World Council For Health (WCH) on ülemaailmne tervisenõukogu, mis kogunes esmakordselt 2021. aastal Inglismaal Covid-19 epideemia tipphetkel.
Nõukogu moodustasid erinevate riikide terviseeksperdid, et kaitsta inimõigusi ja tervisevabadust, seistes negatiivsete rahvatervist puudutavate otsuste vastu eesmärgiga säilitada isikuvabadust ning tagada meditsiinieetika põhimõtted.
Täna on 45 riigis kokku üle 200 mittepoliitilise organisatsiooni, kus vabad kodanikud ja erinevate valdkondade eksperdid (nt meditsiini-, keskkonna-, energeetikateadlased ja mitmete teiste valdkondade esindajad) teevad koostööd selle nimel, et elukeskkond saaks kas vähemalt samaväärseks või veelgi paremaks, kui see oli enne Covid-19-t ning et saaksime elada inimväärset elu vabas demokraatlikus ausas, heatahtlikus ning õiglases ühiskonnas.
WCH baasprintsiip on nn inimese loomuõigus ehk natural law (ingl.k), mis tagab iga inimese õiguse elule, väärikusele, austusele, isikuvabadusele ja sõnaõigusele. WCH on pannud paika seitse alusprintsiipi, millele tuginedes toimub rahvusvaheline koostöö ning otsused. Alates käesoleva aasta suvest on ka Eesti ametlikult WCH liige WCH Estonia MTÜ-na, mida esindavad varasemalt loodud MTÜ Ühinenud Meedikud ja Teadlased liikmed ning aktiivsed elujaatavad erinevate valdkondade esindajad.
WCH Estonia on avatud kõigile inimestele, kes soovivad panustada Eesti arengusse ning jätkusuutliku ühiskonna loomisesse. Helen Lasn MD, PhD, kes meie küsimustele vastab, on WCH Estonia juhatuse liige ning töötanud üle kümne aasta perearstina. Ta oli Meedikud ja Teadlased MTÜ üks loojatest, kes on sarnaselt WCH-le toimetanud kohalikul tasandil sarnaste eesmärkide ning probleemidega.
Varem on ta olnud vahetusteadlane Toronto ülikoolis ja lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas perearsti residentuuri ning kaitsnud doktorikraadi neuroteaduste valdkonnas Karolinska Instituudis Rootsis. Lisaks eelnevale on ta töötanud ka ravimifirmas ning näinud ka selle maailma telgitaguseid.
Kuidas saab inimene oma tervist kõige tõhusamalt ise hoida ja parandada ilma, et oleks vaja arstide ja medikamentide sekkumist?
Inimestel on tõest infot väga keeruline leida ja filtreerida. Minu soovitus on see, et kuna enne Covid-19-t oli terviseinfo kajastamine meedias väga heal tasemel, siis võikski keskenduda sel ajal kajastatud meditsiinilistele soovitustele, seal peavad tavameditsiini tõed hästi paika. Täna oleme jõudnud kahjuks olukorda, kus teaduse sisu on hakatud tahtlikult manipuleerima narratiiviga kokkusobivuse suunas.
Samuti kallutatakse inimesi eemalduma loodusest ning varasemalt teadaolevatest põhitõdedest. Meditsiin on pandud mängima inimese tervises suuremat rolli, kui see tegelikult peaks olema, ja seda selleks, et inimene oleks tervishoiusüsteemist sõltuv. Tegelikult me ju seda ei taha, vaid soovime, et inimene oskaks ennast ise tervena hoida, mis ei ole alati lihtne, aga oleks siiski oluliselt suuremal määral saavutatav, kui selline eesmärk oleks ka riiklikult selgelt paika pandud, edastatud ja toetatud.
Praegusel sügisesel ajal oleks näitena asjakohane mainida hea immunsüsteemi tähtsust – seda on võimalik igal inimesel suures osas endal suunata. Vaja on teha igapäevaseid teadlikke valikuid, mis mõjutavad meie heaolu ja tervist. Suvel tehtud tervisevalikud mängivad olulist rolli sügis-talvisel perioodil. Pole uudis, et ülioluline on tagada kõrgnormaalne D-vitamiini, C-vitamiini ja tsingi tase organismis.
Mitte mingi meditsiinimeetod ei tohi inimest kahjustada, alati tuleb kaaluda kasu ja kahju tasakaalu, ja sellest peaks ka lähtuma.
Sama olulist rolli mängib meie elustiil: piisav puhkus, mõõdukas treening, värskes õhus liikumine, tasakaalustatud toit pluss vitamiinid – need moodustavad kõik ühe pusle erinevad tükid, mis kokku loovad ühtse terviku ning ükski neist ei saa teist asendada. Kui kõik need erinevad tükid on omal kohal, siis on inimene oma tervise heaks juba väga palju ise ära teinud.
Kui suurt rolli mängib inimese tervises geneetika?
Sageli kipuvad inimesed oma tervise pärast üle muretsema ning eeldavad, et haigused tekivad geneetikast. Seda teavad inimesed vähem, et geneetilistest eelsoodumustest oluliselt olulisemat rolli meie tervisele mängivad meid ümbritsev keskkond ja igapäevased valikud ehk epigeneetika. Epigeneetika on olnud teaduslikul tasandil viimastel aastakümnenditel üliolulise tähtsuse ning fookusega ning tänaseks võiks see olla inimestel juba selge, et enam ei ole vaja elada esivanemate haiguste hirmus, vaid oma tervise eest tuleb endal võtta vastutus.
Tervisekäitumine on igapäevane teadlik dünaamiline protsess ning mida teadlikumad oleme ja mida enam enda keha kuulame, seda paremaid otsuseid saame enda jaoks teha. Samuti on ülioluline positiivne ellusuhtumine, mis on samuti üks epigeneetika osa: tagada negatiivsuse ja stressihormoonide asemel kehas õnnelike ja tervete rakkude keskkond. Just rakutervis on ülioluline suure pildi loomisel ning sellele tuleks tänaste teadmiste valguses oluliselt suuremat rõhku panna ning inimeste teadlikust kasvatada.
Kahjuks aga tehti Covid-19 vaktsiinidega rakutervise aspektist suurt kahju kogu inimkonnale, nüüd tuleb meil kõigil jõudumööda nende probleemidega tegeleda ning anda edaspidi parimaid võimalikke soovitusi, et taastada inimeste tervise alustalad. Aegajalt tasub teha vereproove, et erinevate oluliste ainete taset kehas kontrollida.
Eestlaste puhul kipub trendiks olema, et kontrollima hakatakse alles siis, kui sümptomid on ilmnenud, kuid oma tervisega võiks tegeleda juba varem, haiguseid ennetada ja tervist hoida. Antud teadmised on komplekssed, kuid õnneks on ka Eestis juba tekkinud kliinikuid, kus pannakse rõhku parema ülevaate saamisele oma tervisest.
Kuidas suhtuda WHO pandeemialeppesse ning terviseregulatsioonidesse?
WHO pandeemialepe ja IHR (rahvusvahelised terviseregulatsioonid ehk International Health Regulations) muudatused on planeeritud nii, et need reguleerivad ära kõikide riikide tervist puudutavad kohustused. Selle siduva ja sundusliku lepingu jõustudes on alates 2024. aasta maist WHO leping riikide- ja põhiseaduse ülene ja igale riigile rangelt kohustuslik ning kehtivaks seaduseks.
Milline on üldine hoiak teie kolleegide seas Covid-19 praktikate suhtes?
Üldine on ikkagi peavoolu hoiak, seda muidugi „tänu“ meediatsensuurile ning avatud diskussiooni puudumisele ühiskonnas alates Covid-19 pandeemia algusest. Kui oleks lubatud meediasse ka nn avatumalt mõtlevad ja analüüsivad teadlased, oleks pilt tõenäoliselt teine. Covid-19 statistika ja meetmete teaduspõhisus on tegelikult olnud peavoolus maha surutud, eriti aktuaalsel ajal.
Objektiivne info, et kas meetmeid toetada või mitte, ei ole olnud algusest peale tasakaalus ning teadusel põhinev narratiivi mitte toetav info on olnud maha surutud ja tühistatud. Teame, et üle maailma tühistati sarnaselt väga tugevaid oma ala eksperte sama skeemiga. Täna tõdeme, et neil oli tegelikult õigus, kuid kuna nad ei teeninud poliitilist narratiivi, püüti neid iga hinna eest ja ähvardustega vaigistada.
Kui teadvustame meditsiini ja teaduse, nagu ka rohepöörde ja meedia ülemäärast politiseeritust, siis saame olla teadlikumad kodanikud ning teha teadlikke otsuseid ning valikuid. Ülioluline oleks tänaste teadmiste ja info valguses igaühe enesereflektsioon. Mind aitas palju vaatleja, mitte pimedana kõike uskuv positsioon.
Kahjuks sildistatakse meil eriarvamusi ja polariseeritakse niimoodi inimesi, kuid kui mõistame, kelle huve see teenib, siis saame inimestena sellest kõrgemale tõusta. Teame ju nii teaduses kui meditsiinis, et eriarvamused on rikastavad ning edasiviivad jõud, ja absoluutset tõde on väga vähe, kui üldse. Suurema pildi ja eesmärkide aktsepteerimine annab sageli vastused juba toimunule ja ka praegu reaalajas.
Pandeemia ajal võtsid väga mainekad teadlased sõna ning tõid välja selle, et maskid ei tööta, mRNA vaktsiinid ei ole läbinud ohutusuuringuid ja võivad olla kahjulikud, sotsiaalne distants ei tööta jne – seda kõike tavameedia väga palju ei kajastanud, aga need, keda huvitas tõe välja selgitamine, leidsid need teadlased üles. Kas oskate öelda, kuivõrd teie kolleegid ja Eesti arstid üldse püüdsid leida alternatiivset informatsiooni pandeemia kohta? Mis see tõde siis ikkagi on?
Teiste eest ma rääkida ei saa, küll aga enda eest. Ka mina ei teadnud alguses, et tegu on puhtalt poliitilise ja globaalse kokkumänguga, mõne kuu jooksul nägin ja hakkasin nägema olukorra erinevust oma patsientide pealt. Neid nähes sain aru, et nad põevad viirushaigust, aga midagi enamat ei juhtunud, nad tulid sellest ilusti välja ja tekkis küsimus, et mis katkust me räägime. See on hetk, kui meediku silmad avanevad ja tuleb teadmine.
Muidugi on inimesi, kes põevadki viirusi üldisest raskemini, siin aga saab uuesti analüüsida oma tervisekäitumist laiemas mõttes. Teadsime juba üsna alguses, et ülekaalulised inimesed on riskigrupp, samuti on suhkruhaigetel nõrgem immuunsus, kuid enamikku terveid alla 50-aastaseid inimesi see pandeemia otseselt ei ohustanud, eriti lapsi ja noori. Eriti arusaamatu oli mulle kui meedikule vaktsineerimiskohustus juba haiguse läbipõdenud inimestele, sest millise loogikaga selgitatakse inimese nn kaitsmist vaktsiiniga, kui tal on juba edukas haiguse läbipõdemine selja taga?
See oli absurd, mis pani minu kui meediku peas tule põlema, et tegu polnud mitte meditsiinilise otsuse, vaid millegi muuga. Ning see viis, kuidas seda korraldati, oli kõike muud kui meditsiinieetikaga kooskõlas. Meedikuid on aastakümneid õpetatud, et kõik, mida koolis omandatakse, on ainuõige tõde ja selles raamis on neid suunatud ka mõtlema. Nad on nagu sõdurid, kes usaldavad süsteemi. Süsteemi, mis peaks olema inimest toetav. Oleme elanud teadmises, et nii see lihtsalt on ja see on inimeste huvidest lähtuv.
Edasise arengu küsimus on juba suhtlusringkonnas ja piisavas huvis sügavamalt protsesse uurida ehk eneseareng meditsiinilises mõttes. Eestlane on küll olnud intelligentne ja tark läbi aegade, kuid ta ei ole väga edukas enda eest seisja ega olukorra muutja. Kuid just seda on meil täna vaja, kui näeme, et asjad ei liigu õiges suunas.
Millise loogikaga selgitatakse inimese nn kaitsmist vaktsiiniga, kui tal on juba edukas haiguse läbipõdemine selja taga?
Muidugi oli ka neid, kes infot uurides oma kodutööd tegid ja neid tuleb aina juurde, tuleb ise olla proaktiivne. Pandeemia on olnud inimkonna suurim ärkamise moment, sest enamus poleks kunagi uskunud, et meedia ja kollektiivne hoiak on tegelikult raskelt tsenseeritud ja kallutatud.
Miks teie arvates alternatiivset meditsiiniinfot sotsiaalmeedias tsenseeritakse?
Seda tehakse seetõttu, et see ei sobi meie uue narratiiviga kokku, alternatiiv-, loodus-, või täiendmeditsiin ei tooda suurtele monopolidele kasumit. Kahjuks on meditsiinist tekitatud äri, mida ta oma olemuselt ei tohiks kunagi olla. Me nägime, et vaktsiinide manustamise ning ravi keelamise taga ei olnud teaduspõhist loogikat, see oli poliitiline lähenemine, mille esimene ja põhiline eesmärk oli kasumi teenimine.
Kõik see on teeninud vaid majanduslikku huvi samal ajal, kui loodus- ja alternatiivmeditsiin seda ei tee. Odavad efektiivsed ravimid keelati ning need asendati uute kontrollimata kallite ravimitega. Alternatiivsed meetodid on kõik isikupõhised, kogemuslikult ning teaduslikult toimivad meetodid, nad on olnud tuhandeid aastaid tervist toetavateks meetoditeks.
Vaatamata poliitilisele huvile tuleks tagada inimestele valikuvabadus. Siinkohal on WCH ülemaailmne koostöö väga oluline – erinevate riikide iidsed teadmised ning kogemused saavad koostöös inimestele toeks olla. Ka mujal maailmas tsenseeritakse neid teemasid, keelatakse looduslikke preparaate, sh vitamiine ja täiendmeditsiini kliinikute tegevust, mis on kahjuks uus suund, mis varsti ka meieni jõuab.
Ilmselt on seal taga ravimitööstuste huvi võtta üle turg ja toota analoogseid preparaate. Siin aga peitub suur oht, et kogu looduslike preparaatide tootmine läheb puhtalt sünteetiliseks ja tehnoloogiliseks. Täna on siiski veel palju firmasid, kes toodavad looduslikust algainest tervislikke tooteid ja seda ei tohiks läbi lõigata. Alternatiivmeditsiin on aastatuhandeid inimesi aidanud. Mitte mingi meditsiini viis ei tohi inimest kahjustada, alati tuleb kaaluda kasu ja kahju tasakaalu ja sellest peaks ka lähtuma.
Olen kasutanud ise ja ka paljud mu patsiendid kasutavad täiendmeditsiini. Mina isiklikult olen sellest palju kasu saanud. Kui ikkagi hingamine, akupunktuur, nõelravi jt teraapiavormid keelata, jääb inimkond väga suurest toetusest ilma. Miks mitte inimesi aidata kõikide teadmistega, mis meil olemas on? WCH toetab väga looduslike ja traditsiooniliste meetodite kasutamist, need tuginevad teaduslikele uuringutele ning võivad aidata inimest oma spetsiifilise probleemi lahendamisel, kui tavameditsiini käed lühikeseks jäävad.
WCH ja meie Eesti organisatsiooni ühine sõnum on, et tavameditsiin ja täiendmeditsiin koostöös saaks aidata inimesi probleemide teadvustamisel, lahendamisel ning tervemana elatud aastate tagamisel läbi elukaare. Inimene on tervik nii hingeliselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt, seega terviku tagamine on terve ja funktsionaalse kodaniku alus.
Kas vajame süsteemisõltuvat ja alluvat inimest või inimest, kes võtab vastutuse enda kätte ning leiab ise endale parima viisi oma tervise ja elu kogemiseks endale parimal moel – see on täna oluline ühiskondlik küsimus. Meedikud peaksid patsiente usaldama, parim sekkumismeede peaks sündima koostöös. Me kõik oleme loodud siia keskkonda, et leida enda elu mõtet, rõõme ja väljakutseid, elades oma elu parimal võimalikul moel.
Valik WHO pandeemialeppe tagajärgedest liikmesriikidele
• Riikidel on võimatu peatada WHO poolt välja kuulutatud tervise hädaolukorda (PHEIC).
• Võimatu vaidlustada valesid/kahjulikke soovitusi.
• Võimatu kaitsta oma kodanikke eksperimentaalsete ravimite eest.
• Võimatu kaitsta oma majandust hävitavate piirangute eest.
• Kohustus täita isegi kahjulikke WHO soovitusi: nt koolideettevõtete jm sulgemised, töökohustuse täitmise piiramised jne.
• Ei võimaldata enam erilahendusi nagu Rootsi lähenemine Covid-19-le 2020. aastal, isegi kui see oleks kõige õigem lahendus.
• Pole võimalust astuda vastu WHO juhistele, isegi kui need on riigile ja rahvale kahjulikud.
• Liikmesriigid loobuvad oma õigustest ja ka kohustusest kaitsta oma rahvast.
• Antud olukorras riigi põhiseadus kaotaks kehtivuse või nõutakse selle olulisi muudatusi (nt NETS – nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus).
WHO ei analüüsinud kunagi oma Covid-19 pandeemia juhtimist ja ei ole teinud oma 2020–2022. aastate tegevuse hindamist ega objektiivset kvaliteedikontrolli rakendatud meetmete osas.
Näiteid WHO pandeemialeppe ja IHRi planeeritavatest muudatustest
Erinevad muudatused laiendaksid oluliselt WHO peadirektori volitusi. Näiteks artikli 15 muudatus võimaldaks peadirektoril anda soovitusi mitte ainult tema poolt välja kuulutatud hädaolukorra ehk PHEICi ajal, vaid kõigis olukordades, mis tema hinnangul võivad selliseks saada.
IHRi artikkel 18 sisaldab mittetäielikku loetelu meetmetest, mida WHO võib osalisriikidele muuta kohustuslikuks. See nimekiri sisaldab muu hulgas arstliku läbivaatuse nõudmist, arstlike läbivaatuste ja laboratoorsete analüüside tõendite läbivaatamist, vaktsineerimise või muu profülaktika nõudmist, vaktsineerimise või muu profülaktika tõendite läbivaatamist, isikute rahvatervise jälgimist, karantiini või muid tervishoiumeetmeid ja rakendada isoleerimist või ravi (artikkel 18).
WHO erakorralisele komiteele antakse volitused tühistada liikmesriikide tehtud terviseohutuse otsused (artikkel 43). Muudatusettepanekud sisaldavad rahvusvaheliste tervise-eeskirjade juhtpõhimõtete artikli nr 3 muutmist: maha on kriipsutatud väärikuse, inimõiguste ja põhivabaduste täielik austamine ning see on asendatud võrdsust, kaasatust ja sidusust taotlevate muudatustega (artikkel 3).
Liikmesriikidel tekiks kohustus piirata teabe edastamist meedias, sotsiaalmeedias ja muudes suhtluskanalites vastavalt WHO poolt määratletud suunistele. Sisse viidud muudatused kutsuvad üles „tõkestama vale- ja ebausaldusväärse teabe levitamist“ ja tugevdama WHO-d ülemaailmsel tasandil, et võidelda „valeinformatsiooni ja desinformatsiooni vastu“. WHO-l oleks kohustus „kontrollida teavet, mis pärineb muudest allikatest kui osalevatest riikidest“.
