Jaan ja Merrit Kiho peavad koos Ameerika buldog Hummeriga Juminda poolsaarel Kolga-Aabla külas kodurestorani MerMer, mille hea maitse on jõudnud maailma kaugematesse otstesse. Omaaegsed kodurestorani pioneerid on ühtlasi näide sellest, et oskuste ja tahtmise korral saab maal edukalt töötatud ja elatud.
Kodurestoran MerMer ei ole koht, mille uksed on külalistele igapäevaselt avatud. Samuti ei ole see koht, kus saab tellida lihtsaid kodutoite, nagu nimi võiks eksitavalt öelda. Eesti kodurestoranide aluspanijatena on Jaan ja Merrit rajanud gurmeerestorani, kuhu pääsemiseks on tingimata vaja broneeringut.
Üllatun, kui kuulen, et restoranis käib palju rahvusvahelist seltskonda. Mõeldes turismile, ei karga mulle pähe Juminda poolsaar, aga näib, et heal sõnal on maagiline jõud. “Pühapäeval oli 21-liikmeline seltskond Belgiast. Meile on inimesi tulnud igast maailma otsast. Külalisi pole olnud Põhja-Koreast, küll aga Lõuna-Koreast,” ütleb Jaan naljatavalt.
Suveprojektist päevatööks
Restorani pidamine oli mõeldud ühe suveprojektina. Kuid kuna projekt oli edukam kui arvata osati, muutus MerMer aastaringseks ja olnud tegevuses viimased seitse aastat, suutes korraga vastu võtta 2–23 inimest. “Esimese aasta sügisel jõudis ka president Toomas Hendrik Ilves käia meil söömas,” räägib Jaan.
Enne Kolga-Aablasse paikseks jäämist olid endised lõunaeestlased palju ringi reisinud ja töötanud koos pikalt Hauston Kinnisvaras. Kuid ühel hetkel ammendasid need eluperioodid ja otsima hakati midagi uut. “14 aastat tagasi leidsime kogemata kombel siin maatüki, kuhu tahtsime ehitada väikese suvekodu, kuid välja kukkus suur elamine,” meenutab Merrit.
Krundilt avanevat vaadet merele ei tahetud maha jätta, kuid kuidagi tuli leib lauale tuua. Tekkis mõte pidada kodurestorani. “Merritile on antud anne toidutegemises,” tõdeb Jaan tunnustavalt. Kui Merriti kunagine unistus oli välja anda üks omanimeline kokaraamat, siis tänaseks on neid ilmunud tervelt seitse. Tulekul on veel viis.
Kokakunsti austajad
Merrit pole kokandust õppinud. Samas ei kujutaks ta ette tööd restoranis, kus tuleks piinliku täpsusega jälgida retsepte. “Mulle tähendab toidutegemine loovust. Iga roog on omamoodi kunstiteos. Ma ei aja retseptides näpuga järge. Üks ja sama põdralihapada erineb maitsetelt, vahel on see vürtsikam, vahel on selles rohkem veini. Maitse-eelistust on palju inspireerinud Vahemere reisid,” ütleb Merrit.
Kõik MerMer road valmivad hingestatult. Need on mõeldud konkreetsetele inimestele, kelle maitse-eelistused on eelnevalt läbi arutatud. Merriti üks eriroog on lammas, mida ta küpsetab pikalt – kuni kaheksa tundi. “Külalistele on meeldinud ka toores kala fenkolimarinaadis,” lisas ta. Jaani maiuspalad on kergelt vürtsikas päikesekuivatud tomatite pesto ja hapendatud oliivid.
Kõik algab toorainest
Aastatega on Jaan otsinud välja kohad, kus saab hankida kõige kvaliteetsemaid toiduaineid. Parim toiduaine tagab parima toiduelamuse. “Viimsi lihapood pakub head ulukiliha, sinna toovad jahimehed enda saagi. Veiseliha saame Ladina-Ameerikast. Kala puhul on meil pakkuda värsket kala, mis on hommikul merest püütud,” räägib Jaan.
Reklaami pole MerMer ostnud, kuigi pakkumisi on ohtralt tulnud. Enamasti on reklaam liikunud suust suhu ja sellest on ka piisanud. Mõned aastad tagasi aitas MerMeri nime levikule kaasa kunagine Estonian Air. “Neil oli kampaania, kus iga kuu oli äriklassis erinev menüü. Tegime neile detsembri menüü ja eks saime ka sealt reklaami. Muidu ei ole meil olnud vajadust seda osta,” ütleb Jaan muretult.
Jaani ja Merriti tegemistest on vändatud kuueosaline saade “Hummeri jälgedes” (2012), mida on ETVst võimalik järelvaadata.
