Riigikaitse Rügement – see nimi kõlab nii, nagu oleks tegemist tulevõimsa lahingüksusega, kus koos mitme pataljoni jagu laigulistes võitlekaid, lisaks lahingmasinad. Võiksid kaitsta Eestit ükskõik millise vaenlase vastu, tulgu see idast või läänest.
„Nii see siiski päris pole,“ muigab vanemveebel Kristo Pals, MTÜ Riigikaitse Rügement üks asutajatest ja juht. „Need tuhanded vaprad sõdalased tuleb alles kasvatada ja välja õpetada.“
Mõte Riigikaitse Rügement tekkiski ideest aidata kaasa noorte isamaalisel kasvatusel ja sõjalisel väljaõppel.
Riigikaitseõpetus on meie koolide vanemas astmes küll vabatahtlik valikaine, aga pea kõikides gümnaasiumides ja kutsekoolides riigikaitset õpietatakse. Siis mõtlesidki elukutselised sõjaväelased, et miks mittte noortele oma kogemusi ja teadmisi edasi anda, luua üksus, kes oleks koolidele abiks sõjalise algõpetuse käbiviimisel. See oli aastal 2011.
„Meie kõik, rügemendi liikmed, oleme riigikaitse teenistuses, see aga tähendab, et kunagi ei tea, kui tuleb mõnd ülesannet täitma minna või kuhugi sõita. Samas – plaanis olevat koolitundi ei saa ju ära jätta,“ kirjeldab Kristo Pals. Nii pandigi kokku sõjalisi erialasid tundev meeskond, sündis MTÜ Riigikaitse Rügement, kes koolidega sõjaliste erialade õpetamiseks lepingud on sõlminud.
„Eks see algus peost suhu elamine oli – nagu vabadussõjalastel Vabadussõtta minnes. Tabasalus oli meil üks garaažiboks, kus oma militaarvarustust hoidsime. Siis rentisime juurde teise boksi… Sõjaline varustuski oli peamiselt Rootsist saadud, sõdurimundrid läinud sajandi keskpaigast.”
Tasapisi hakkas kasvama aga koolide arv, kuhu neid õpetama kutsuti. Sest rügemendis on „teenistuses“ kõige erinevamate alade spetsialistid – laskeinstruktorid, meedikud, küberkaitse spetsialistid. Nii on ka õpetus mitmekesine ja ajakohane.
Aastal 2015 sai rügement omale baasiks Humala mõisa hobusetalli, kus põrandapinda 580 ruutmeetrit. „Siis tekkis küll tunne, et ei oska seda rohkem kui sada aastat vana raudkivist hoonemürakat millegagi ega kellegagi täita,“ meenutab vanemveebel.
Eesti riik otsis aga riigihanke korras partnerit, kes haldaks noortele sõjalisteks tundideks mõeldud varustust. Konkursi võitis MTÜ Riigikaitse Rügement.
Nüüd on vanas mõisatallis laostatud moodsaimad laigulised lahinguvormid, sõdurisaapad, katelokid… Korraga suudetakse riietega varustada 2000 noort.
“Seljakotid on meil nii moodsad, et isegi Eesti kaitsevägi pole nende uute mudelitega veel varustatud,“ on vanemveebel uhke. Kokku on Riigikaitse Rügemendi partneriteks juba 49 kooli, Harjumaalt Tabasalu, Kiili, Kose, Kehra ja Jüri gümnaasium, lisaks Tallinna, Tartu,Võru ja Viljandi maakonna õppeasutused. Eelmisel aastal väljastati varustus 4400 õpilasele.
„Meie eesmärk on läbi noorte harimise tagada, et riigikaitse oleks laiapindne ja ühiskonda liitev,“ kõneleb veebel oma rügemendi põhimõtetest. Nii korraldatakse noortele erineva raskusastmega laagreid, viiakse õppureid mõneks päevaks lahingväeosadesse, elama sealse distsipliini ja korra järgi. On korraldatud riigikaitse suunitlusega laagreid ka käitumisraskustega noortele.
Vanade kindlustuste vahel
Humala mõisa ümbrus on nagu loodud laagrite läbiviimiseks. Nii on väljaõppekeskuse taga säilinud omaaegsed kaevikuliinid, talli saab vajadusel kasutada kasarmuna. Keskusest 800 meetri kaugusel on Kaitseliidu Harju malevale kuuluv Humala raketibaas, mis on põhiliseks laagrite läbiviimise kohaks.
„Eks laagrites ole põhiliselt praktilised õppused. Näiteks meditsiini alal – ikka juhtub seal kellegagi midagi. Või võistevad noored toiduvalmistamises ja tutvustavad pärast omatehtud roogasid. Seda kindlasti kahes keeles, millest üks peab olema eesti keel,“ kõneleb Kristo Pals.
Üldiselt on keelega aga nii, et valdav osa õppusi toimub eesti keeles, koos NATO sõduritega tegutsedes on töökeeleks aga ingise keel. Kui eesti ja vene koolidest tulnud erinevaid noori koostegutsemiseks jagudesse jagatakse, siis ikka nii, et kaks kolmandikku oleks eesti, kolmandik vene keelt kõnelevaid noori.
Vanemveebel Kristo Pals on viibinud missioonil Malis ja jagab noortele oma missioonikogemusi. Noored saavad aga ka karmimaid õppetunde: oma Afganistani kogemusi jagab veteran, kellel allpool põlvi jalgu pole. „Noored peavad mõistma – kui inimene saab ilma jalgadeta elus kõigega hakkama, siis miks ei peaks saama nemad, kel käed-jalad terved. Tuleb leida endas vaid motivatsioon, osata ennast motiveerida,“ kõneleb Pals.
Sedagi õpetatakse sõjalise algõppe kursustel.
Kaitsetahe on endine
Kas tänased noored läheksid vajadusel rindele, nagu sada aastat tagasi läksid nende koolipoistest vaarisad Vabadussõtta?
„Kindlasti läheksid,“ on Riigikaitse Rügemendi vanemveebel veendunud. Ohuhinnangu kasvades kasvab ka inimeste kaitsetahe. Meenutagem või ohtlikku olukorda Eesti taasiseseisvumisel, mil Toompead rünnati. Tuhanded eestlased tõusid vabatahtlikult Toompea kaitsele. Pronksiöö sündmuste ajal ei jõudnud politsei aga kõike soovijaid abipolitseinikeks registreerida – tahtjaid oli nii massiliselt.
Kui riigikaitsekursuse alguses küsida noortelt, kes tahab peale gümnaasiumi lõpetamist kaitseväkke minna, tõueb ehk viiendik kohalolijate kätest. Kui sama küsimus esitada aga väljaõppe lõpetamisel, tõstab vähemalt kolmveerand osalenutest käe.
Seda peab vanemveebel Kristo Pals ka omaks võiduks. Võiduks noorte maailma ja kodumaa kaitsetahte kujundamisel.
