25. aprillil oli oluline kuupäev iseseisva Eesti sõjanduse ajaloos. Kuigi vabariigi väljakuulutamiseni jäi veel kümme kuud, alustas sellel päeval 1917 Peeter Suure merekindluses esimene kodumaine väeosa. Tähtpäevale on pühendatud Viimsis Eesti sõjamuuseumis avatud näitus vormidest aastani 1940.
Enne avamist 24. aprillil esitleti Viimsis sõjaajaloo aastaraamatut nr. 6. Selle toimetaja Toomas Hiio sõnul ilmus esimene uues kuues kogumik aastal 2011 ning koos varasemate laiguliste kaantega kogumikega on praegune 12. Selle pealkiri on “Euroopa pärast Esimest maailmasõda: rahvusriikide armeede sünd impeeriumite varemetel”. Avaldatud on üheksa välismaalase ning kolme eestlase artiklid. Nendes on käsitletud maailmasõja järelsõdu Euroopas, mis kestsid kohati veel 1920ndate alguseski.
Vabadussõja aegsesse vormi riietunud Margus Sinimets (paremal) rääkis, et tal on saabaste küljes õiged Eesti kannused. “Olen ratsaväelane. Hobune on kahjuks hinge heitnud,” ütles ta. Sinimetsa kuulab Sõjamuuseumi teadur Leho Lõhmus. Näitusest “Eesti vormi lugu” rääkis muuseumi direktor Hellar Lill. “Väljapanek algas mõttest kirjutada Eesti sõjaväe mundritest raamat. Näitus on olemas, kuid raamatut veel mitte. Mitte et keegi oleks laisk, vaid materjali vormide ja esemete näol on palju. Nende pildistamine, fotode digiteerimine ja arvelevõtt nõuab aega,” ütles Lill.
Iseseisva vormi ja näituse lugu algab 25.aprillist 1917, kui asutati Peeter Suure merekindluse 2. kindluspolk. Lõpp on hilissuvel 1940. Punaarmee koosseisu läinud sõjavägi õmbles riietele punased lõkmed ja varrukatele ilmusid viisnurgad.
Esimene Eesti munder oli tsaariarmee oma, millele lisati sini-must-valged tunnused. “Näha on koopiat esimesest vormist. Sellesse riietatud mannekeen seisab sümboolses piiriputkas. Märtsis 1918 tuli päevakäsk, kus määratakse kuidas tuleb kanda mütsikokardeid, õlakuid ja muid tunnuseid. Varsti saatsid Saksamaa võimud aga Eesti rahvusväeosad laiali,” selgitas Lill näitust tutvustades.
Omad ja võõrad vormid
Suures ruumis on seinal märtsist-aprillist 1918 pärit foto, kus on jäädvustatud Eesti sõjaväe staabi ohvitserid. Esireas istuvad tulevased kindralid Nikolai Reek, Andres Larka ning Aleksander Tõnisson. Teises reas on tulevane Riigi Ringhäälingu juht, kolonel Fred Olbrei. Teiste hulgas on fotol ka kirjaniku, diplomaadi ja ekskaitseminister Jaak Jõerüüdi vanaisa Ernst Assmann. “Aga mõned mehed on tänaseni tundmatud. Ehk on abi külastajatest, kes mõne ohvitseri ära tunnevad,” lootis Lill.
Sanitaarkindral Leesmendi mütsid ja muu tunnused. Vabadussõda algas novembri lõpus 1918 ning sellest ajast on pärit esimene oma Eesti sõduri vorm. Näitusel on näha kasukat ja kiivrit aastast 1919. Eesti vormi sinel, kuub ja püksid tulid sama aasta mais-juunis. Enne seda kanti taas tsaarivormi, millel oli tunnustena mütsimärk ja rahvusvärvides käiselindid. “Ka need vormid on koopiad, sest ühtegi Vabadussõja-aegset täisvormi pole säilinud. Olid andmed, et Brüsselis sõjamuusemis on komplekt olemas. Käisin koos kolleegidega seal ja vitriinid võeti lahti. Ja siis selguski, et need on hiljem õmmeldud,” rääkis Hellar Lill.
Veel on näha abina saabunud Ameerika Ühendriikide ja Briti vormid, mida sõjas samuti kanti. Ameerika vorm on ostetud netioksjonilt. Veel on olemas koopia Vabadussõja ohvitseri vormist. Sellesse oli riietatud ka avamisel kohal olnud Margus Sinimets.
Esimeses Eesti mundris sõjamees. Palju peeneid detaile
1920ndatel muudeti mundreid kolmel korral ning 1926 kehtestatut kanti kümme aastat.
Viimane Eesti vorm viidi sisse aastal 1936. “Mullu augustis suri 101-aastaselt nooremleitnant Kristjan Pett, kes oli viimane elusolnud toonase sõjakooli lõpetanud ohvitser. Tema annetas enda vormid ja esemed muuseumile ning need on näitusel näha,”ütles Lill.
Väljas on ratsarügemendi vanemallohvitseri vorm, lennuväe ja maaväe ohvitseri tava- ja paraadvormid. Need on kõik heas korras originaalid. “Detailidega nähti toona palju vaeva. Näiteks ohvitseri vapiga käiseembleem on väga peenelt välja õmmeldud. Praegu on see veidike lihtsam.On ka originaalsed akselbandid ja muu lisandid,” juhtis Hellar Lill tähelepanu pisiasjadele.
Vaadata on ka riidekapi sisu, kus on 1930ndate ratsaväe ohvitseri varustus ja riietus. Samas kõrval on Eesti sõjaväe juhataja Gustav Jonsoni käskkiri Punaarmee tunnuste sisseviimisest ning vormi ümber õmblev mannekeen.
Vitriinides on vaadata arst-ohvitseri Hans Leesmendi kindralimütsid ja -tunnused, ohvitseride tunnused, väeosade ja liikide lippude kavandid. Samuti ka õlakud ja varrukatunnused aastani 1940. Praegu on juures näiteks maaväes/lennuväes brigaadikindral ja mereväe kommodoor, mida toona ei olnud.
Väeosade tunnused ja embleemid. Kas kunagi avatakse ka väljapanek Eesti erinevatest vormidest aastast 1990 kuni tänaseni? “Plaanis on, kuid näituse tähtaega praegu välja ei julge öelda. Kahjuks tundusid 1990ndad toona liiga kaasaegsed ja materjali teadlikult ei kogutud. Kuid Kaitseliit, Kodukaitse, Kodukaitse vormi kandnud piirivalve ja hilisem kaitsevägi vajab igal juhul läbiuurimist,” ütles Hellar Lill.
