Jelena ja Valeri on mõtlikud – kuhu küll oma lukk lukustada? „Nüüd hopp,“ hüüab Jelena Valerile. Ja messingist luku messingine võti lendab kõrges kaares Keila jõe kärestikulisse vette. Igaveseks. Nüüd ei saa keegi enam kinnist lukku avada.
19. juunil avati Keila-Joal rippsildade abil „suure maaga“ ühendatud Keila jõe saarel Mati Karmini „Südamed“. Skulptuuri avas skulptor ise koos sellel päeval abiellujatega, kes riputasid ka esimesed tabaluku selleks mõeldud taiesele. Varem läksid lukud ikka sildade külge. „Skulptuur sai valmis õigel ajal, just enne pulmahooaja algust,“ kinnitas avamisel skulptuuri tellija, RMK loodushoiuosakonna juhataja Kristjan Maasalu.
Nüüd on modernse skulptuuri avamisest möödas kaks ja pool kuud. Ja arvukad lukud „Südametel“ tunnistavad, et abiellu heitjad on omanäolise taiese omaks võtnud.
„Kahe ühineva jõeharu vahel on saar, kus seisab süda. Ei saa olla sümboolsemat kohta oma abielu kestvuse kinnituseks. Noored lausa pidid selle omaks võtma,“ arvab paarissuhtekoolitaja Ena Soodla.
Võeti omaks
„Idee teha abiellujate lukkude sümboolseks kinnitamiseks just süda tekkis mul Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengitega arutluste ja mõtete sünteeside käigus,“ ütleb kunstnik, kelle kulus kaks aastat jõudmaks ideest avangardistliku metallvarbadest skulptuuri valmimiseni. Peale skulptuuri avamist ta seda paika rohkem külastanud pole, küll teab aga sõprade fotode kaudu, et taies on noorte poolt hästi vastu võetud.
Ka varem silla külge kinnitatud lukud on kõik alles. Neid säilitatakse suures metalses kastis skulptuuri kõrval.
„Iga traditsioon, iga komme, mis ühiselt luuakse, ühiselt algatatakse, aitab paarissuhet hoida. Küllap sümboliseerib jõgi elu voolavust, ühiselt kinnitatud lukk selle kohal armunute lootust, et kaunis tunne kestab igavesti,“ räägib Ena Soodla.
Et see päriselt nii siiski pole, kinnitab karm statistika – pooled abieludest lahutatakse. Kas lahutajate hulgas on ka need, kes Keila-Joal luku lukustanud ja võtme igaveseks lainetesse heitnud, seda armutu statistika armunute kohta ei ütle.
Me pole ainsad
Abiellumise puhul jõgede ja vetevooluga seotud traditsioone on igasuguseid, kõneleb Ena Soodla. Näiteks visatakse kaks nelki või roosi vetevoolu. Kui lilled koos hakkavad ujuma, siis elavad ka abiellunud koos. Kui lilled aga üksteisest eralduvad – jääb näiteks üks õis kärestikus kivi või puujuurika taha pidama – siis ei kesta ka kooselu kaua. Suhtetreener teab rääkida isegi juhtumist, kus peigmees pulmaliste ees viigipüksid jalast kiskus ja vette hüppas, et puujuurika taha jäänud lill lahti päästa, paarilise kõrvale ujuma sättida.
„Eks see ole nagu eluski – vahel tuleb midagi tavatut teha või eneseuhkust tahaplaanile tõmmata, et suhe päästa,“ ütleb paarissuhtekonsultant elutargalt.
Pole meie abiellujad siin ainukesed, kes lukke kooselu püsimise lootuses sildadele või taiestele lukustavad. Lausa „lukumüür“ on Pariisi läbival Seine´i jõel, kus on lukkudele graveeritud nimesid õige mitmes keeles ja kirjaviisis.
Igal juhul elab Martin Karmini taies just seda elu, mis talle Tartu tudengid ette ennustasid. Mida lukud abiellujatele ennustavad – ka Jelenale ja Valerile – seda teavad ainult abiellunud ise.
