Õunapuud, ploomipuud ja erinevad marjapõõsad on koduaias tavapärased taimed. Mida aeg edasi, seda põnevamaid istikuid võib leida, et oma koduaeda eripära lisada. Ehk ei olegi eksootiliste taimede kasvatamine nii tunduda võib?

Eksootilisus võib seisneda nii taimede geograafiliselt kauges kodumaas kui erilises välimuses või hoopis õitsemisajas. Tallinna botaanikaaia peadendroloog Olev Abner teab rääkida nii mõndagi põnevatest taimedest, mille ilu on võimalik ka oma aeda tuua.

Milliseid taimi, mis ei nõua väga suurt hoolt, võiks ka oma aias kasvatada?

Väikesekasvuline kirsskontpuu (Cornus mas) õitseb juba aprilli esimesel dekaadil rikkalikult. Väikesed kollased õied on koondunud ümarateks õisikuteks. Alates augustist hakkavad värvuma viljad, mis meenutavad hapukirsse, kuid enamasti on siiski piklikud, mitte ümarad ja on mõnusalt magushapud. Varasematel sortidel saabub viljade küpsus septembri alguses.

Viljadest saab teha kisselli, kompotti või keedist. Kirss-kontpuu talub hästi poolvarju ja isegi varju, kuigi ta saagikus pimedas väheneb. Eelistab parasniiskeid ja niiskeid muldi. Kaug-Idast pärit harilikku eleuterokokki ehk harilikku ogapaanaksit (Eleutherococcus senticosus) on Eestis kasvatatud peamiselt taimekollektsionääride aedades. Tegemist on ogaliste okste ja sõrmjate liitlehtedega põõsaga, mille kollakasrohelised õied on sarikatesse koondunud.

Kanada lodjapuu Tallinna Hirvepargis. 

Õitsemine on Eesti tavapärasest põhilisest taimede õitsemisajast hilisem ja jääb tavaliselt juulikuusse. Nektaririkkad õied annavad meemesilastele rohkelt saaki, viljad valmivad alates septembri keskpaigast. Umbes 6–8 mm läbimõõduga ümarad viljad on omapärase mõrkja maitsega ja omavad toniseerivat toimet. Viljade rohkemal manustamisel võib vererõhk liigselt tõusta. Ravimite tegemiseks kasutakse põõsa juuri, millel on ženšenniga sarnased raviomadused.

Harilik eleuterokokk kasvab hästi poolvarjus erineva viljakusega muldadel, kuid ei talu liiga kuiva ega märga (seisva veega) kasvupaika.

Kas võite veel näiteid tuua?

Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) ja Kanada lodjapuu (Viburnum lentago) on eestlaste traditsioonis pigem ilupõõsad. Esimene neist on kodumaine liik, teine pärit Põhja-Ameerika idaosast. Tavaliselt on tegemist kõrgete, 3–5 meetri kõrguste paljuharuliste põõsastega.

Ilupuudest tundub esmapilgul keerukas  magnooliate kasvatamine – ikka on mulje, et küllap on taim külmaõrn ja kapriisne.

Harilikust lodjapuust on välja valitud steriilsete õite ja ümarate õisikutega sort ’Roseum’, mis on tuntud kui „lumepall“. Hariliku lodjapuu ümarad punased viljad sisaldavad palju mõruainet, mis lagunevad alles külmumisel või kuumutamisel ning paljudele inimestele toorelt on viljad harjumatu kõrvalmaitsega.

Sordiaretuse käigus on saadud mahedama maitsega viljadega sorte nagu ’Sadovaja’, aga on saadud ka väga saagikaid, kuid säilinud mõrkja maitsega ja töötlemist vajavaid on sorte nagu ’Iskra’, ’Krasnõi Grozd’, ’Eliksir’ ja ’Kievskaja Sadovaja’. Kanada lodjapuu piklikud viljad on söödavad, kuid nad värvuvad mustjassiniseks ning omandavad maheda, kergelt magusa maitse. Mõlema lodjapuuliigi täisvalguses kasvanud isendite lehtede sügisvärvuses valitsevad erksad punased toonid.

Millise taime kasvatus võib tunduda keerulisem, kui see tegelikult on?

Ilupuudest tundub esmapilgul keerukas magnooliate (Magnolia) kasvatamine – ikka on mulje, et küllap on taim külmaõrn ja kapriisne. Magnooliate puhul peab arvestama nende maapinnalähedase laiuva juurestikuga, mistõttu magnooliad jäävad sagedasti teiste sarnase juurekavaga puude, nagu näiteks kased ja kuused, ning isegi murukamarat moodustavate kõrreliseliikide konkurentsis vee- ja toitainete osas alla.

Kirss-kontpuu viljadest saab teha moosi, kompotti või kisselli. 

Nii võib muru sisse istutatud noor magnooliaistik näidata kuival kasvupaigal väga väikeseid juurdekasve (tihti vaid 5–10 cm pikkuseid) ja noortel puudel tekib vähe õisi. Abiks on puu ümbert murumätta eemaldamine ja laiema multširingi tekitamine. Väikeaeda sobib eriti hästi madalakasvuline tähtmagnoolia (M. stellata), samuti tema sordid ning hübriid tugevakasvulise hondo magnooliaga (M. kobus), mida nimetatakse ka Loebneri magooliaks (M. loebneri).

Millised on põnevamad uudsed liigid?

Viimastel aastakümnetel on peamiselt Kanadas ja Ameerika Ühendriikides aretatud toompihlaka (Amelanchier) kui marjakultuuri sorte ning rajama neist istandikke. Enamik toompihlakaliike kasvab looduses Põhja-Ameerikas ja nii on just seal suurim valik sordiaretuse lähtematerjali. Puuviljanduses teatakse toompihlaka kultuursorte nimetuse all „saskatoon“, mis tuleneb taimele krii-indiaanlaste antud nimest mis-sast-quathoo-min.

Viljad (botaaniliselt õunviljad) on magusad ja sobivad nii mooside ja veini tegemiseks kui küpsetistes kasutamiseks, aga on söödavad ka toorelt. Kõige enam on sorte valitud välja lepalehisest toompihlakast (A. alnifolia). Parima toompihlaka saagi saab täisvalguses ja heal viljakal parasniiskel aiamullal. Kuid toompihlakad on sobivad ka hästi kuivadesse hõredatesse männikutesse, kus võib küll kaotada saagikuses, sest viljade valmimise ajal tekib põua-aastatel veevajak.

Lepalehine kletra Tallinna botaanikaaias meelitab oma õitega liblikaid. Fotod Olev Abner 

Saagi kaitseks on vajalik põõsad katta linnuvõrguga. Ruumi kokkuhoiu tõttu saab kiita pereõunapuid – puukoolist saab tellida just oma pere maitsetele sobiva kombinatsiooniga puu. Ja kui on soov, lisada juurde veel tarbesortidele mõne roosaõielise ilu-õunapuu, näiteks ’Eleyi’, ’Royalty’ või ’Profusion’.

Milliseid väetamise ja hooldamise nippe võiksite anda?

Aprikoosipuu (Prunus armeniaca ehk Armeniaca vulgaris) ja Kesk- ja Põhja-Hiinast pärit hariliku virsikupuu (Prunus persica ehk Persica vulgaris) uute sortide talvekindluse tõus on aretuse tagajärjel olnud viimastel aastakümnetel märkimisväärne. Probleemiks on jäänud mõlema liigi sortide liiga varajane õitsemine, mistõttu õied saavad nii mõnelgi aastal hiliskülmadest kahjustatud ja saak jääb saamata. Üks lahendus on enne õitsemist puule ümber panna kasvutelk, mille saab pärast öökülmakülmaperioodi puu ümbert eemaldada.

Milline on teie enda erilisem lemmik?

Üks lemmikutest on Põhja-Ameerika idaosast pärit põõsas nimega lepalehine kletra (Clethra alnifolia). Omapärane on tema õitsemisaeg, mis Põhja-Eestis jääb augusti lõppu, septembrisse ja vahel ka oktoobrisse. Õied on tipmises tihedas kobaras, mis on kuni 15 cm pikk. Õitel on tugev magus lõhn, mis suve teisel poolel meelitab ligi liblikaid. Lepalehine kletra nõuab happelist mulda.