„Oleme eesmärgiks võtnud ennekõike noorte koolitamise. Meie isikkooseisus on kõik instruktorid riigikaitselise taustaga, kes päästeametist, kes kaitseliidust, kes on reservväelane. Kokku on meid 50–60 inimest.“

Nii kõneleb Riigikaitse Rügement MTÜ juht, vanemveebel Kristo Pals. Ja tõdeb: „Viimastel kuudel ei ole kasvanud ainult koolitajate entusiasm, kasvanud on nii noorte endi kui ka koolide huvi riigikaitse vastu.“ Vanemveebel põhjendab: „Sel aastal teeme suvel esimest korda riigikaitselaagri 5.–9. klasside õpilastele. Laager tuleb juulis, aga juba praegu käib elav registreerimine, nii lapsed kui ka vanemad tunnevad laagri vastu suurt huvi. Iga päev tuleb meile kümmekond avaldust ja päringut.“

Gümnaasiumiõpilaste sõjaväelaagritega võrreldes on noortelaagri eripära selles, et noorte eest peavad maksma vanemad, gümnasistide laagrikulud katab kaitseliit.

Millised koolid on aktiivsemad sõjalise algõpetuse tundide läbiviimisel, Kristo Pals välja tuua ei taha. Ütleb vaid: „Lihtsam on üles lugeda koolid, kus sõjalist algõpetust ei ole. Ka uued, alustanud riigigümnaasiumid valmistuvad tunniplaani sõjalise algõpetuse sisseviimiseks.“

Koole ei saa rahvuspõhiselt eristada

Ka vene õppekeelega koolides toimub riigikaitse õpetamine samadel alustel nagu eesti koolides. Kristo Pals on veendunud, et koole ei saa rahvuspõhiliselt riigikaitseõpetuse mõttes eristada.

„Erinevus on vaid see, et kui mõnes eesti õppekeelega koolis on riigikaitse valikainena, siis vene koolides on see juba kooli juhtkonnal nii paika pandud, et tegemist on koolipoolse valikuga, õpilastel on riigikaitse kohustuslik aine. Oleme õppuritele teinud nädalasi kursusi kasarmutingimustes, kus noored elavad täpselt nagu ajateenijad, neil on teooria- ja taktikatunnid. Vene koolid osalevad sellistes programmides ilma mingite probleemideta,“ kõneleb Kristo Pals, kes ise õpetab ka Tallinna humanitaargümnaasiumis riigikaitset.

„Tunnid toimuvad meil eesti keeles,“ ütleb vanemveebel, kes usub, et see on tulevastele ajateenijatele hea keelepraktika.

Mida teevad kodutütred?

„Valgamaa malev kutsus kõiki malevaid tegema GPS-kunsti. Nii me siis nüüd harjutame.“

Nii kõneleb Jaanika Kutsar, Kiili Imelise Aasa kodutütarde rühmavanem. Neli tüdrukut ta ümber uurivad samal ajal tähelepanelikult nutitelefoni ning arutavad, millises suunas liikuda.

Üldse on Kiili rühmas 21 kodutütart, igal teisipäeval käib koos neist tavaliselt tosin – eks mõnel ole samal ajal muusikakool, teisel trenn.

Võistlusel või laagris on enamik rühmi alati väljas. Ühtse ja tugeva meeskonnana on Kiili kodutütred saavutanud nii Harju kui ka ülevabariigilistel võistlustel mitmeid auhindu.

Mida kodutütred ja noorkotkad õpivad?

„Räägime kodutütardele Eesti ajaloost, meie vabadusvõitlusest, retkedel või matkates õpime tundma ja hoidma Eesti loodust. Palju tähelepanu pööratakse riigikaitse kõigile eri tahkudele. Õpime, kuidas pärismaailmas hakkama saada, mida teha siis kui ümbert kaob ära mugavus,“ kõneleb juht.

„Kodutütreid õpetavad kõige mitmesugusemate alade parimad asjatundjad. Näiteks Tapal teenivad väljaõppinud luurajad õpetavad meile topograafiat, laskeinstruktorid laskmist,“ kõneleb Jaanika Kutsar.

„2016. veebruaris hakkasin mina valla ettepanekul Kiilis taas noorkotkastega tegelema, pikki aastaid oli see liikumine siin unaruses,“ meenutab Kiili noorte kotkaste rühmapealik Allan Saukas, kaitseväe veebel, kes juhib ka noorte kotkaste Harju malevat. Nende kuue aastaga on noorkotkaks hakanud ligi 60 poissi, hetkel on rühma nimekirjas 46 poissi.

Kui Riigikaitse Rügement on MTÜ, kes on kutsutud ellu õpetama riigikaitset gümnasistidele, siis noorkotkad ja kodutütred on vabatahtlikud organisatsioonid, kes tegutsevad kaitseliidu all.

Noorkotkastel on igal neljapäeval rühmakoondus vanusegruppide kaupa. Peale selle on nädalavahetusel õppepäevad kuskil looduses. „Sinna sõidame minu veoautol ZIL 131, paneme telgi üles, teeme lõket, orienteerume, otsime vett. Ühesõnaga – õpime metsatarkusi,“ kõneleb rühmapealik. Toimuvad ka võistlused ja laagrid nii rühma-, maleva- kui ka vabariiklikul tasandil.

„Sõjalist väljaõpet noorkotkastele ei toimu, meie lapssõdureid ei koolita,“ täpsustab Saukas. Küll käiakse aga Männiku lasketiirus, nooremad lasevad õhupüssi, vanemad sportrelva vahel ka päris automaatrelvast. Suvelaagrid on nelja-viiepäevased, ikka looduses.

Keskmiselt teevad poisid aktiivsustunde (nii nimetatakse noorkotkaste õppetegevust) 400–500 tundi aastas, rühmapealikul tuleb tunde 1000 ringis.

Kes finantseerib?

Kui Riigikaitse Rügement on MTÜ, kes on kutsutud ellu õpetama riigikaitset gümnasistidele, siis noorkotkad ja kodutütred on vabatahtlikud organisatsioonid, kes tegutsevad kaitseliidu all. Kaitseliit eraldab oma üksustele ka tegevusraha. Sellega kaetakse malevatasandi ja vabariiklikud üritused.

Ardu noorkotkaste pealik Nadia Reimann ja noorkotkad Daniel Thaumi (Ardu), Mikkel Reinola (Kiili), Joosua Soomets (Ardu), Sten Bobrovski (Ardu). Noori õpetab relva hooldama Kose kaitseliidu malevkonna tegevliige Karl Oskar Tintse. Fotod erakogu 

„Rühma tegevuse olen korraldanud nii, et laagrikulud oleksid nullilähedased. Varustus tuleb kaitseliidult, toidu pakivad poisid kodunt kaasa, metsas üritame end ise ära varustada,“ kõneleb Allan Saukas.

„Projektipõhiselt on meil võimalik taotleda raha kaitseliidu ja kaitseministeeriumi programmist IHP ehk isamaalise hariduse programm.

Korra kvartalis tuleb noortejuhil panna oma loomingulisus tööle ja kirjutada valmis üks vinge projekt, mis komisjonile esitada. Projekti eesmärk on kasvatada noortes läbi huvitavate tegevuste isamaalisi väärtusi,“ räägib Jaanika Kutsar.

Ka Kiili vald ei ütle kunagi abist ära, kinnitavad mõlemad rühmajuhid. Et Kiilis on noorte patriootlikku liikumisse korralikult panustatud, seda tõestavad ka autasud mitmelt võistluselt.