Avar Simsoni koduõu Lahemaa rahvuspargi serval on täis kõige erinevamaid skulptuure. Eesti üks tuntumaid skulptoreid avab külastajaile peatselt oma skulptuuri-muuseumi.
„Skulptuuris loetakse kuut kuju originaaliks,“ räägib Aivar Simson, kunstnikunimega Simson von Seakyl. Sellepärast on ta tellimise peale uut skulptuuri luues mõne analoogi ka koju jätnud. Nüüdseks võib koju jäänud ja mööda õue laiali pillutatud skulptuure kokku lugeda vähemalt poolsada. Siin on kivisse tunginud miinid, nagu Aivar Simson mäletab neid Afganistani sõja päevilt, aga siin on ka märksa rahumeelsemaid skulptuure: Narva jõe kaldapealselt tuntud graniidist lõvid, isalõvi meenutamas natuke naaberriigi suurt juhti; ennast on kivi najale püsti ajanud ka pronkskits Heltermaa sadamast ja rahustavalt mõjuvad betoonist tuvid, analoogid Tallinna tänavatel nähtuga. Keset õue aga, kõrge kivi otsas, kappab hobusel isa Kalevi poeg Sohni, keda Eesti rahvas tunneb Kreutzwaldi pärandist rohkem Kalevipojana. Kõik skulptuurid mõjuvad mereäärsete punaste taluhoonete, kõrkjate ja valgete laineharjade taustal väga kunstipäraselt, oma groteskis ühtse tervikuna.
„Tädi Maali mälestused“
„Ekskursioone käib mul külas alatihti, tuuakse õpilasi, turismibürood veavad välisturiste,“ nendib Simson. See ajendaski tuntud skulptorit mõtlema oma muuseumi loomisele. Mõningase tasuga sissepääsu eest. „Kulud tuleb katta,“ rehkendab Aivar Simson. Ainuüksi valvekaamerad maksavad korraliku raha. Sest kahjuks on mõni turist – neid on küll õnneks vähe – vahel pisema pronksskulptuuri pidanud paremaks salamisi kaasa võtta. Aga ka pisemad pronksskulptuurid maksavad kunstiturul sadu eurosid.
„Tallu kunagi ehitatud suur laut pidanuks avaram olema,“ pole Aivar Simson rahul talu rajanud esivanematega. Nüüd ei mahu von Seakyli skulptuurid lauda asemele kerkinud näitusemajja hästi ära. „Suuremaks ka ei lubatud teha, uus hoone pidi endisele vundamendile ära mahtuma,“ põhjab pärija muinsuskaitset ja kohalikke vallaametnikke, kes pehkinud seinapalkide ja jooksva eterniitkatusega laudas väärtuse avastasid. „Mitu aastat ajasin pabereid, enne kui tohtisin vana lammutada ja uue ehitada,“ näitab kunstnik uut puidust karkasshoonet, mis nüüd muuseumisaalina avamist ootab. „Tahan muuseumiga oma elutööst ülevaate anda,“ rõhutab Simson von Seakyl.
„Tahan muuseumiga oma elutööst ülevaate anda.“
skulptor Aivar Simson alias Simson von Seakyl
Praegu võtavad skulptori vastvalminud muuseumihoones külastajat vastu eksponaadid, millest suurema osa moodustavad Aivar Simsoni 65. sünnipäeva puhul Tallinna botaanikaaias nähtud 65 taimeskulptuuri. Juubelinäituse töödeks sai skulptor inspiratsiooni otse loodusest. Siin on tõrudega tammelehed, karikakrad, pooleks raiutud sibulad, lehtede alla peitunud maasikad… Kunst miniatuurses vormis.
Oma kuulsad peenised on skulptor koondanud kuusepuu sarnaseks kujundatud riiulisse. „Üleval okstel on pisemad tillid, naabripoiste Antsu ja Miku omad. Siis on baltisaksa mõisnike ja allpool juba okupantide Afanassi ja Mitrofani fallosed, päris alumisel riiulil aga juba väga vängete meeste, näiteks Põhja-Korea diktaatori ja ajaloost tuntud Õnnelembi meheau,“ tutvustab skulptor väljapanekut. Kogu selle kompositsiooni nimi on „Tädi Maali mälestused“.
Miniskulptuuride kõrval on aga ka suuremaid. „Kuusepuu“ kõrval seisab natuke vimmas mees, palituhõlmad lahti tõmmatud. „Minu muuseumis on see „Liputaja“ nime all,“ kõneleb kunstnik fantaasial lennata lastes. Taiese tellija eramuuseumis on analoog natuke teise nimega – seal on see „Sisekaemus“.
Mütsid
Muuseumiseinte ülaosast vaatavad tulijaile vastu mütsid. Siin on teiste hulgas kaitseväe endise juhataja kindral Riho Terrase, endise kaitseliidu ülema Riho Ühtegi, piirivalveameti endise juhi Roland Peetsi peakate. „Sõbrad on eksponaadid mulle toonud, ühtegi mütsi pole ostnud,“ räägib Simson mütside saamisloost. Haruldaseks peab mütsikoguja ehk mütsist – selle tiitliga kutsub end teine mütsikoguja Peeter Volkonski – Savisaare viisnurgaga mütsi, mille ta Hiinast naastes kaasa tõi. Mütsisti kinnitusel sattus Savisaare peakate tema kogusse mitte kõige sirgemaid teid mööda.
Kokku on Simsoni kogus ligi 400 peakatet. Põnevamateks on kindlasti Doni kasakate peakate, mille skulptorile kinkisid Afganistani sõja Narva veteranid. Millal skulptor oma elutöö muuseumina kõigile külastajaile ametlikult avab, seda ta täpselt öelda ei oska. Sest palju põnevaid töid on praegu käsil – Rakvere vald on tellinud Eesti viimase metsavenna Ruuben Lamburi skulptuuri, mille avamine on planeeritud Sõmerus 13. novembril, legendaarse metsavenna 100. sünniaastapäeval. Kihnlaste tellimusel hakkab skulptor peatselt modelleerima 2,5 meetri pikkust hülge kuju. Pronkseluka asupaik saab tulevikus olema Kihnu sadamas. Nende tööde vahel tahab skulptor aega leida ja huvilistele ka muuseumi avada.
Kõrge kivi otsas on oma hobusel kappamas isa Kalevi poeg Sohni, keda Eesti rahvas tunneb Kreutzwaldi pärandist rohkem Kalevipojana. FOTO: Ülo Russak