Puukide arvukus ning nendega levivate haigusetekitajate mitmekesisus ja levik on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt kasvanud, selgub värskest tervise arengu instituudi (TAI) uuringust.

2020. aasta kevadel kutsus TAI elanikkonna teadust tegema, et inimeste abiga välja selgitada Eesti puugiohtlikumad piirkonnad. Kampaania ajal maist augustini teatati üle 14 500 puugileiust: kokku 23 064 puugist. Inimese kehalt avastati kolmandik ehk 33 protsenti kõikidest leitud puukidest. Eraldi tähelepanu vääris asjaolu, et üllatavalt palju (35%) kõikidest puugileidudest oli pärit koduaiast. See oli peaaegu sama palju kui metsa-, võsa- ja hooldamata teeäärsete alade leide kokku. See peaks kummutama laialt levinud uskumuse, et puugioht varitseb ainult metsas, võsas või mujal hooldamata alal.

Instituuti uuringutele saabunud 6437 puugist võeti haigusetekitajate uuringuvalimisse 3559 isendit, millel analüüsiti peale tuntud puukentsefaliidiviiruse ja Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi veel neoerlihhioosi, inimese anaplasmoosi, taastuvate palavike rühma Borrelia ning puukrikketsiooside tekitajate olemasolu. Selleks, et uuringutulemused oleks omavahel võrreldavad, koostati ka juhuvalimid, et igast maakonnast satuks uuringule enam-vähem võrdne kogus puuke.

Enim nakatunud puuke Tartumaal

Vähemalt ühe haigusetekitaja olemasolu tuvastati 62 protsendil kõikidest uuritud puukidest. Kõige kõrgem nakatunud puukide osakaal oli Tartumaal (77%) ning kõige madalam Ida-Virumaal (39%). Viiendik puuke oli korraga mitme haigusetekitaja kandja. Kõige rohkem mitme nakkustekitajaga puuke tuvastati tuvastati Tartu-, Harju- ning Viljandimaal ja Lääne-Virumaal.

Levinuim puukidega edasikantav haigus Eestis on puukrikketsioos, mida leiti 35 protsendil puukidest. Rikketsioosiga nakatudes enamasti sümptomeid ei ilmne ning haigusseisundit ei teki. Siiski võivad mõnel inimesel esineda gripitaolised sümptomid nagu palavik, lihas- ja peavalu, hingamishäired, kuid enamasti mööduvad need ise. Haigust ravitakse antibiootikumidega.

Puukborrelioosi levik kõvasti kasvanud

Puukborrelioosi tekitajate levik Eesti puukides on 28 protsenti (enim Läänemaa puukidel: 41%). Võrreldes varasemate uuringutulemustega on borrelioosi põhjustavate bakterite levimus puukides üle Eesti kasvanud viimase 15 aasta jooksul kohati kuni kolm korda. Nakkuse saamiseks kulub üldjuhul paar ööpäeva, kuna bakterid paiknevad puugi seedetraktis ning pääsevad sealt süljega välja alles pärast inimvere sattumist puugi kõhtu. Haiguse esimeste tunnuste ilmnemiseni võib minna kuni neli nädalat. Põhi- ja esmasümptom on hammustuskoha ümber tekkiv laienev punetav laik, kuid mõnikord võib see ka puududa. Peale selle võib kaasneda palavik, peavalu, üldine nõrkus, pearinglus, liigese- ja lihasvalud, kaalulangus. Üldiselt allub haigus antibiootikumravile, kuid tüsistuste korral võib nõuda ka haiglaravi.

Inimese kehalt avastati kolmandik ehk 33 protsenti kõikidest leitud puukidest. Eral-di tähelepanu vääris asjaolu, et üllatavalt palju (35%) kõikidest puugileidudest oli pärit koduaiast.

Ka neoerlihhioosi levik on kasvanud ning laienenud on ka levikuala. Haigustekitajat leiab igas maakonnas, seda esines uuringus 19 protsenti (kõige rohkem Viljandimaal). Enamasti selle haiguse puhul sümptomeid ei ilmne, kuid võib esineda peavalu, iiveldust ja oksendamist, lihasvalu ja kaela jäikust, külmavärinaid, öist higistamist ning korduvaid kõrge palaviku hoogusid.

Taastuvate palavike rühma kuuluva ning neuroloogiliste sümptomitega seostatava Borrelia miyamotoi haiguse tekitaja tuvastati üheksast maakonnast saadetud puukidest, peamiselt lääneranniku maakondades ja saartel. Lõuna- ja Ida-Eestis leiti bakterit ainult Tartu- ja Valgamaal. Levik oli oluliselt kõrgem Läänemaal, kus kaheksa protsenti analüüsitud puukidest osutus Borrelia miyamotoi suhtes positiivseks, mis on kümme korda kõrgem kui sama näitaja aastatel 2006–2009.

Haigust iseloomustab palavik (võib tõusta üle 40 kraadi), pea-, lihas- ja liigesvalu, väsimus, iiveldus ning külmavärinad. Sümptomid ilmnevad umbes paari nädala jooksul pärast puugihammustust ning palavikuhood võivad korduda. Haigusega võivad kaasneda närvisüsteemi kahjustused. Seda ravitakse antibiootikumidega.

Tõsiseim viirus – puukentsefaliit

Puukentsefaliidiviirus oli uuritavatest haigusetekitajatest kõige vähem levinud. Seda leidus ainult kahel uuritud puugil. Üks puuk oli pärit Võrumaa metsaalalt ning teine Hiiumaa koduaiast.

Entsefaliidiviiruse vähene leid ei viita viiruse leviku vähenemisele looduses, vaid selle ebavõrdsele ja pistelisele levimismustrile, mis on tingitud viiruse aktiivkollete olemasolust ja levimusest.

Kui entsefaliidiga nakatumisi on mõnes piirkonnas rohkem esinema hakanud, tuleb valvas olla ka teistel sama kandi inimestel. Inimese organismi jõuab viirus vaid mõne tunniga, kuna paikneb puugi süljenäärmetes ning satub inimese verre juba puugisülje esimese portsuga. Puukentsefaliidiviirus häirib tõsiselt kesknärvisüsteemi tööd, võib põhjustada lihasnõrkust, halvatust, mälu- ja koordinatsioonihäireid. Üle 70 protsendi patsientidest vajab haiglaravi. Kaasnevad pikaajalised neuroloogilised tüsistused. Entsefaliidi läbipõdemisel tekib eluaegne immuunsus. Haiguse vastu spetsiifilist ravi ei ole ehk ravi on mõeldud sümptomite leevendamiseks. Puukentsefaliit on ainuke puugihaigus, mida võib ennetada vaktsineerimisega.