Harjumaal Saha külas Rebala muinsuskaitsealal asuv Maardu hiiemets on maausulistele ja kohalikele tähtsaks pühapaigaks. Hiiemets võeti juba 1926. aastal kultuuriministri määrusega muinsuskaitse alla. Kahjuks ei taga see aga paigale täielikku puutumatust ja ohtlikus olukorras on hiiemets juba teist korda.
Nimelt on etevalmistamisel kultuuriministri käskkiri, millega on kavas paika panna Maardu hiiemetsa kui mälestise piirid ja ühtlasi määrata tsoonide kaupa, mida mälestise alal teha tohib ja kus.
Maardu hiis on üks Eesti suurimatest hiiepaikadest. Hiies asub kaks ohvrikivi ja püha allikas, mille juures käivad kohalikud, aga ka inimesed kaugemalt. Suurem osa hiiemetsast kuulub aga eraomandisse ning 12 aastat tagasi pandi alal toime ulatuslik lageraie. See tõi kaasa kohalike ja maa-
usuliste ägeda reaktsiooni, mille tagajärjel kutsuti kokku ekspertkomisjon. Täna soovitakse hiie majandamist taas võimaldada.
Esmased laastamistööd pandi toime kogukonda teavitamata
Maardu hiie piir märgiti nõukogude ajal Tallinna Näidislinnuvabriku majandiplaanile, mille alal Maardu küla asus. 1990. aastatel kontrolliti mälestiste andmeid ning lisati uutesse kaitsenimekirjadesse. Kahjuks oli selleks ajaks linnuvabriku kaart kadunud ning täpseid piire paika panna ei olnud võimalik.
Küsimus kaardi puudumise osas tuli taas esile 2011. aastal, kui üks maaomanik raietaotluse esitas. Raiet teostati muinsuskaitseameti analüüsi põhjal, mille käigus kanti mälestise ulatus pindsümbolina kaardile, kuid piiride määramist käskkirjaga ei kinnitatud.
Pärast raieloa väljastamist 2011. aastal toimus Saha-Kostivere tee ääres tohutu lageraie. Kohalik kogukond hoiti plaanidest teadmatuna ning osapoolte vahel lahvatas konflikt. „Kohalikud inimesed olid hämmingus, kuidas oli võimalik, et mets, mida teati enesestmõistetavalt olevat riiklikult kaitstud püha hiiemets, sattus äkki raieobjektiks ning kõik oli justkui seaduslik,“ seisab ekspertkomisjoni hinnangus.
Seejärel kutsuti kokku komisjon ja raietööd peatati. 2019. a augustis alustas muinsuskaitseamet menetlust kultuurimälestise piiride muutmiseks ning tutvustas vastavat ettepanekut ka Jõelähtme vallas.
„Kui riigikogu võttis 1925. aastal vastu Eesti esimese muinasvarade kaitse seaduse, siis Maardu hiiemets võeti selle alusel kaitse alla juba 1926. aastal. Toonane õigusruum oli praegusest ehk vähem bürok-
raatlik ja nii oli selgem hiiemetsa kaitsmise mõte ja eesmärk. Seaduse järgi oli keelatud hiiepuude raiumine, hiiekohtade kaevamine ja harimine, hiie allikate kuivatamine, kraavitamine ja rookimine,“ selgitab folklorist Ott Heinapuu (pildil).
„Rebala muinsuskaitseala moodustamisel 1987. aastal jäi suurem osa Maardu hiiemetsast kaitseala piiride sisse. Võiks ehk arvata, et sellega oli paiga kaitse tagatud, kuid 2011. aastal avastasid kohalikud, et Eesti riik on murdnud oma lubadust kaitsta Maardu hiiemetsa. Esimene viga oli müüa osa hiiemetsa kinnistuid ettevõttele, mille põhiline huvi on sellel maal lageraietega puid maha võtta. Järgnesid ekslikud ja mitte päris õiguspärased otsused lubada hiiemetsas lageraieid,“ lisab ta.
2011. aastal Saha küla külavanema ametis olnud Jaanus Hiis (pildil) meenutab: „Kui raie 2011. aastal algas, oli laupäeva varahommik, mil raiemasinad kohale toodi ja töid alustati. Kohalikud olid täiesti kindlad, et on tegu röövraidega, kus laupäeva varahommikul alustatakse puude mahavõtmisega ja esmaspäeva hommikuks on masinad ja mahavõetud mets kadunud. Põhivaenlane oli raiemasin ja kohale sai kutsutud ka politsei. Korrakaitsjad kontrollisid harvesteri juhi dokumendid üle ja selgus, et kõik on korras. Esmaspäeva hommikul teavitasime ametkondi röövraidest. Siis hakkas vaikselt tegelikku selgust tulema.“
Taas ohus
Kuna kõne all on taaskord hiie majandamise plaan, on ala kaitse alla võtmine taas esile kerkinud.
„Maardu külas asuv ohverdamiskoht, hiiemets on pühapaik, mille asukohta ja ulatust on pärimuslikes teadetes kirjeldatud mitmeti. Mälestiste piiride ja sellega seonduvate kitsenduste seadmise puhul on riigi roll kaaluda kõiki asjaolusid – nii pärandi aegumatut väärtust, omanike huve kui ka laiemat avalikku huvi,“ selgitab kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Reesi Sild (pildil)
Pikale veninud menetluse käigus on muinsuskaitseamet kaalunud erinevaid võimalusi Maardu hiiemetsa kui riiklikult kaitstava mälestise piiride määramiseks. Väliste ekspertide ettepanek on olnud kaitsta hiieala 64 hektari ulatuses. „Sellises olukorras on igati loomulik, et tuleb kaaluda, kas kitsendused eraomandile on põhjendatud. On selge, et erinevate osapoolte jaoks on eri asjaolud eri kaaluga ning piiride kinnitamisel kompromissi leidmiseks tuleb olla valmis järeleandmisteks,“ lisab Sild.
Koostamisel on eelnõu, kus mälestise piiride puhul on arvestatud osaliselt 2020. aastal koostatud eksperthinnangut, kuid ka praegust säilivust ja olukorda. Muinsuskaitsjate sõnul määratakse protsessi käigus hiiemetsa tuumik, kus on vajalik muinsuskaitseameti luba, et kaaluda näiteks hooldusraie tegemise võimalust. Tuumikust väljaspool on kavas teha käskkirjaga leevendus selliselt, et lähtuda tuleb metsaseadusest, ameti luba raietöödeks vaja ei ole.
„Lähtutud on eesmärgist leida kompromiss erinevate huvide vahel ning võtta arvesse nii ala kultuuriväärtust kui ka kitsendusi, mida selle kaitse toob kaasa omanikule. Eesmärk on koostöös omanikuga tagada, et hiieala tuumik oleks hoitud ja sinna oleks ligipääs kõigile, kes ajaloolises looduslikus pühapaigas viibida ja sellest osa saada soovivad,“ kõneleb Sild.
Miks ühe hiiemetsa, mis on liiklust ja sagimist täis pealinna lähistel oma imelise looduse, taimestiku, loomade ja lindudega säilinud ning kohalike poolt hoitud, hoidmine ja kaitsmine on oluline, peaks olema iseenesestmõistetav.
Maardu hiiemets vajaks kaitset tervikuna
Miks ühe hiiemetsa, mis on liiklust ja sagimist täis pealinna lähistel oma imelise looduse, taimestiku, loomade ja lindudega säilinud ning kohalike poolt hoitud, hoidmine ja kaitsmine on oluline, peaks olema iseenesestmõistetav.
„Allikaid, mis on pakkunud inimestele ja loomadele varasemal ajal vajalikku joogivett, on tihti pühaks peetud. Järjepidevalt ka kõige hilisemate aegadeni kogutud pärimusteated kirjeldavad, et Maardu hiiemetsas asuvat Kummiallikat (ehk Silmaallikat, Õnneallikat) on peetud pühaks ja selle veele on omistatud erilist tähendust. Lähedus allikatele võib olla olnud ajendiks, miks Maardu mõisasüda rajati hiiemetsa kõrvale,“ räägib Heinapuu.
„Kuigi tänapäeval ei ole enam kombeks rääkida üleloomulikest olenditest ja selline maastike ja paikade pühaks pidamine võib tunduda kummaline, võiks igaüks mõelda, kui üürike on olnud see praegune tänapäev võrreldes selle pika ajalooga, kui paljudes kultuurides üle ilma on enam-vähem sarnased suhtumised olnud tavalised. Võiks ka mõelda, milline osa neist suhtumistest saab olla aktuaalne tänapäeval ja aidata ühiskonna ja looduse tasakaalust ära nihkunud suhteid paremini korraldada,“ lisab ta.
Heinapuu leiab, et vanadest pühapaigatraditsioonidest võiks jõuda arusaamiseni, et inimese ja ühiskonna kõrval on ka teisi liike ja kooslusi, kellega tuleks arvestada või keda võiks jätta rahule, oma asju ise korraldama, nii et inimtegevuse mõju nendele jääb võimalikult väikeseks.
Toetusrühm seisab hiiemetsa eest
Riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma hinnangul kaalub Maardu hiiemetsa kultuuriväärtus selgelt üles paiga väärtuse majandusmetsana, mistõttu tuleks seal välistada metsa tulunduslik majandamine.
Nende pöördumises kultuuriministrile seisab, et Maardu hiiemetsa kaitstav ala peab hõlmama territooriumi, mille on mälestise alaks välja pakkunud muinsuskaitseameti ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu 23. jaanuaril 2024. Kaitse peaks võimaldama soovimatu inimmõju vähendamist hiiemetsas, nii et mets saaks loomulikul teel taastuda 2011-12. aastatel tehtud lageraietest.
Komisjon tegi ettepaneku luua maaomanikele kompensatsioonimehhanismi, mis aitaks vältida või leevendada konflikte looduslike pühapaikade kultuuriväärtuse kaitsmise vajaduse ja eraomanike ootuste vahel, kes soovivad neile kuuluvat loodusliku pühapaiga maad majandada või kasutada viisil, mis seab pühapaiga säilimise ohtu.
„On tõepoolest märgiline, et 2011. aastal, kui asutasime riigikogus looduslike pühapaikade toetusrühma ja minust sai selle esimees, oli meie esimene hool kohe seista Maardu hiiemetsa maharaiumise vastu. Nüüd, kui asutasime ka uues riigikogu koosseisus sama toetusrühma, tuleb jälle seista just Maardu hiiemetsa tervise eest,“ lisab riigikogu looduslike pühapaikade toetusrühma esimees Tõnis Lukas.
