Kohilas muusikaõpetajana töötava, kuid Juminda poolsaare juurtega Heli Kendra esikromaan „Kärkä“ saavutas mullusel romaanivõistlusel edu. Tegevusaeg jääb 19. sajandisse ning räägib toonaste randlaste elust ning tegemistest.
Koos eesti keele instituudi keeleteadlase Piret Norvikiga koostas Heli Kendra 2019. aasta suveks Kuusalu rannakeele (rannakiele) sõnaraamatu. Sõnaraamatu algataja ning rannakeele töörühma eestvedajana toimetas Ene Velström. Selle maht on üle 500 lehekülje.
Mullu detsembris aga jõudis trükki Heli Kendra „Kärkä“. Üle poole aasta varem saavutas see kirjanike liidu võistlusel hõbedase koha.
Kuidas ilukirjanduseni jõudsid?
Olen olnud kogu aeg selline sahtlisse kirjutaja, kuid oman piisavalt enesekriitikat, et naljalt midagi sahtlist välja ei võta. See peab tunduma endale piisavalt hea.
Lapsest saadik olen kirjutanud jutte, luuletusi ning muudki. Aga need on rohkem enda lõbuks. Ja eks see 500-leheküljeline romaan „Kärkä“ on ka enda lõbuks, sest ega ma alguses ei mõelnudki nii pikka romaani kirjutada.
Kas eelnev looming on siiani sahtlis alles?
Eks teda on kadunud siia ja sinna, sest kõik ei peagi säilima. Aga osa on alles, üht-teist ka ilmunud. Kunagi toimetas kirjandusfoorum Poogen, mille liige ma olin. Sellele internetilehele said osalised enda loomingut postitada.
Kunagi ammu ilmusid ajalehes Säde paar luuletust ja üks jutuke. Veidi hiljem tegutses huvikeskuses Kullo Ingvar Luhaääre luulekool.
Seal tegelesime nii omaloominguga kui ka lugesime teineteisele seda ette.
Olin vist 13-aastane, kui tuli ka esimene kirjandusauhind. Nimelt toimus luulekoolis Kullerkupu luuletuste võistlus. Mina võitsin nooremas vanuserühmas ja luuletus ilmus eelmainitud ajalehes Säde. Inspiratsiooni sain Ingvar Luhaääre suvekodust Aegviidu lähistel, kus olid suured kullerkupuvälud.
Kui lapsed olid väikesed, siis korraldas ajakiri Hea Laps emade jutuvõistluse. Seal sai minu looming esikoha. Nii et tunnustust on tulnud ka enne romaanivõistluse teist kohta.
Kodukoha keelekasutus tuli vist üsna loomulikult?
Minu juured on Kuusalu vallas Juminda poolsaarel ehk Kolga rannal. Suvekodu on siiani Virve külas. Rannakeelt olin lapsena ja noorena palju kuulnud.
Uuesti hakkasin sellest huvituma aastal 2014, kui Leesi rahvamajas peeti selle keele seminari. Olin põnevil, et esivanemate arhailine asi, aga veider oli see, et seminaril räägiti keelest pikalt. Kuid alles siis, kui ette mängiti salvestus, taipasin, et seda keelt ma ju oskan – see on minu lapsepõlve keel. Rannakeelt (rannakielt) räägitakse Juminda ning Pärispea poolsaartel. Vanemad inimesed seda veel mäletavad, nooremad aina vähem. Minu romaanis on dialoogid rannakeeles. Hoiame seda, mis veel alles on!
Kas romaan on ka kantud keele hoidmisest?
See ei olnudki põhiline ajend. Hakkasin hoopis enda maakodu ajalugu uurima, et kes ja millal asutas. Kohe tekkis väga palju küsimusi, kuigi ma sain tugineda vaid vanadele ürikutele ning dokumentidele. Otsid, klapitad ning toimetad. Hakkasin siis enda arutlusi lihtsalt üles kirjutama. Nii see lugu tekkis. Minu asi oli lugu ära vormistada. Aeg oli peaaegu 200 aastat tagasi ehk umbes aastatel 1821–1865. Siis võiks ju rannakeelt kah kasutada.
Millal pikem teos vormuma hakkas?
Väljakirjutusi ning mõttearendusi oli ühel hetkel piisavalt palju, juba terve kaustatäis. Pikemaks looks hakkas materjal muutuma ehk aastal 2015. Väga täpselt ei mäleta.
Tegelased olid minul kohe teada, sest nende elu ma ju uurinud olingi. Peategelane on Kärkä Ann ja tema pere. Kärkä on talu nimi.
Seal peres valitses kummaliselt maailmavaadete põrkumine. Pereisa oli Juminda kabeli laulumees. See tähendas kirikuõpetaja käepikendust kabelis, kes ristis, mattis ja luges kabelis evangeeliumi.
„Püüdsin kasutada just arhailist rannakeelt. Ehk seda, mida räägiti 19. sajandi keskel.“
Aga naine oli tal selline kupupanija, posija ning ämmaemand. Ja kui ma leidsin veel Rudolf Põldmäe kogumispäevikud, siis selgus, et Ann oli tõeline loitsija. Ta lausus veele mingeid sõnu sisse jne.
Mind hakkas huvitama, kuidas nad Kärkä talus ühes peres koos elasid. Mees oli sügavalt kristlane, naine aga sügavalt maa- ja looduseusku. Toona oli maausk ja kristlus randlaste maailmapildis segunenud.
Vanas Virve küla Koljunuka (Koljunuki) kabelis paluti küll kala- ning muud õnne. Minu jaoks tekkis huvitav pilt ja seda hakkasingi looks kirjutama.
Kas kirjutad arvutisse või paberile?
Esimesed mõtted kirjutan enamasti ikka käega paberile. See on mingi teistsugusem tunne, kui arvutisse kirjutades. Saan emotsiooni, sest minu arvates kaob otse arvutisse lüües midagi ikka ära. Kui mustand on tehtud, siis kannan teksti arvutisse.
Alguses ei olnud küll plaani kirjutada selline paks romaan. Aga mees ütles, et 2021. aasta kirjanike liidu romaanivõistlus on välja kuulutatud. Aega esitamiseks oli vähe, sest tähtaeg oli veebruaris. Selle märguandeta oleksin ma ehk edasigi kirjutanud, sest materjali oli.
Aga pidin tegema raamid, mida võtta ja mida jätta. Isikud, kes romaanis „Kärkä“ tegutsevad, on valdavalt päriselt elanud. Ja nende kolimised, abiellumised, sünnid ja surmad ka tegelikkuses olnud. Aga igapäevaelu toimetused on ikkagi minu välja mõeldud.
„Tõe ja õiguse“ moodi võitlust soodega raamatus pole. Vastasseisu tuleb ikka ette. Ning sedagi, et 70-aastane leskmees abiellus 23-aastase naisega ja sai veel lapsi ka. Ega inimloomus ajas väga ei muutu.
Dialoogid on rannakieles. Ja ilmselt sellepärast on romaanis ka palju joonealuseid tõlkeid?
Need on inimesele, kes selle kandi murret ei tunne. Ka tema peab saama aru. Aga osa lauseid on ka nii arusaadavad, et nende tõlget pole.
Palusin romaani käsikirja ühel soome keelt ja rannakeelt mitterääkival inimesel üle vaadata. Ja kus ta siis laused alla joonis, sinna tuli lisada seletus.
Püüdsin kasutada just arhailist rannakeelt. Ehk seda, mida räägiti 19. sajandi keskel. Näiteks on selles keeles sõnade ees veel h-täht. Seda räägitakse naaberpoolsaarel ehk siis Kõnnu rannas. Aga Kolga rannas muutus keel vahemikus 1920–1950 ja siis kadus ära ka h-täht.
Täpseid põhjuseid ma ei tea. Aga oletan linnast tulnud suvitajate keelemõju.
Kuidas tulemuse vastu võtsid? Romaanivõistlusel tuli ikkagi kõrge teine koht.
Rõõmustasin. Kui väikeste asjade eest on mingi auhind tulnud, siis võiks ehk suurem asi ka midagi ära tuua. Kui juba võistlusele saadad, siis ikka loodad mingit äramärkimist. Aga teine koht oli üllatus. Kokku saadeti minu teada võistlusele veidi üle 80 töö.
Esikohal olid Loone Otsa „Armastus“ ning Juta Kivimäe „Suur tuba“. Loone Otsa romaani ma veel lugenud pole, Juta Kivimäe oma just lõpetasin. Kolmanda koha sai Taavi Liiase „Helmandi silmus“.
Kas võlusid ära rannakeele kasutamisega?
Seda märgiti ära. Sest selles murrakus ei ole minu teada nii pikka teost kirjutatud ega ka avaldatud. Samas ütles üks žürii liige, et lugemine olnud raske. Väga südantsoojendav kõne tuli ühelt võõralt lugejalt, kelle emapoolsed juured on Virvel. Ta tänas, et lugedes oleks justkui lapsepõlve tagasi läinud.
Romaan ilmus trükist Rahva Raamatu väljaandel aasta lõpus?
Mina märkasin esimest korda 16. detsembril, et Apollo kodulehele on raamat ilmunud. Õigemini ütles seda mu poeg. 20 esimest autorieksemplari läksid nagu soojad saiad lugemisele. Tellisin juurde ning ka need on broneeritud. Ehk läheb veel mõnikümmend.
Kas teine osa ka tuleb?
Materjali jäi küll palju välja. Naabrinaine ka küsis, et mis tegelastest edasi sai. Praegu sellist tunnet järge kirjutada pole, aga eks see paistab, mis saab. Elu näitab. Tunne peab tulema, et lugu paberile saaks.
Rahvusraamatukogu alustas tegevust Tallinnas Narva maanteel
Eesti Rahvusraamatukogu alustas reedel, 7. jaanuaril tegevust Tallinnas Narva maantee 11 hoones, kuhu jääb mitmeks aastaks.
Rahvusraamatukogu ajutine kodu avatakse reedel kell 15, teatas raamatukogu pressiesindaja esmaspäeval. Sel päeval saab erakorraliselt kuulda ka arhitektuuriajaloolase ja arhitektuurimuuseumi juhi Triin Ojari lugu hoonest, mis rahvusraamatukogule nüüd mitmeks aastaks koduks saab.
Omavahel vestlevad elust ja loomingust kirjanikud fs ja Brigitta Davidjants, muusikalise etteaste teevad Lauri Saatpalu ja Peeter Rebane.
Avapäeva kogu programmiga saab tutvuda rahvusraamatukogu veebilehel. Avapäeval peab kaasas olema nakkusohutust tõendav dokument koos isikut tõendava dokumendiga. (BNS)
