1991. aastal sündinud noored ehk sellest märgilisest aastast suurt ei mäleta, aga nad on vabaduse lapsed. Need noored mäletavad oma lapsepõlve vaid vabas Eestis, paljud neist on kodumaalt ära käinud ja tagasi tulnud, paljud aga ennast tulevikus kodumaal elamas ei näe.
Oma mõtteid jagavad sünnist saati Võrumaa metsade vahel elanud Mirjam (M), Kristi (K), kes on elanud alates 23. eluaastast Austraalias ning Risto (R), kes elas 11 aastat Saksamaal ning tuli nüüd tagasi kodumaale, et saaks oma pisiperet Eestis kasvatada.
Mida tähendab sinu jaoks kodumaa?
M: Eesti ongi minu kodumaa ja ma ei kujutaks ennast kuskil mujal elamas ettegi. Siin on kõik olemas: rahu, vaikus, metsaannid ja turvatunne.
K: Minu jaoks on Eesti küll sünnimaa, aga kodumaaks pean ma seda kohta, kus ma parasjagu ennast kodus tunnen. Eelkõige loovad selle tunde inimesed minu ümber. Eesti ei ole kahjuks seda kunagi olnud, aga samas mul pole olnud ka neid inimesi, kes kodutunnet tekitaksid.
R: Kodumaa kui selline on minu jaoks eelkõige Eesti, kuigi ma ei ole alati nii tundnud. Varasemalt, kui mööda ilma ringi seiklesin, oli kodu seal, kus oli mu seljakott. Nüüd tunnen, et pean oma väärtused edasi andma järeltulijatele ja sõna kodu on saanud uue tähenduse. Soovin, et nad saaksid osa Eesti ajaloost ning kultuurist – meil on palju, mille üle uhkust tunda!
Mis sind tagasi kodumaale tõi, mis tooks või mis sind siin hoiab?
M: Ma olen käinud elu jooksul paar korda Lätis ning Soomes, kaugemale ei ole mu tee mind viinud, aga leian, et Eesti on nii rikkaliku looduse ja rohke kultuuriga riik, et piisavalt elamusi saan ka siit. Ära ma siit minna ei tahaks, ei soovi seda isegi mitte proovida, lihtsalt ei ole huvi seigelda. Siin, eriti täitsa metsas, on mu turvakoht ja meel puhkab. Mujal, ka suuremates Eesti linnades, tekib ärevus ja kuidagi alastioleku tunne, käin väljaspool kodukanti võimalikult vähe.
K: Ma ei teagi, minu meelest ei ole Eesti koht, millest ma kunagi puudust oleksin tundnud. Ei mõista ma selle riigi poliitilist poolt ega inimesi, kes teineteist pidevalt tümitavad. Tagasi tooks mind ilmselt vaid armastus, aga kuna ma ei tunne eestlaste vastu erilist sümpaatiat ja mind on alati paelunud soojad inimesed, siis usun, et ma leian selle kindlasti mujalt.
R: Tagasi Eestisse tõigi mind soov luua oma lastele samasugune lapsepõlv nagu mul endal oli. Et nad saaksid joosta põldude vahel, nautida puhast loodust ja värsket õhku, veeta aega loomade keskel. Just seda õiget taluelu. Mulle tundub, et Eesti noorema generatsiooni seas tuleb ka maaelu üha rohkem hinda.
Kas plaanid Eestis oma pere luua ja siia jääda?
M: Kindlasti plaanin siia jääda. Kas ka pere luua, seda ma ei tea. Mul ei ole olnud kunagi soovi olnud pere luua, aga kes teab.
K: Plaanin pere luua küll tulevikus, aga suure tõenäosusega ei soovi ma oma lapsi Eestis kasvatada. Tahan, et nad kasvaksid välismaal, mul on tunne, et siin on rohkem võimalusi, rohkem ausust ja tulevikuvaateid.
R: Pere on juba loomisel ja kindlasti soovin, et lapsed siin kasvaksid ja saaksid selle õige kodumaatunde ning suurena on neil võimalus ise oma otsused teha. Plaanin oma järeltulijates Eesti elu juurutada ja anda endast kõik, et vanad traditsioonid ja kombed neile edasi anda.
On sul mälestusi oma sünniaastast või millised on vanemate meenutused?
M: Minu ema ikka räägib, kui ilus see kõik oli ja kui hea oli see tunne, kui Eesti sai vabaks. Siiani meenutavad seda aega suure heldimusega.
K: Kuna minu vanemad kolisid Eestist juba 1993. aastal ära ja nad on selle otsusega väga rahul, siis ei ole. Nad ei ole ka erilised meenutajad ja ilmselt seetõttu ei ole mul ka sidet kodumaaga.
R: Vanemad ikka räägivad, kuidas sünnitusmajast tangid möödusid ja riigist välja sõitsid. Isa oli akna all, ema näitas aknast mind ja emotsioone oli tuhandeid. Ma olen alati arvanud, et see on selline mälestuste virrvarr ja tegelikult see kõik ühel ajal ei toimunud, aga ega ma päris kindel ei ole. Igatahes vanemaid rääkimas kuulates tundub, et see taasiseseisvumine oli ikkagi kõigile südamelähedane ja see, et mulle on palju sellest ajast räägitud, hoiab ka Eestimaad minu südame lähedal.
Miks on Eestis hea elada, mis võiks olla teisiti?
M: Siin on ilus, turvaline ja minu meelest on kõik täpselt paigas. Ehk võiks rohkem toetada maaelu edendamist.
K: Eesti inimesed võiksid olla vabameelsemad, võiks olla rohkem sallivust.
R: Ma arvan, et hea on igalpool, kus on väärtused paigas. Selle hea tunde loob tugivõrgustik inimese ümber. Ehk võiks olla rohkem mõistmist, seal hulgas rohkem riigipoolset mõistmist kodanikesse.