26. septembril Lääne-Harju vallas Padisel peetud esimene rahvusvaheline rändekalade päev tõi kohale enam kui sada huvilist. Räägiti Kloostri jõe muredest, kuid huvilistele selgitati ka elektripüügi eripärasid. Vaatajate rõõmuks olid väljas laste kalajoonistused üle Eesti.

“Laste kalapiltide võistlus oli ülemaailmne võistlus, kus esmakordselt osalesid ka Eesti lapsed,” rõõmustas Lääne-Harju vallavolikogu esimees Külli Tammur, kes on ühtlasi keskkonnaagentuuri projektijuht.

“Eestist osales konkursil 1136 lasteaia- ja koolilast 158 eri haridusasutusest, kes joonistasid üheksat liiki siirdekalu nagu lõhe, angerjas, meriforell, atlandi tuur, ogalik, merisutt, meritint, jõesilm ja särg,” täpsustas keskkonnaministeeriumi peaspetsialist Kadri Kauksi.

Kalapildid joonistati veebruarist aprillini ja saadeti skanneerituna žüriile ülevaatamiseks. Seitsmeliikmelisse žüriisse kuulusid lisaks Tammurile ja Kauksile veel kalanduse teabekeskuse juhataja Toomas Armulik, kunstnik Ülle Ottokar, kunstikooli õpilane Grete Kask, Eesti loodushoiukeskuse kalateadlane Meelis Tambets ja Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi liige Lea Saar.

Aprilli lõpus selgusid Eesti vooru võitjad. Parimad 64 tööd riputati 26. septembril Padise kloostri ette huvilistele vaatamiseks välja.

Kloostri jõe hädad

Rändekalade päeva korraldas keskkonnaministeerium koos Lääne-Harju vallaga Euroopa Liidu struktuurifondide toel. Partneriks oli RMK. Kloostri jõe äärde püstitati nii keskkonnaameti kui ka kalanduse teabekeskuse telgid. Peatselt algava kalakaitsehooaja kohta andis teavet Eesti Kalastajate Selts. Õpetati putukasidumist ja lendõnge viskeid.

Kloostri jõe kaladest on peamised meriforell ja jõesilm, mille arvukus kasvab. “Tänaseks päevaks on vee kvaliteet üldiselt hea, sest solki enam jõkke ei lasta,” rääkis Eesti maaülikooli ihtüoloog Rein Järvekülg. Probleemiks on nõukaaegsed maaparandustööd, samuti mitmed paisud.

Tänaseks päevaks on vee kvaliteet üldiselt hea, sest solki enam jõkke ei lasta.

“1960. aastatel tehti viimased ulatuslikud maaparandustööd, jõe alamjooks kaevati kanalisse, n-ö tehissängi. Ühtlasi otsustati, et kaevatakse mereni välja, aga siis lõppes jaks kilomeeter enne merd otsa. Nüüd pool sajandit on jõesuu puudu, jõgi voolab eikuhugi, valgub märgalale laiali. Seal mülkas on veesooned, mis vahel tekivad, vahel kaovad. Selle tõttu siirdekalad jõkke sisse ei saa. Nüüd on vaja jõele uus suue tekitada,” arvas Järvekülg.

“Jõel on veel neli paisu – mere poolt tulles Poldri, Laheotsa, Männiku ja Kallaste,” jätkas Järvekülg. Tema sõnul tuleks neist Poldri ja Männiku kasutute varedena täielikult lammutada, Laheotsa ja Kallaste jällegi ümber ehitada nii, et nende juures oleksid hästitoimivad kalapääsud.

Kloostri jõele uue suudme kaevamine maksaks 150 000–200 000 eurot, paisude lammutamine ja ümberehitamine täiendavad 200 000 eurot.

“Tundub nagu kallis ja ega ta ongi kallis,” ütles Järvekülg.

Vastuoluline elektripüük

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadur Martin Kesler demonstreeris rahvusvahelise rändekalade päeva raames elektripüüki.
“Sa juhid vette elektrit. Anood ja katood on üksteisest viie-kuue meetri kaugusel. Nende vahele tekib elektriväli. Kui kala sinna välja satub, siis ta lihased hakkavad reageerima nii, et isegi, kui ta ei taha, ta ujub anoodi poole,“ rääkis Kesler.

Katoodiks on vette visatud elektrijuhe, mille tagumine ots on ilma mähiseta. Kahva kujuga anood on ühtlasi püügiriist. “Ja siis sa nopid ta lihtsalt ära. See on väga lihtne moodus kala veest kätte saada. Suured kalad on tundlikumad. Suuri kalu saad sa veel lihtsamalt, veel väiksema elektriga,” ütles Kesler.

Martin Kesler Kloostri jões elektripüüki demonstreerimas. Sisuliselt iga püügiminutiga näkkas. 

Ehkki elektrivälja mõjuulatus on vaid mõned meetrid, siis väiksema jõe keskel nagu Kloostri jõgi sellest piisab. “Kui sa sihid ühte kohta, mida sa püüda tahad, siis sa võid kõik piirkonna kalad niisugusest jõest kätte saada,” selgitas mees.

Elektripüüki ei saa harrastada rabavees, sest see on liiga happeline. Merevesi on jällegi liiga soolane. “Mida paremini vesi elektrit juhib, seda rohkem sa pead voolu panema. Meil on üldiselt 12-voldised akud elektripüügi aparaatides ja nendega võib päev läbi püüda,” rääkis Kesler.

Elektripüügil on aga miinuspool. “Tekib selgroovigastus, kuna kala lihased tõmbuvad nii järsku pingule. Selgroolülide vahelt voolab verd lihastesse. Kala enam normaalselt ujuda ei saa,” ütles Kesler.

Kesleri püütud kalu näidati rahvale, et need siis jälle vette lasta. Fotod Andres Tohver 

On ka oht, et elektripüügi tõhususe tõttu võidakse jõed vastavate seadmetega kaladest lihtsalt tühjaks püüda. Seetõttu pole elektripüük Eestis kunagi lubatud olnud, väljaarvatud üksikud erandid teadlastele.

“Elektripüüki kasutataksegi eelkõige väikeste lõhe noorkalade loendamiseks, sest neid kahjustab see suhteliselt vähe. Väga tõhusalt me saame neid kätte ja loendatud,” selgitas Kesler.