Selleks, et pääseda saarele, on vaja istuda Tartus laevale, sõita mööda Emajõge 40 km ja mööda Peipsi järve 20 km. Kuna ühtegi sadamat seal ei ole, siis tuleb laevale 2–3 km kaugusele vastu suur lodi. Saarel elab 1500 hinge, sellest kolmandiku moodustavad eestlased.

Nii kirjutas 1930. aastal ajaleht Postimees. Küllap kirjutas tõtt. Sest saare üks maalilisemaid teid, veetee – ehk lihtsamalt öeldes kanal, kaevati saarele alles 1930-ndate aastate lõpus.

„Vanade Pihkva ürikute andmetel tegid kanali kaevamisega algust juba rootslased, kes Peipsi järvel 18. sajandi alguses peremehetsesid. Eesmärk oli oma laevadega peale rüüsteretki Venemaale kuskile kiirelt pakku saada,“ teab Piirissaare reiside korraldaja Heiki Laja. Igal juhul jätkas Eesti Wabariigi ajal alustatud kanali kaevamist läinud sajandi teisel poolel kolhoos. Ja juba selleks, et ka kalurid oma paatidega ei peaks saare ümber ringi tegema. Nüüd jagab maaliline veetee saare kaheks, sõita saab seda mööda nii Peipsist Lämmijärvele kui vastupidi. Ainult kohalikke sõitjaid peaaegu pole enam. 1500 hinge asemel, millest toona leht kirjutas, elab saarel aastaringselt vaid 20 inimest. Suvel elanike arv vähemalt kümnekordistub – romantikaotsijaid leidub. Ka rikkureid, kes Tartus oma kodusadamas istuvad kiirkaatrisse ja on tunnikese pärast oma saarekodus. Neid tuleb aina juurde. Kuigi Heiki Laja kinnitusel saarel kinnistuid müügil pole, need liiguvad päranduse kaudu. Raha leiab ikka võimaluse.

Igal elanikul oma kalmistu

Kes võtab ette aga reisi Peipsi-äärsest Laaksaare sadamast praamiga Piirissaarde ja tellib kohapealse saare tuuri, seda oskab Heiki Laja oma 50-kohalise vagunautoga oodata. „Tuleb varakult broneerida, selleks suveks on kõik reisid juba välja müüdud,“ hoiatab reisijuht.

„Valla poolt on saarele palgatud saarevaht, tema naine täidab sotsiaaltöötaja ja esmaabi andja ülesandeid, olles ühtlasi raamatukoguhoidjaks, lisaks on veel prügindusega tegelev inimene ja postiljon.“  
Heiki Laja

Põnev sõit mööda küla ja selle ajalugu algab. Piirissaare asurkond kasvas oluliselt 18. sajandi esimesel poolel, mil siia asusid tagakiusatud vanausulised Venemaalt.  Kohalike tegevusalaks oli siis, ja on tänaseni, sibulakasvatus ja kalapüük. Et miljonilinn Peterburg pole kaugel, elatati sellega ennast toona hästi ära. Vanausulised ehitasid uhke kiriku, eestikeelne kogukond rajas kooli. Nüüd pole kummagi uhkusest midagi järel, kool on suletud, Euroopa Liidu toetusrahadega on rajatud vanausulistele uus palvemaja. Töötavaid kalmistuid on saarel aga endiselt kolm. Vägisi käib peast läbi mõte, et mõne aasta pärast on kalmistute arv võrdne püsielanike arvuga…

Elektriliselt liikuv vagunauto võtab aga kalmistu väravas hoo sujuvalt üles ja sõit jätkub. Piiriküla on suurim siinsest kolmest külast. Ja tõenäoliselt uhkeim. Majadel puuduvad siin kunagi ammu Venemaa külades nähtud siniseid akna- ja ukseraamid. Kõik on normaalsed eestimaised majad. Uhkemas hoones, vanas telliskivimajas asub kauplus, ainuke saarel. Hinnadki täitsa normaalsed – kui eestimaiste hindade kohta saab veel kasutada sõna „normaalne“ – ehk 10 protsenti kallimad kui mandril. Kaupluse all olevast laoruumist kostab aga kopsimist. Kaks lõbusat kohalikku ehitavad baari. Nii on saarel peatselt kaks baari, üks Tooni teine Piiri külas.

Kuue aastaga piirissaarlaseks

„Tulin siia kuus suve tagasi oma autoga, mõtlesin et teen saarele tiiru peale,“ meenutab reisijuht Heiki Laja saarlaseks saamist. Turistid tahtsid aga küüti, uurisid saare elu-olu kohta. Ettevõtlik mees taipas, et just sellist teenust saar vajabki. Järgmisel aastal oli tal juba veoauto turistide teenindamiseks saarele aetud. Ja kolmandal suvel juba mahukas elektriline vagunauto, nagu neid mõnel pool vanalinnaski tuuritamas näha võib.

Kolm küla läbi sõidetud, kõrged sibulapeenrad üle vaadatud, vanausuliste majamuuseumis käidud, natuke madalat linnu-, konna- ja kuuldavasti ka metssearohket loodust imetletud, ongi Eesti suuruselt 12. saarel tiir peal. Paras aeg saarlase kombel kalasupi ja sibulapirukaga keha kinnitada, et samas ka reisijuhi humoorikat juttu kuulata.

Tartu vald, mille koosseisu Piirissaar praegu kuulub, on saare eest hästi hoolt kandnud. Seda oli ka reisil näha – tee ääres on paljudes kohtades istepingid, puudu pole avalikest käimlatest ega prügikastidest. „Valla poolt on saarele palgatud saarevaht, tema naine täidab sotsiaaltöötaja ja esmaabi andja ülesandeid, olles ühtlasi raamatukoguhoidja, lisaks on veel prügindusega tegelev inimene ja postiljon,“ loeb Laja üles kõik saare tähtsad ametimehed. Kas aga merega piiratud maalapil ka liivaranda on? Vahel on ja siis mitte – kui on kõrge vesi, siis pole.  Selle pärast saarele pikemalt suvitama ennast ei planeeritagi.

Ongi aeg jalutada tagasi maailma ühte ainulaadsemasse sadamasse. See ei asu ranna ääres või mõne jõe suudmes nagu mujal kombeks, aga otse keset põnevat ajalooga saart. →