Maakonna suurim küla on Rae vallas, Ülemiste kaldal asuv Järveküla. Kiretu statistika teatab, et külas on 1918 elanikku. Selja taha jäävad Viimsi Randvere ja Harku Muraste. Ühelt poolt on üleaedsed Peetri aleviku elanikud, teisalt aga ulatub asula Ülemisteni.
Mis elu elatakse Harju suurimas külas, seda käis Harju Elu nädala alguses ise vaatamas. Teejuht külavanem Kaarel Kais.
Kohe alguses ütleb mees, et asulas võib olla isegi üle 2000 elaniku. “Võib-olla isegi 2100. Sest kõik ei ole ennast valda sisse kirjutanud, aga elavad siin. Seega on elanikke rohkem,” arvab Kais.
Külavanema ametisse valiti mees detsembris, tööle asus jaanuaris. Küla eestseisuse esimene suur proovikivi oli äsjakorraldatud kohvikutepäev. “Peetris toimus see juba mõni aeg tagasi. Kahjuks langes meie oma mitme teise valla üritusega kokku ja osavõtt ei olnud just väga suur.”
Esimene suurem ülesanne küla ärksamate elanike ees ongi liita hajutatud asula ja luua tavad. On küsitud, mida elanikud soovivad ja ootavad. “Ega eestseisuse võimalused just liiga suured pole. Teid, koole või lasteaedu külavanem ei ehita. Aga korraldada saab spordiüritusi, kontserte, lastesündmusi ja teisi üritusi,” ütleb Kais.
Kuhu rajada külaplats
Sõites Tallinna poolt Järveküla ja Peetri aleviku suunas, jääb Järveküla Vana-Tartu maantee ning Ülemiste vahele. Enamus alast on hoonestatud sellel sajandil. Ent on ka vanemaid maju. “Vana-Järveküla tee viib küla vanasse osasse. Männiku, Uuesalu ja Kangru pool on vanad talud koos põliste kiviaedadega. Paljud kohalikud ei teagi neist midagi. Mina olen sealkandis jooksmas käinud,” ütleb Kais. Ise kolis ta siia kanti aastal 2006.
Täpsemalt asus mees elama Peetrisse. Selverit toona Mõigus ei olnud ja sealt viis Peetri suunas kitsas kruusatee. Vana-Tartu tee ääres asub kuivati, mis paistis veel sajandivahetusel kui kirik üle põldude. Tänaseks on ümbruses bürood ja elamud.
Külas elab küll 2000 pluss inimest, kuid suuremat keskust asulal polegi. “Tahaks teha külaplatsi või väljaku, aga kuhu,” küsib Kais. Külaselts korraldab kokkusaamisi kas Peetri veski kohvikus või Järveküla koolis. Kumbki ei asu aga küla territooriumil.
Mis tõmbab inimesi just Järvekülasse elama? “Töökohad on koondunud ja koondumas Tallinnasse. Kuidas sa ikka Kesk- või Lõuna-Eestist Tallinna vahet sõidad. Ikka soetad kodu linna lähedale,” arutleb Kaarel Kais. Ise kolis ta Peetrist naaberkülasse viis aastat tagasi. “Laps sündis ja tahtsin suuremat ruumi ning head keskkonda. Peetri keskosa meenutab juba veidi linna,” räägib mees. Kogu küla on tema sõnul väga noor ning lapsi on palju. Kais elab kuue boksiga ridaelamus, kus kasvab 14 last. Kõigil on vanust alla seitsme aasta.
Naabrid on sõbralikud
Kas Järvekülal pole tahtmist alevikuks saada, nagu seda taotles kunagine Eesti suurim küla Peetri? “Ei ole selle peale mõelnud, sest sisulist vahet ei ole. Kui on kõik vajalik olemas, naabrid toredad ja rahvas tore, siis ei ole vahet kas küla või alevik,” arutleb ta. Tänaseks elab Peetris ja Järvekülas kokku üle 7200 inimese. See on mitu korda enam, kui mitmes Eesti linnas kokku.
Rivaliteeti siiski naabrite ehk Järveküla ja Peetri vahel pole. Asulad on kokku kasvanud ning piire väga ei tajugi. Peetris on kaks kooli ja Selver, Järvekülas kauplusi ja kooli pole. Kindluse kooli ehitus siiski peatselt algab. See-eest on Järvekülas kaks lasteaia maja ehk Leerimäe ja Kindluse. Palju käib kohalikke mudilasi ka Assaku lasteaias.
Kas enamus Järveküla hoonetest on elumajad? Kais ütleb, et põhimõtteliselt küll. Esimesed arendused olid Vana-Tartu maantee ääres asuvad korrusmajad. Edasi on rajatud kas eramuid või ridaelamuid. On ka büroosid ja mõned ettevõtted. Ning asi millega Järveküla uhkeldada saab, on oma mälestuskivi. See seisab Vana-Tartu maantee ääres ning mälestab Mõigu mõisas elanud vabadussõja kangelast ja kaitseliidu ülemat Aleksander Seimani.
“Sportimiseks on see kant ka väga sobiv, sest liiklust on küla vahel hõredalt. Kord aastat läheb siit läbi ka Ülemiste jooks,” näitab mees järve poole. Osa sellest joostakse Vana-Tartu maanteel, osa aga hoopis järve kaitsetsoonis võrkaia ning veepiiri vahel. “See on ka ainus kord aastas, kui niimoodi Ülemiste kaldale saab,” ütleb Kais.
