Kuigi Saku ajalugu on sajanditepikkune, pole kogu alevikku ning laiemalt selle ümbrust hõlmavat raamatut siiani kokku pandud. Eesti vabariigi 100. sünnipäev andis selleks hea võimaluse. Värskelt sai kokku teos “Saku. Legendist tänapäeva”.

Valla raamatukogu direktor Ene Loddes ütleb, et esimene idee oli koguda kaante vahele sada lugu Sakust ja Saku vallast. “Selliseid sajaga raamatuid ilmus Eesti riigi juubeli ümbruses palju. Meie mõte tekkis 2018 ja eks siis oli ka seda optimismi ehk liiga palju,” arutleb ta.

Varsti muutus ka raamatu idee. Koguma ja salvestama hakati valla rahva mälestusi. Paraku ei olnud neid enne aastat 1940 toimunust palju võtta. Siis lisandusid ka vanad leheartiklid, legendid ja pärimused. “Ja lõpuks muutus nimi ka. Alguses “Saku sada lugu”. Nüüd siis “Saku. Legendist tänapäeva. Kogu materjal sai kokku kahe aastaga ning raamatus on veidi üle 300 lehekülje. Teost esitleti 13. veebruari õhtul.

Õlletehase keedumaja aastal 1976. Repro. 

Päris tühjale kohale siiski lugude raamatut ei ehitatud. Varem on ilmunud näiteks Heino Kärblase ja Ilmar Jürissoni 1976. aastal koostatud brošüür “Saku”. Õlletehase 195. aastapäevaks koostasid raamatu Küllo Arjakas ning Mart Juur. Endel Teinbas on koostanud raamatuid Saku kandist. “Siis veel voldikuid ning brošüüre näiteks Kiisa alevikust, põllumajandusuuringute keskusest, instituudist, käsikirjalisi uurimisi jne,” ütleb Loddes.

Mööda valda küsitlemas

Praegu veidi üle 4600 elanikuga Saku alevik ei ole klassikaline vana kihelkonnakeskus. Paikkond jäi Keila ning Jüri kihelkondade äärealadele. Seepärast tekkis asula mõisa ümber ja oli alguses väike küla. Kusjuures esimene mõisa mainimine kirjalikult pärineb aastast 1463. Kui 19. sajandi alguses läks lahti õlletegemine, siis kasvas Saku veelgi. “Kiitus õllele oli 20. sajandi alguses ja eriti aastatel 1920–40 toonastes lehtedes väga suur. Tehasel oli kontoreid ja esindusi üle Eesti,” lisab Loddes.

Vanimad lood käsitlevadki 17.–18. sajandit. Osa uurimusi on ilmunud varem Saku Sõnumites, aga enamus nendest on originaalsed ehk salvestatud kohtumistel inimestega. “Põhiline usutleja oli Margus Eiche (kirjanikunimega Markus Saksatamm). Tema käis diktofoni ning märkimikuga mööda valda. Mõned kohalikud kirjutasid meenutused ka ise üles,” kiidab Ene Loddes.

Restoran “Rävala” hoone. Selle teisel korrusel asuski siberi mändi lõigatud hiigelpannoo, mis tänaseks kadunud. 

Originaalsed meenutused algavad valdavalt 1940-ndatest. Nendega püüti katta tervet valda, mitte ainult Saku alevikku. On olemas lugusid Kiisalt (kool, raudteejaam), Tammemäelt, Rahulast Abraham Hannibali mõisast ja Kirdalu teostamata jäänud põllumajanduskoolist. “On Saku instituudis töötanud ning kohalikku kodulugu aastaid uurinud Heino Kärblase lese Valve memuaarid. Püüdsime säilitada originaalset kirja- ning rääkimisviisi,” lisab raamatukogu juht.

Šahh ja kadunud seinapannoo

Avaldatud on ka väljavõtted päevikutest ja perekonnalugu. Näiteks on kirjas Margus Eiche ema Helmi perekonnalugu. On legendaarse raamatukogujuhi Helle Pärlini meenutused. “Hõlmatud on koolid, lasteaiad, kultuur (koorid ja orkestrid) tuletõrje, korrakaitse, teenindus, kaubandus, ehitised, toitlustus, transport jne. Avaldatud on ka tänaseks jäljetult kadunud ning omal ajal Saku restorani Rävala suurt saali kaunistanud siberi männist hiiglasliku seinapannoo foto. Selle autor oli Kaljo Reitel ning mõõdud 2,5 x 9 meetrit. “Tänaseks on teos jäljetult kadunud. Kes teab, võiks teada anda. Veel on kirjeldatud üksikuid kunstiteoseid, nagu õlletehase keedumaja bareljeef (autor Weizenberg) ja Kurtna linnukasvatuse katsejaama pannoo,” loetleb Loddes. Loomulikult ei saadud mööda Iraani šahhi külaskäigust Sakku 1972. aasta septembris. Et välisriikide liidreid käis toonases ENSV-s väga harva, siis oli Iraani esipaari visiit kohalikele sajandi sündmus.

Instituudi hoone,kus on töötanud ka vallavalitsus. Praegu toimetavad 60-aastases majas raamatukogu, gümnaasiumiklassid ja huvikeskus. 

Lisaks on avaldatud uue Saku valla esimese vallavanema Ago Järva meenutused 1990-ndate algusest elust ning Kodukaitse loomisest. Tuntud inimestest kirjeldavad Sakut teiste hulgas kirjanik Aadu Hindi tütar Eeva Park, baleriin Saima Kranig ja näitleja Alo Kõrve.

Kiirgav Kiisa

Mis oli Ene Loddese jaoks kogu kaheaastase töö suurim üllatus või ohoo-elamus? “Ma ei ole kohalik, vaid elan Tallinnas. Aga ohoo-elamus on see, et siinkandis on väga palju erilisi inimesi. Enamus nendest on oma elutöö juba ära teinud ning teavad nii mõndagi huvitavat. Kahjuks ei küsi me nendelt eluajal nii palju kui võiks ja peaks,” tõdeb Loddes.

Omaette väärtus on teoses avaldatud fotod. Palju nendest oli juba varem koostajatel olemas. Kuid väga palju materjali lisandus erakogudest ning arhiividest. “Näiteks saime foto aastast 1994, kui Kiisa jäätmetehoidlast varastati radioaktiivseid metallitükke. Need tassiti koju ning mõned inimesed said rängalt kannatada. Avaldatud foto, kuidas kaitseriietes mehed radioaktiivsust mõõdavad ja tagajärgi likvideerivad. Lisatud on ka meenutusi,” rõõmustab Ene Loddes. Lisaks on olemas kommunistide salatrükikoja ja selle pidaja foto. See tegutses aastal 1920 Rahula külas ning paigaga oli seotud ka riigikukutaja Viktor Kingissepp.

Kahjuks ei mahtunud kogu talletatud materjal 310 leheküljele ära. Aga midagi kaotsi ei lähe. “Kelle meenutused ning fotod ei ilmunud, nende materjalid lähevad üles Saku valla koduloo lehele ehk www.sakulugu.ee. See läks lahti aastal 2016 ning tänaseks on lehekülg väga väärtuslik paik kohalikule ja kaugemalt huvilisele,” ütleb Loddes.