Endine Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras liitus Isamaa erakonnaga ja kandideerib Euroopa Parlamendi valimistel. Ise põhjendab ta seda sooviga rakendada oma pikaajalist rahvusvahelist juhtimiskogemust, et tulemuslikult ajada Eesti asja Euroopas.
Kust tuli otsus liituda Isamaaga ja kandideerida Euroopa Parlamenti?
Otsustasin pärast Kaitseväe juhataja ameti lõppu, et kõigepealt võtan aja maha ja siis lähen proovin kätt eraettevõtluses. Kui jaanuari lõpus läksin tööle Milrem Roboticsisse, oli see väga äge kogemus. Aga siis rabas mind ootamatult Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ettepanekuga tulla poliitikasse. Paljud minu ümber ütlesid, et kui sa seda võimalust ei kasuta, jääb see igavesti kripeldama. Otsustasin oma kogemusi rakendada veelkord Eesti huvides ja kandideerida erakonna ridades Euroopa Parlamenti. Võib-olla määravaks sai poja ütlus: “Isa, idufirmade müügimehi on Eestis sadu, võib-olla isegi tuhandeid, aga Euroopa Parlamenti valitakse ainult kuus eestlast.”
Euroopas elamine pole sulle ja su perele võõras?
Tõsi, olen elanud umbes kaheksa aastat Saksamaal, sellele lisaks Inglismaal, Šveitsis, Rootsis. Praegugi elab mu pere Hollandis, nii et senises ametis lahutasid mind perest sageli tuhanded kilomeetrid. Kui peaksin osutuma aga valituks, siis Brüsseli ja Haagi vahel on rongisõit umbes nagu Tartu ots.
Kuid eks diplomaadi ja sõjaväelase pere on terve elu pidanud rändama. Lapsed on käinud mitmes lasteaias ja koolis, üks poiss inglise ja teine isegi saksakeelses lasteaias.
Mis keeltes ise ennast mugavalt tunned?
Peaks ladusalt hakkama saama saksa, inglise ja vene keelega. Loen ja saan aru ka prantsuse keelest.
Kust sa ise pärit oled ja milliste Eesti paikadega rohkem seotud?
Pärit olen Ida-Virumaalt, Jõhvist. 18 aastat elasin ühes ja samas Jõhvi mikrorajoonis nii umbes 500 meetri raadiuses. Siis tulid õpingud Tartus, kuigi Tartu Ülikool jäi kahjuks lõpetamata. Veidi hiljem omandasin magistrikraadi Münchenis asuvas Bundeswehri Ülikoolis.
Eestis on minu jaoks tähenduslik koht Pahila küla Saaremaal, kus olen juba aastakümneid käinud jahil ja vähipüügil.
Kohilast aga on pärit minu naise vanemad ja see on ka minu Tallinna kodule lähim jahipiirkond. Jahilkäik ongi minu kõige suurem kirg.
Võrumaal ja Kuperjanovi pataljonil on samuti minu kui kaitseväelase jaoks muidugi eriline tähendus. Seal tegin läbi ohvitserikursused. Ohvitserina alustasin teenimist Kalevi pataljonis Jägalas. Paljud minu tollased ajateenijad on pühendanud ennast Kaitseväele ja teenivad Eesti riiki tänagi.
Kas oskad seletada, miks nii mitmed endised kõrgemad ohvitserid on tulnud poliitikasse?
Võib-olla isikuomadused, mis võimaldasid neil saada juhiks Kaitseväes, on kuidagi rakendatavad ka poliitikas. Sõjaväelasi ühendab selgesõnalisus ja sirgjoonelisus…kuigi ma ei tea, kas need on poliitikas voorused (muigab).
Mida sa Euroopa Parlamendi saadikuna tahaksid saavutada?
Esiteks tahaksin kindlasti saavutada seda, et Eesti hääl oleks kuulda, vaatamata meie väiksusele. Selleks on kahtlemata oluline, et Eesti oleks esindatud Euroopa Parlamendi suurimas, Euroopa Rahvapartei (EPP) fraktsioonis.
Minu jaoks on Euroopa Liit ennekõike rahvusriikide tugev liit, mis peab omade keskel kokkulepitut alati ellu viima. Täna see kahjuks alati nii ei ole.
Euroopa Liidus ei tohi olla ka esimese ja teise sordi liikmeid ja enim puudutab see põllumajandust. Miks peaks Eesti põllumees saama oluliselt väiksemat toetust kui Prantsusmaa farmer, kuigi viimasel on abiks nii parem kliima kui pinnas. Tean, et see on don Quijote võitlus tuuleveskitega, aga ometi peab seda võitlust pidama.
Ja muidugi lennuühendused. See on ikka uskumatu, kui palju aega kulub lennureisiks ühest Euroopa otsast teise. ELi tänane lennundusregulatsioon ei tööta väikeriikides, mis asuvad Euroopa äärealadel, sh Eestis. Nende riikide jaoks vajame lahendusi, mis arvestaksid regioonide eripäradega.
Kuidas neid muutusi ellu viia, kui ELi suurtele tänased reeglid sobivad, olgu siis põllumajanduses või lennunduses?
Ma pole kindel, et see neile nii väga sobib, kui osa klubiliikmetest on pidevalt rahulolematud. Usun, et tegelikult ka suuremad riigid on valmis meile vastu tulema selle nimel, et liit oleks ühtsem. See on nagu perekonnas, kus kodurahu huvides proovitakse ikka kõigi huvidega arvestada.
Tegelikult on Euroopa Parlamendil suurem roll kui seda Eestis tunnetatakse, kuid see võiks veelgi kasvada. Tilk-tilga haaval, kuni see kivi lõpuks mureneb.
Euroopat on raputanud kaks kriisi jutti: majanduskriis ja rändekriis. Kuidas on Euroopa suutnud nendega hakkama saada?
Minu meelest oli probleem selles, et majanduskriisile keskendunult ei märgatud piisavalt varakult ohte, mis kerkisid julgeoleku kohale. Hilinenult reageerisime Krimmi ja Ida-Ukraina sündmustele ning Süüria kodusõjale.
Rändekriisi teke magati lihtsalt maha. Sellele järgnes ELi hilinenud reaktsioon, mis pani eurooplased ennast ebaturvaliselt tundma.
Kuid niipalju on Euroopa rändekriis meid õpetanud, et selle pinnal tekib nüüd ajaloos esimest korda Euroopa välispiiride kaitsevõimekus. 2015. aasta sündmuste tõttu on EL jõudnud ka üksmeelse arvamuseni, et Euroopa välispiir peab pidama.
Milline on Euroopa Liit peale Brexitit?
Britid on nüüd kõigile tõestanud, kui oluline on ELi liikmelisus ja kui keeruline sellest eemaldumine. Aga mina juhin tähelepanu teisele asjaolule. Kui keegi on kusagil arvanud, et Euroopa Liit ei seisa oma liikmete eest, siis vaadake praegu, kuidas me nagu üks mees kaitseme Iirimaa seljatagust! Brexiti protsessis sündinud solidaarsus on väga tähelepanuväärne.
Samas on Brexit briti rahva suverääne otsus ja meil tuleb seda tunnistada.
Kas Euroopa armee on vajalik või aitab meile NATO vihmavarjust?
Minu meelest on see diskussioon kunstlik, sest Lissaboni lepinguga pole see lihtsalt võimalik. Ühine armee on võimalik ainult föderaalse riigikorralduse tingimustes ja ma ei usu, et Euroopa sinna suunas liigub.
NATO on ja jääb Eesti julgeoleku garantiiks aga EL-i liikmed võiksid omakeskis kokku leppida, et nad panustavad vähemalt 2% SKT-st kaitsekulutustesse, sest see tugevdab Euroopa julgeolekut tervikuna.
Küsitles Mart Luik
