaga seoses, öeldakse: „Mart matab, Kadri katab, Andres harutab, Toomas topib, Siim teeb sillad peale, Peeter pistab pulga ette.“

Toomapäeval on ajalooski oma tähtsus, selgub Eiseni raamatust. Viljandimaa rahvas võttis 1343. aasta toomapäeval Viljandi lossi kümnist viies nõuks ülestõus korraldada ja kõik sakslased lossis ära tappa. Mehed pugesid viljakottidesse ja lasksid endid regedel lossi õue viia. Kuid üks vanaeit olla nad reetnud ja sakslased tapsid kõik salanõulised kottides ära. Nuhtluseks pandi Viljandimaa rahvale uus maks peale, mis toomapäeval tuli maksta. Nii kirjutab J. Jung („Kodumaalt VII“, l. 35).

Eisen oletab, et Tooma vastuolulised tundemärgid näitavad, et nimekandja aja jooksul suure metamorfoosi läbi on elanud, et katoliiklaste püha mehe eheteks rohkesti paganluse jälgi on põimitud. Tooma duaalsus rõhutab tema kui maailmadevahelise vahendaja rolli, kes on võimeline nii kahju tekitama kui ka aitama seda vältida.

„Toomasse on kaks iseloomu ühendatud, üks katoliiklaste püha mees ja teine paganuse haldjas. Oleksin hea meelega valmis oletama, et paganuseaegne Tooni Toomaga ühte on sulatatud. Esivanemad tuletasid vist aasta kõige pimedamal ajal surnuid, võib olla ka surnute haldjat Toonit meelde,“ arvab Eisen.

Uskmatu-Toomas

Kristlik traditsioon tunneb päevakangelast kui Uskmatut-Toomast, ühte Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist. Kuigi Toomas pakkus end Jeesusega koos surma minema, kahtles ta nii ülestõusmises kui ka taevaminekus. Toomase kaudu näidatakse teekonda usuni Jumala Pojasse. Johannese evangeeliumis öeldakse, et surnust üles tõusnud Jeesus olevat oma jüngrite juurde läinud ja näidanud ennast. Ainuke puuduja oli olnud Toomas. Kui jüngrid talle juhtunust rääkisid, ei uskunud ta neid, ja veendus alles siis, kui Jeesus ise tema juurde tuli.

Toomas sündis arvatavasti Galileas, aga suri pärimuse järgi 72. aasta paiku Indias Mylapore’is. Süüria Malabari kristlased usuvad, et Toomas tõi neile ristiusu ning et ta pisteti odadega surnuks Madrase lähedal, kus on kiviristiga tähistatud haud. Teises allikas on Tooma surma kohana nimetatud Edessat Eufrati jõel.

Toomapäevaks on nimetatud ka 3. juulit, mida Süüria kirik peab ta surmapäevaks. Tooma ikonograafiline sümbol on oda. Toomas on ehitajate, arhitektide ja pimedate kaitsepühak. Temalt palutakse ka kaitset pimedaks jäämise eest.

Kuigi toomapäeva traditsioonid on aja jooksul hääbunud või ümber tõlgendatud, on päeva põhiolemus säilinud, kajastades puhtuse ja jõuludeks ettevalmistuse väärtusi. Toomapäeva ehk jõulueelsed koristamistavad on tänapäeva edasi kandunud. Traditsioonilised toomapäeva toidud, nagu verivorstid, tangupuder ja sealiha, on nii mõnelgi peolaual, olles kulinaarseks sidemeks minevikuga.

HEA TEADA

Migrantide päev ja solidaarsuse päev

Lisaks toomapäevale langeb tänapäeva kalendris samale ajale veel kaks tähtpäeva. 18. detsember on rahvusvaheline migrantide päev, mille algatas ÜRO 2002. aastal, et tagada kõigi võõramaalaste inimõiguste ja põhivabaduste austamine.

20. detsember on maailma inimliku solidaarsuse päev, mille algatas ÜRO 2005. aastal vaesuse vastu võitlemiseks. Ja kohe-kohe saabuvad jõulud!