Viimasel ajal on Eestis süttinud kaks elektriautot – üks neist oli elektriliste sõidukite lipulaev Tesla, mis aga ei takistanud meie väikesel reisiseltskonnal sugugi Hispaaniasse, Barcelonasse lennates Teslat rentida, et teha üks nädalalõputuur Andorrasse.

Tesla on Tesla, ütleks selle auto igapäevakasutaja. Kes aga rendibüroost esmakordselt selle elektriauto võtme saab, peab esmalt nuputama, kuidas autosse sisse pääseda. Ükski tavanipp ei aita. Alles elektroonilise võtme vastu aknaklaasi surumine avas ukse. Enne autosse pugemist tuli oma matkavarustus üllatavalt avarasse pagasiruumi paigutada. Siis kiire pilk kapoti alla – seegi oli pagasiruum, mootorit seal polnud.

Lõpuks sisse istudes tundus auto seest avaram kui arvata võis – lahe oli nii ees- kui tagaistmel. Avarus oli tekitatud mootori arvelt. Ka puudus harjumuspärane armatuurlaud juhi ees teisel pool rooli. Kõiki seal olevaid seiereid ja näidikuid asendas armatuurlaua keskosas olev suur kuvar, vedelkristallekraan, kuhu oli kuvatud kogu juhile vajalik info. Ja palju enamgi veel. Ekraan näitas auto kiirust, võimsuse kasutust, aku laetuse taset, hinnangulist sõiduulatust. Vajadusel leidis sealt ka Tesla lähimad kiirlaadimise punktid.

Andorra pealinn la Vellat läbiv jõgi on justkui purskkaevude kaskaad. 

Ka auto sisetemperatuuri ja ventilatsiooni sai reguleerida samalt puutetundlikult ekraanilt. Ära tuli proovida ka Tesla paljukiidetud kiirendus. Kinnitan: see pole liialdus, juba esimesel kiirteel tekkis tunne nagu lennukis, mille õhkutõusmisel vääramatu jõud reisija istmesse surub. Sama teeb Tesla, kui juht 100-kilomeetrise tunnikiiruse nelja sekundiga kätte saab. Igal juhul 60 eurot, mis auto rendihinnaks päevas küsiti, läks asja ette.

Barcelona on Barcelona

Barcelona maamärk on vähemalt viimased sada aastat olnud Sagrada Familia ehk Püha Perekond. Kiriku ehitus algas 1882 ja hoone pidi viimaste andmete järgi valmima 2026. Aga koroona suutis isegi paavsti enda poolt pühitsetud sakraalhoone valmimise edasi lükata. Ehitustöödest hoolimata ihkab kirikut külastada iga päev hordide viisi huvilisi, kirik on külastatavuselt maailmas teisel kohal.

Nii et, kel kindel plaan kirikut külastada, peab pileti varakult internetist valmis ostma. Barcelonas on aga muudki peale Püha Perekonna. Gooti kvartalisse on peitnud end tõeline vanalinn, keskaja Barcelona. La Rambla avenüü võlub seevastu oma kaasaegsuse ja rohelusega. Päev selles Vahemere tõelises metropolis kulub kiiresti. Hommik leidis meid Barcelona külje all looduspargis kõrguvat Montserrati mäge vallutamas. Ees ootas tõus kõrgeimasse tippu, Sant Jeronile.

Suveseiklus algab. Autor Teslaga Barcelona lennujaamas. 

40 kraadi palavust ja jalgade all veerevad kivid seda ronimist lihtsamaks ei teinud. Aga vaev tasus end – teel avanesid hunnitud vaated mäe kivist hammastele. Ega vanad katalaanid asjata mäge saehambuliseks ristinud. 1236 meetri kõrguselt sõitsime alla juba köisraudteel.

Andorra ja tema pealinn

Teed Hispaanias on head. Palju on kiirteid, tasu ei küsita. Tesla suudab kilomeetreid neelata, aga lõpuks tahab temagi laadimist. Tark auto oskab ka ära näidata, kus on lähim Tesla kiirlaadimispunkt. Tavaliselt on see kuskil kaubanduskeskuse parklas. Nii et need 45 minutit, mil auto end laadis, kulusid ära ka enda laadimiseks.

40 kraadi palavust ja jalgade all veerevad kivid ronimist Montserrati mäele lihtsamaks ei teinud.

Õhtu leidis meid juba Pürenee mägede lääneservale peitu pugenud Ansovelli mägikülast. Majad olid siin rustikaalsed, rohmakatest kividest laotud, alumise maja tagaseinast kõrgus kohe ülevalpool oleva maja esisein. Nii hoidsid kunagised ehitusmeistrid kokku nappi ruumi mäeküljel ja ehitusmaterjali. Külas polnud ei poodi, baari ega kooli.

Teekond Montserrati mäele pole üldse nii hull kui neid „hambaid“ alt vaadates tundub. 

Siin nautisid puhkust need, kes tahtsid maailmakärast eemal olla. Ainsad rahurikkujad olidki mägikarjamaadel rohtu nosivad piimaandjad, kellad kaelas. Ööbimiseks maja broneerimine käis läbi interneti, maja omanikku meil näha ei õnnestunudki – võti ootas ühes seinaorvas. Kõik mugavused majakeses olid aga olemas – külm ja soe vesi, elektripliit… Igal juhul telekat suures toas me ei vaadanud – läbi akna avanesid nii võrratud vaated ümbritsevatele mägedele.

Hommikul viis Tesla meid juba Andorra vürstiriiki. Selle kääbusriigi pindala on täpselt kolm korda suurem Tallinna linna pindalast – 468 ruutkilomeetrit, millega ta on suurim kääbusriik Euroopas. Riigis on üks linnake, Andorra la Vella, mis on loomulikult siis ka pealinn. Seal elab 24 000 elanikku, pea kolmandik riigi rahvastikust. Minu jaoks tegi la Vella eriliseks ajaloolise arhitektuuri põimumine tänapäevasega. Linn tundus kuidagi väga kodune. Linnaruum oli täis kunsti, näiteks linnast läbi voolav jõgi on nagu suur purskkaev.

Linna ümbritsevad mäed aga ootasid talve ja suusatajaid. Praegu seisid suusatajaid mäkke vedavad arvukad funikulöörid tööta, laskumisnõlvad olid tühjad. Mõeldes sellele, et hinnad on siin 20–30 protsenti soodsamad kui Hispaanias või Prantsusmaal, tuleb kaaluda tagasitulekut. Tänavad on täis firmapoode trendikaupadega, mäenõlvad aga hotelle ja restorane. Imeilus loodus veel pealekauba.

Sagrada Familia ehk Püha Perekond – Barcelona maamärk. Fotod Ülo Russak