Ehkki kalal käima hakkas Udo Remmelgas (83) enam kui seitsmekümne aasta eest, on hing endiselt lainetel. Varahommikul, juba poole seitsme paiku istub ta Märt Leipaluga (70) paati, et saak üle vaadata.

Viimsi valla Püünsi küla asukas Udo proovib püügiõnne Viimsi poolsaare läänerannikul Haabneeme ja Rohuneeme vahel. Mehe töörõivastuse hulka kuuluvad pikad kalamehesaapad, rinnuni ulatuvad traksidega kummipüksid, lisaks neoonvärvides päästevest.

Kopsikuga tühjendatakse paat vihmaveest. Märt aerutab, Udo hoiab merel silma peal. Lisaks kividele võivad üllatada lained, mis lahel sõitvate reisilaevade tõukel aeg-ajalt kõrgust võtavad. „Jänes peal“ tähendab, et lainehari on valge ning vahutab.

Räime püütakse mõrraga

Kevadist räimepüüki kastmõrraga alustasid Udo ja Märt 14. aprillil. Kolmekümne meetri kaugusel kaldast algab nende võrk ehk tiivas, mis on 150 meetrit pikk. Võrk suunab räimed mõrda, mille laiast suust kalad sisse ujuvad, ent ei leia enam tagasiteed, sest selle sulgevad mõrra sees olevad „neelud“. Mõrd ise meenutab hiiglaslikku võrkkotti, mille üha ahenevas otsas räimed oma saatust ootavad. Nii võrku kui mõrda hoiavad paigal ankrud.

Et kalad kätte saada, sikutatakse merel mõrra kitsam pool paati ja sõlmitakse lahti otsanöör. Hea püügiõnne korral valgub paati sadakond kilo räime, mis kenasti kastidesse pakituna leiavad tee kokkuostu Paldiskis või kohalikule turule.

Siinkohal ilmub Udo näole murekorts. Räimekilo eest makstakse Paldiski kokkuostus vaid 17 senti. Et bensiiniraha Viimsist Paldiskisse ja tagasi on 16 eurot, jääb saja kilo viimise korral kogutuluks vaid euro. Et turul saab räimekilo eest kuus korda kõrgemat hinda, lööb müüjana kaasa Udo tütar Merle, et kalamehed omadega plussi jääksid.

Räime püütakse peamiselt aprilli keskpaigast jaanipäevani, lesta juuni algusest veebruari keskpaigani, angerjat aasta läbi. Angerjas on Viimsi vetes siiski haruldus, mullu tabas Udo vaid ühe seda liiki kala.

Elupõline kalur

Udo sündis teisel pool Tallinnat, Kakumäe külas Põlde talus kalurite perekonnas: „Vanemate vendadega püüdsime saksa ajal lesta. Siis ma olin 11-aastane. Tegime väikese paadi. Sel ajal püüti lesta nootadega. Me, poisid, tegutsesime, sest raha oli tarvis. Need saksa sõdurid, kes olid peale haavatasaamist Rannamõisas järelravil, käisid ahvenat ja lesta ostmas.“

Kui nõukogude armee uuesti Eesti hõivas, pandi paadid esialgu traataia taha, Udo isa arreteeriti. Udo läks raudteekooli, mille järel ta suunati tööle Balti laevaremonditehasesse kui viienda kategooria mööblitisler. Meri aga tõmbas ning kuigi laevaremonditehas ei tahtnud noormeest ära lasta, sai temast 1954. aastal Kakumäe kalurikolhoosi töötaja.

Kaheksa aastat hiljem võttis Kirovi kalurikolhoos Kakumäe üle ning nii sai Unost Kirovi kalur kolmeks aastakümneks. Kui Kirovi süsteem üheksakümnendatel lagunes, hakkas Udo omaette mõrraga püüdma. „Lihtsalt on niisugune kutsumus, ega ma seda ei jäta,“ arvab ta.

Viimased üheksa aastat kalastab Udo Märdiga, kes elab sealsamas Haabneemes. Varasemalt oli Märt rohkem kuivamaa mees, ehkki töötas Kirovi kalurikolhoosi sides. Algul aitas Märt Udol võrkusid vette panna, siis hakkas abiks käima ka mõrdade tühjendamisel.

Vahel püüavad Udo ja Märt Rohuneemes otse presidendiproua Helle Meri krundi kõrvalt. „Ta oli pahane seal, aga leppisime ära,“ ütleb Udo. Proua Meri argument oli see, et kalurid ei tohi sinna tulla ja tema sadamat võrkudega kinni panna. Udo ja Märt uurisid aga veeteede ametist välja, et ametlikku sadamat Hellel ei olegi.

Kaua on kõrgesse ikka jõudnud Udol kavatsus kalapüügiga veel jätkata? „Kui ma sada täis saan, siis ma hakkan mõtlema,“ naerab kalur.

„Aastat neli-viis tagasi kukkus Udo kogemat vette ja ütles küll, et homme enam ei tule, lõpetab ära, aga siis läks viha üle,“ muigab Märt.