„Vastavalt turunõudlusele“ – nii kõlab Tallinna Tehnikakõrgkooli juhtmõte. Oma õppekavadki oleme koostanud nii, et tööturul on meie lõpetajate järele oluliselt suurem nõudmine kui suudame koolitada.

Nii kõneleb professor Martti Kiisa, Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) õppeprorektor. Ja põhjendatult. Noorte hulgas on huvi õppimise vastu tehnikakõrgkoolis ehk tõka-tõkas, nagu tudengid ütlevad, aina kasvanud.

Praeguses ratsionaalses maailmas on sellel küllap vaid üks põhjus – noored tunnevad, et selle kooli diplom suudab nende tuleviku kindlustada. Ka statistika kinnitab: 98% TTK lõpetajatest leiavad töö kohe pärast lõpetamist või töötavad juba varem.

Droonidega ei mängita

Õppureid vaimustavad kahtlemata droonidega seotud distsipliinid, mis on õppekavade-ülesed. „Meie jaoks pole droon mänguasi, vaid funktsionaalne töövahend, mille abil on võimalik läbi masinnägemise tõlgendada eri tehnilisi nüansse. Näiteks maanteede defekte,“ selgitab professor Kiisa.

Varem pani teetööline kirja kõik defektid asfaldis, kirjeldades nii tee seisukorda. Nüüd teeb seda droon. Lennumasinalt pildistatud fotod lihtsustavad 3D-mudelite tegemist. Nende mudelite abil on aga hõlpsam arvutada, kui palju on rajatud mingis ajaühikus tee muldkeha või mis mahuga on hoone kubatuur.

„Loomulikult ei õpeta me noori drooni lennutama – seda kunsti tunnevad tänapäeval juba lapsedki,“ muigab professor. TTK-s õpetatakse tudengitele uute tehnoloogiate rakendamist. „Meie püüame drooni vaates saada kätte vajaliku tehnilise informatsiooni. See tähendab vastavate algoritmide loomist ja hilisemat tõlgendamist,“ on professor Kiisa tõsine.

Nagu õppeprorektor ütleb, hoitakse robottehnoloogial kätt pulsil, tehakse koostööd mitmete õppe- ja teadusasutustega. Samas on drooniõpe ka noortele huvitav, sidudes mängulisuse funktsionaalsusega.

Betooniprinteriga tehnoloogia eesliinil

Mõne konkreetse tehnoloogia arendusest rääkides ei saa mööda minna betooniprinterist, mis on maailmas võrdlemisi unikaalne ja mille arendamisel TTK on esirinnas. Üks betooniprinteri katseeksemplar on ka kooli õppelaboris olemas. Ja töötab. Seda kinnitavad kooli õues ja laboris mitmesuguse kujuga betoonelemendid ja -figuurid.

„Oleme katsetanud väikevormide printimist alates prügikastidest ja lõpetades ajutiste sihtmärkidega militaarsektorile,“ kõneleb professor viimase aja innovaatilisemast arendusest, mille vastu tunnevad huvi ka sõjandusspetsialistid.

Betooniprinteril on tulevikku, usutakse TTK-s, kus selle tehnoloogiaarendusega tegeletakse. Fotod Ülo Russak 

Kes natukenegi betoonist ja betoneerimisest teab, see küsib kindlasti: aga kas siis saalungeid või raketist polegi enam vaja?

Professor teab vastust: katsetuste mõte ongi betoonile õige viskoossuse leidmine, et segu pärast betoonelemendiks saamist ilma raketiseta laiali ei pudeneks.

Selle ülesandega lahendamisega koolis praegu õppejõud ja õpilased tegelevadki. Ja võib uskuda, et edukalt – vastasel korral poleks ei vanema venna, Tallinna Tehnikaülikooli teadlased ega erakapital uuringuid toetamas.

Muidu töötab betooniprinter nagu iga teinegi 3D-printer – arvutis tuleb koostada 3D-joonis, mille järgi siis printer etteantud materjalist eseme valmis prindib. Maailmas on betoonist nii ka hooneid prinditud. „Meie paneme rõhku sellele, et betooniprinter oleks mobiilne, autoga transporditav. Maju sellisega ei prindi, aga esemeid pindalaga 3 x 2 m ja kõrgusega mõni meeter aga küll,“ räägib professor Kiisa arendusest, millega ollakse tehnoloogia eesliinil.

Ka neidudele midagi

Mõni hea aasta tagasi ühines tehnikakõrgkool Lääne-Viru Rakenduskõrgkooliga, millest kujundati TTK teenusmajanduse instituut. Nüüdseks on see instituut kasvanud suurimaks kõrgkooli kuuest instituudist ja seal õpib ka palju naissoo esindajaid.

„Eks suurel koolil ole ka suuremad võimalused. Rajasime Mõdrikule Eestis ainulaadse sotsiaaltöö- ja heaolulabori, mille uurimissuund on keskendunud eakate heaolu toetavatele tegevustele,“ kõneles sotsiaalvaldkonna õppest Martti Kiisa, kel on õppeprorektorina kureerida kõigi instituutide õppekorraldus.

Instituudi laboris uuritakse eri elualade eesrindlikumate tehnoloogiate, ka robottehnoloogiate kasutamist sotsiaaltöös. „Praegu eksperimenteerime näiteks liitreaalsusega,“ kõneleb professor sotsiaaltöövaldkonna eksperimentidest. Loomulikult õpetatakse tudengitele ka valgus- ja akustikateraapia rakendamist, massaažitoolide kasutamist.

Praktika endiselt tähtsal kohal

TTK-s, mis on ammu tuntud oma heade praktikabaaside ja laborite, samuti praktilise õppe poolest, on praktika ka praegu tähtsal kohal. „Aga mitte nii, et saadame oma tudengid kõigepealt lihttöölisena niinimetatud praktikale ja siis hakkame teooriat lugema. Lihtsa ehitusmehe töid tuleb samuti praktikal ette – ehitusinsener peab ka seda leiba maitsma, et hiljem töölisi õpetada teaks – aga tänapäevane praktika on pigem juhtimisega, tööde korraldamisega seotud praktika,“ kõneleb õppeprorektor.

Üliõpilastel võimalus ka välispraktikaks

„Praegu on võimalusi välismaale minna rohkem, kui üliõpilasi, kes seda soovivad. Tudeng peab selleks ainult ise initsiatiivi näitama,“ kõneleb õppeprorektor.

Tehnikakõrgkooli lõpetanutest 15–20% läheb pärast bakalaureusekraadi saamist mõnda teise kõrgkooli – valdavalt TalTechi – magistrikraadi omandama. Teised töötavad valitud erialal viis kuni kümme aastat, leides siis, et haridust tuleks täiendada.

„Nii et ka meie lõpetajatel, mitte ainult tudengitel on avarad tegutsemisvõimalused,“ kinnitab professor Martti Kiisa.

Teave

• Igal aastal võetakse vastu 800 üliõpilast 19 õppekavale.
• Igal aastal lõpetab üle 500 üliõpilase.
• Magistrikraadi läheb teistesse kõrgkoolidesse omandama 10–20% õpilastest.