Kultuurkapitali kultuurivaldkonna aastapreemiad mulluste tegemiste eest pälvisid aasta alguses Harjust 14 inimest või kollektiivi. Teiste hulgas tunnustati Urmi Sinisaart pikaajalise ja pühendunud muusikakultuuri edendamise eest Saku vallas.

„Tunnustuse saamine oli paras üllatus. Kui ma sain Eesti Draamateatris toimunud austamisõhtule kutse, siis ma ei teadnud, miks. Kui preemia kätte anti, siis arutlesin: ju siis 30-aastase tegevuse eest Sakus. Olen Saku patrioot, kuigi pärit Viljandimaalt. Aga minu ämm oli Kajamaa kooli raamatukogutöötaja,“ ütleb Urmi Sinisaar intervjuu alguses.

Kuidas te kõike jõuate? Tegemist on ju Saku vallas palju.

Hetkel teen just nii palju, kui arvan, et on õige. Ma ei pinguta üle. Muusikakool on ikka praegu põhikoht, teised kohad ja ringid on lisa.

Lapsed on selles eas, et vajavad veel abi. Olen 30 aasta jooksul õppinud pakkumistest ka ära ütlema.

Just hiljuti mõtlesin, et valla üldharidusasutustest pole ma vaid Kurtna koolis töötanud. Teised on läbi käidud. Praegu toimetan siis muusikakoolis, juhendan ansamblit Sakutarid ja Kiisa eakate lauluringi.

Milline tegevus on kõige südamelähedasem, kui jätame muusikakooli kõrvale?

Kõik on väga erinevad. Kui võtame naisansambli Sakutarid, siis on see minu oma kokkukutsutud ansambel. Ja seetõttu väga südamelähedane.

Kultuurkapitali juht Margus Allikmaa õnnitleb Urmi Sinisaart. 

Kui juhendan Kiisa pensionäride lauluringi, siis on see samuti tohutu rõõm. Just eile oli proov. Ja nagu me teame, algas värskelt sõda Ukrainas. Katsume ikka eestikeelsust ja -meelsust hoida. Seega ei saa ma kedagi eraldi esile tõsta. Kõik on armsad.

Gümnaasiumis teie praegu ei õpeta?

See lõppes juba siis, kui lapsed hakkasid sündima. Neid on kolm. Eks kahju oli ikka, sest lahkusin tippajal. Kui lahkusin, siis olin koolis lavastanud hulga muusikalavastusi ning draamatükke muusikaga. See andis väga palju tundidele lisa.

Suuri tähti, keda üle Eesti tuntakse, õpilaste seas vist pole?

Ei. Aga minul oli omal ajal laululastega tegeledes selline lugu: õpetasin ka neid, kelle kohta öeldi, et ta ei pea üldse viisi. Aga ma vähemalt äratasin nendes huvi muusika ning laulu vastu.

Suurim tänu on see, kui endised õpilased ning laululapsed mind Sakus tervitavad. Osa endiste õpilaste lapsed on juba muusikakoolis, siis mõtled, et kuhu on kõik need aastad kadunud.

Tõnu Kaljuste on minu teada väitnud: tegelikult peab viisi iga inimene. Olete päri?

Viisi võib hakata pidama. Aga ei pruugi hakata pidama rütmi, mis on muusika juures väga tähtis. Seda rütmi vist ei saagi õpetada – see kas on inimesel või seda pole.

Ise olete ju ka päris palju laulnud? Seda näiteks Saku segakooris Tuljak, mida olete ka dirigeerinud.

Hetkel ei jõua. Viimasena laulsin koorijuhtide naiskooris. Aga laste kõrvalt nädalavahetusi ära anda oli tülikas. Nooruses oli vist iga õhtu või nädalavahetus kinni. Kas siis kammerkoor, naiskoor või suviti projektikoorid. Või tegemised lastega.

Olete pärit Viljandist?

Olen. Minu kohta öeldi ikka, et andekas, aga laisk. Kui oleksin teadnud, et kunagi muusika juurde satun, oleks vast rohkem harjutanud.

Aga nii läks ja mõistus tuli liiga hilja kohale.

Kes teid enim taga ajas? Vanemad, õpetajad või keegi veel?

Eks nad panid lastemuusikakooli ajal pundi kokku. Teatavas vanuses ei taha ju enam koolis käia. Minul oli see aeg ka. Kodust välja läksin, kuid muusikakooli ei jõudnud. Aga lõpuks hakkas ikkagi meeldima ning käisin suure rõõmuga.

Fotod erakogu 

Pärast muusikakooli olin isegi rahvatantsurühmale klaverisaatja. Viimases keskkooliklassis tegin juba kaasõpilastega ansambli. Seega on kogu elu käinud muusika keskel.

Mida teete siis, kui muusika ja õpetamisega ei tegele?

Seda aega ikka on. Kui vähegi saame, siis jalutame perega looduses. Või soovitame lastel minna õue. Ja mehega käime kõndimas. Meil on veel igal suvel nelja pere suve- ja sügismatkad. Abikaasa Kaleviga tutvusin muide Saku Tuljaku segakoori ajal.

Teatavas vanuses ei taha ju enam koolis käia. Minul oli see aeg ka. Kodust välja läksin, kuid muusikakooli ei jõudnud.

Kes kellele silma jäi?

Ikka mina mehele. Me oleme eriline paar, sest meie pulmatseremoonia toimus Tallinna lauluväljakul. TV3 oli ka kohal ning tegi uudisloo.

Õige registreerimine oli küll kaks päeva varem, kuid kooride tseremoonia oli väljakul. Külalised seisid laulukaare all. Meil on kolm tütart: Helin, Laule ja Kaari.

Kas mees tegeleb ka muusikaga?

Saku Mandoliinide orkestris mängib ta bass-mandoliini. Mina õppisin eelmisel suvel olude sunnil mängima basskitarri. Koos mandoliiniorkestriga panime Saku kontserdi jaoks kokku pereansambli. Mees laulis, kaks tütart olid vastavalt viiulil ja ukulelel. Ja ma siis olin bassil.

Kes on teie lemmikud muusikas?

Eestist vast Cyrillus Kreek, Rudolf Tobias ja Arvo Pärt. Ise olen neid palju laulnud ja hing on lugudel kaasas. Eriti just Kreegi vaimulikus loomingus. Just võtsime naistega ette laulu „Mu süda, ärka üles“. Noorematest meeldib Pärt Uusbergi looming.

Popima poole pealt NÖEP ja Ewert and The Two Dragons. Nende looming on läbi komponeeritud, mitte ei ole tavaline tümps.

Maailmaklassikast ehk Bach ja Händel, Mozart ja Haydn. Päris uut muusikat ma nii ei naudi. Mulle meeldib, kui asjad on harmoonias.

Mida toob lähitulevik?

Eks muusikakooli eksamiklassid lähevad eksamitele. Paraku annab viimase kahe aasta pandeemia ning Zoomi kaugtunnid näiteks solfedžoõppes tunda. Tekivad lüngad.

Ägenenud sõda Ukrainas tegi ka korrektiivid repertuaari osas. Kui lähen näiteks naisansambli ette, siis ega väga lõbusaid polkalaule ei sobi esitada. Tuleb ehk kava muuta ja toetada muusikaga Ukrainat. Kuigi ühegi helilooja looming ega helilooja ise ei ole praegu toimuvas süüdi.

Vanu laulikuid lapates olen leidnud vaid ühe laulu. See on Ukraina rahvalaul „Pääsuke“. Koorijuhtide naiskooriga sai kunagi ka sealseid laule esitatud.