Meile kõigile meeldivad ilusad asjad, olgu need hiljuti tehtud või pärit aastakümnete tagant. Tänapäevane eesti disain on aga kallis ja seda müüakse vähestes poodides, nii et igamehe jaoks jääb see kõik kaugeks. Kaks Luige elanikku, Epp Priimägi ja Rene Noni, tegutsevad selle nimel, et ilusad asjad oleksid kättesaadavad kõigile.
Alles nädalapäevad tagasi toimus Luige näituseplatsil Eesti disaini- ja vanavarapäev, mida Epp ja Rene korraldasid. Disain seoti vanavaraga laadal esmakordselt, varem on laat (toimunud seni kolmel korral) kandnud vanavara- ja käsitöölaada nimetust.
Rene ja Epu jaoks pole vanavara lihtsalt hobi – nende nimel on MTÜ Raamaturing, mis tegeleb kasutatud raamatute müügiga. Kauplusi on Tallinnas kaks, üks neist asub Pika tänava ruumides, kus kunagi tegutses kirjandusrühmitus Siuru. Lisaks müüakse raamatuid interneti teel, valik ulatub 10 000 nimetuseni. Just raamatutest kõik kunagi alguse saigi.
Laada korraldamise idee tekkis paaril ühest negatiivsest kogemusest. Nimelt käidi ühel vanavaralaadal, mis oli nii kohutavalt korraldatud, et tekkis mõte: teeks ise ja paremini. Kuivõrd elatakse Luigel, polnud kohta vaja kaugelt otsida – juba nõukogude ajast kuulus laadaplats asub ju sealsamas alevikus. Esimene laat, kuhu kutsuti vanavaraga (vähem kui 100 aasta, kuid rohkem kui 25 aasta vanune kraam) kauplejad, toimus mullu septembris.
Tahaks Eesti tassi
Vanavaralaatasid korraldatakse Eestis üsna palju – tuntumad on ehk Tagadil ja Seidla mõisa pargis toimuvad laadad. Kuid ka vanavarahuvilisi on palju ja neid tuleb juurde. Seega ei tundunud veel ühe laada korraldamine liigse optimismina. Lisaks vanavarakaupmeestele kutsuti kauplema käsitöö tegijad-müüjad.
Sel suvel liideti laada nimele juurde disain. Täpsemalt eestimaine disain. Nõudlus omamaiselt kujundatud asjade vastu kasvab, ja kuivõrd kaasajal on eesti disain muutunud „elitaarseks“, nagu Rene märgib, soovivad huvilised ka asju minevikust, nõukogude ajast. Toona toimus enamjaolt küll masstootmine, kuid on palju tarbeesemeid, nt Tarbeklaasi ja Estoplasti toodang, mille disain võlub ka tänasel päeval.
Rene meenutab, et Tallinnas Telliskivi loomelinnakus asuvas disainikaupluses on eestimaiste disainerite looming täiesti olemas, kuid disain on kättesaadav vaid vähestele, ja kui vaadata brändide nimesid, siis ka suunatud peamiselt välismaisele turule. „Keegi disainib uhke diivani kümnele kliendile ja ongi kõik, aga see peaks ju minema massidesse nagu Soomes või Rootsis. Ma tahan minna poodi, et osta Eesti tassi, aga miks see peab olema kallim kui Iittala tass Soomes?“ räägib Rene.
„Meie, lihtsad inimesed, tahame tarbida omamaist ja seda propageerida. Aga tundub, et me oleme liiga lihtsad Eesti disainerite jaoks,“ lisab Epp.
Et ei viskaks asja ära
Kuid kunagi on eesti disain rahvale kuulunud ja toonased tooted on popid siiani. Lisaks nimetatud Tarbeklaasi ja Estoplasti lampidele on aastal 2016 nõutavad asjad kunagised Norma ja Salvo mänguasjad ja nukud, eelmisest Eesti vabariigist on endiselt kuumad nimed Lorupi klaas ja Langebrauni portselan. Taas hakkavad moodi tulema 80ndatel-90ndatel niivõrd tavalised tundunud helikassetid.
Epp ütleb, et kogu nende ettevõtmise taga on soov inimeste teadlikkust tõsta – vana asi ei ole kasutu asi, mille peaks ilmtingimata ära viskama. „Kasutame parem seda, mis meil endal on, mitte Hiina masstoodet, mis varsti katki läheb,“ räägib ta. „Ega inimestele ei saa sellist suhtumist peale suruda, aga teadvustada ikka, et meil endal on palju väärtuslikke asju.“
Rene meenutab, et vanade raamatutega tegelemine sai samuti alguse sellest, et paar sõpra said päranduseks majad, mis olid otsast otsani vanu raamatuid täis ja uued omanikud ei osanud nendega midagi peale hakata. Samal ajal oli Epul, kes töötab eesti keele ja kirjanduse õpetajana, mure, et lapsed ei saa vajalikke raamatuid kusagilt kätte. Nii sai osa „päästetud“ raamatutest koolidele antud. Ülejäänutest sai alguse vanade raamatutega kauplemine.
Raamatud on Rene salahobiks siiani, kuigi ta ütleb, et kollektsioneerimiseks enam aega ei jätku. Siiski on üks raamat, mille erinevates keeltes väljaandeid ta kogub. Selleks raamatuks on legendaarne „Jussikese seitse sõpra“, mida on välja antud paarikümnes keeles. Kümme neist on Renel olemas.
Vanavara ja käsitööga kauplejad kogunevad Luigele taas 25. septembril, mil Rene ja Epp korraldavad seal järjekordse laada. Idee on kasvatada kolm korda aastas – kevadel, suvel ja sügisel – toimuv laat kohaks, kuhu kohalikud ja ka kaugemalt tulnud saavad kaasa võtta pered ja end hästi tunda. Kohalikud kaupmehed oma toiduga, lasteatraktsioonid ja loomulikult vanavara, käsitöö ja suviti disain. Et eestlane saaks endale koju viia midagi eestimaist.
