Ralf Klooster parandab mõisa tellistega oma moonakamaja korstnat. Aastakümneid tühjana seisnud Riisipere mõisal vahetatakse katust, aknaid ja uksi. Pööre paremuse poole toimus pärast seda, kui mõisa omanikeks said isa ja poeg Pärs.
Pilvi Karu töötas aastatel 1964-1984 Riisipere lastekodus õpetajana. Lapsi oli esialgu saja ringis ja pärast kuuekümne ringis. Lapsed elasid mõisa peahoones, kaheksaklassilises koolis käidi madalamas majas.
Teine maakonna lastekodu paiknes Murastes. “Harju rajoon ei suutnud kahte lastekodu üleval pidada.
Murastes tehti varem juurdeehitusi, aga Riisiperes ei tehtud midagi,” meenutab Pilvi. 1984. aastal viidi Riisipere lastekodu lapsed Murastesse üle.
Esialgu lahendust ei leitud
Tühjaks jäänud mõis kuulus endiselt Riisipere sovhoosi alla. “See oli aeg, kui meil kasutati poola restauraatoreid. Oli mingisugune lootus, et see mõis saab taastatud, et poola ehitajad tulevad peale, aga siis läksid nad minema,” kurdab Pilvi.
“Õpilased käisid kartuleid võtmas ja rohimas, ööbisid siin mõisas. Siin olid isegi merekooli poisid,” meenutab pensionär Ralf Klooster, kes kolis perega Riisipere mõisa moonakamajja 1984. aastal.
Kui Nissi vald Riisipere mõisa müüki pani, ostsid selle 1999. aastal 250 000 krooni eest Ave Rusi, Aavo Leetsalu, Pille Nightingale ja James Nicholas Benjamin Nightingale.
“Ostu-müügilepinguga ja pandilepinguga võtsid ostjad kohustuse kolme aasta jooksul remontida, vajadusel välja vahetada hoone katuse, välisuksed ja aknad, ning alustada alates 1999. aasta sügisest hoone kütmist tavapärasel kütteperioodil,” selgitab Nissi vallasekretär Mare Rabi.
“Täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks anti kuni 1. novembrini 2003. Aprillis 2005 esitas Nissi vald hagiavalduse Harju maakohtule leppetrahvi nõudes, avaldus võeti tagasi jaanuaris 2006, kuna leppetrahv summas 750 000 tasuti kostjate poolt vallale 17. jaanuaril 2006,” lisab vallasekretär.
Selle leppetrahvi lunastas endise poksija Jevgeni Kolesnikovi Bankend Group OÜ, mis sai nõnda ühtlasi Riisipere mõisa uueks omanikuks.
“Bankend Group OÜ näitas esialgu üles huvi mõisa restaureerimise ja kasutuselevõtu vastu, kuid peagi aktiivne huvi rauges ning muinsuskaitseamet pidi asuma iga paari aasta tagant omanikule säilitamis- ja remondikohustusi ettekirjutustega meelde tuletama,” meenutab muinsuskaitseinspektor Silja Konsa.
Et Bankend Group täitis ettekirjutused tähtaegselt, siis muinsuskaitse temalt trahve ja sunnirahasid ei nõudnud. “Kuid mõisa peahoone seisukord halvenes, hoolimata hädapärasest remondist, lisandusid mitmed sissemurdmised, mis halvendasid hoone seisukorda veelgi,” lisab Silja.
Pättide kuningriik
Millised hädad siis eraomanike jõuetuse ja ükskõiksuse tõttu mõisale kaela sadasid? “Aknad peksti puruks, uksed tõmmati maha. Siin oli päris hullumaja tegelikult,” kirjeldab Ralf Klooster.
Pääsküla prügimäel sonkivad “geoloogid” käis rongiga Riisipere mõisas ööbimas. “Oi, kes neid jõudis lugeda. Ühed tulid, teised läksid. Aedades tegid natuke tuuri,” räägib Ralf.
Pätid kasutasid ära asjaolu, et mõisas oli elekter veel sees. Kuulasid raadiot, panid omale isegi elektriradiaatori. Et asotsiaale takistada, viskas Ralf mõisast nõukogudeaegsed diivanid ja madratsid välja ja põletas ära.
“Kui mõis tühi oli, varastati ju kamin ära. Kamin oli ümmarguses saalis. Teadmata on, kes kuhu läks temaga,” ohkab Pilvi Karu.
Mõisa armetu olukord mõjutas küla selle ümber – trööstitu kant on praegu koduks vaid paarikümnele inimesele.
2021.aastaks korda?
Eelmise aastal ostis Riisipere mõisa aga aknaid, uksi ja seinaelemente tootva Plasto ASi juhataja Valeri Pärs. 26. juunil 2015 asutatud Riisipere Mõis OÜ juhatusse kuulub ta koos rallisõitjast poja Aigar Pärsiga.
Valeri ei soovi tehingu üksikasjadelt katet kergitada. On siiski teada, et kahe korrusega 1728-ruutmeetrist peahoonet koos 24-hektarilise krundiga müüdi kv.ee portaalis poole miljoni euroga.
“Uus omanik asus koheselt paikama ja parandama hoonet ning korrastama ümbrust. Koostatud on katuse ja fassaadide restaureerimisprojektid, restaureeritud on katuse kandekonstruktsioonid ja suvel algab uue katusekatte paigaldamine ning fassaadide korrastamine-taastamine. Teostatud on fassaadide uuringud, praegu toimuvad siseruumide viimistluskihtide uuringud,” selgitab Konsa.
“Kõik tööd on pooleli. Valmis ei ole midagi,” jääb Aigar Pärs remondi osas kidakeelseks. Küsimusele, kas mõisa uued uksed ja aknad tulevad Plastost, vastab ta: “Ei tule kindlasti. Kuna tegemist on muinsuskaitse alase objekti ja kultuurimälestisega, siis tuleb taastada algne seisukord.”
Restaureerimistöid viib läbi Kar-Grupp AS, soodapritsiga puhastab seinu SodaBlastBaltic OÜ.
“Muinsuskaitse pingutab üle nende nõuetega. Iga asi võtab aega kooskõlla viimisega ja see tekistab töö tegemist,” väidab Ralfi ettevõtjast poeg Riho Klooster.
“Omanik on seadnud esialgse eesmärgi taastada mõisa peahoone viie aasta jooksul. Olen sellise tempoga nõus, sest pikki aastaid niiskunud konstruktsioonid vajavad väljakuivamist, selline hoone vajab süvenemist, uuringuid ja tasa ning targu restaureerimistegevust,” räägib Konsa.
Viie aasta pärast on Riisipere mõisa peahoone valmimise 200. aastapäev. Pilvi sõnul võiks hoonesse tulla mingisugune keskus koos puhkekohtadega. „Sellist asja kasumit teenima panna on keeruline;“ mõtiskleb Riho.
„Riisipere mõisa peahoone on suurejooneline, klassitsistliku arhitektuuri tippteoseid, küllusliku stukitööga mõisahoone, mis väärib avalikkusele suunatud kasutust,“ arvab muinsuskaitsja Konsa.
