Kui valdavalt on Eesti maapiirkondades tegu, et olemasolevat elanike arvu säilitada, siis Tallinna ümbruse valdades suureneb elanikkond igaühes pea tuhande hinge võrra aastas, mis peagi võib sundida omavalitsusi uute elurajoonide rajamisele piiri tõmbama.

Viimsi vallas on elanike arv viimase paarikümne aastaga kasvanud ligi neli korda: 2000. aastal oli neid 5700, nüüd ligi 22 000. Kui sajandi alguses oli valla põhiline eesmärk maksumaksjate arvu kasvatamine, siis nüüd on prioriteet kaldunud pigem olemasoleva elanikkonna heaolu tagamisele.

Rahvaarvu kasvu asutakse piirama

Nii on sel aastal uut üldplaneeringut koostama hakkaval Viimsi vallal plaanis selles sätestada kindlad ja üsna karmid reeglid uute elamupiirkondade detailplaneeringute algatamisele. Kui praegu on vallas veel hulk planeeringuid ellu viimata ja nendele enam kätt ette panna ei saa, siis vallavanem Illar Lemetti kinnitusel uusi elurajoonide planeeringupiirkondi praegu plaanis avada ei ole.

Kõige suurem murekoht Viimsis on asjaolu, et järjest lisanduvatele majapidamistele ei pruugi enam puhast joogivett jätkuda.

„Kui praeguse üldplaneeringu alusel õnnestus meil ühelt poolt maksumaksjate arvu mitmekordistada, siis teisalt mõjutab suurem elanikkond kahtlemata ressursikasutust. Nii on piisavas koguses puhta joogivee olemasolu saamas juba elanike arvu suurenemist limiteerivaks asjaoluks,“ selgitab Lemetti olukorda. „Viimsi võimuliidu koalitsioonilepingus on muu hulgas sätestatud, et Viimsi vallas võimaldatakse uusarendusi edaspidi ainult veeressursi olemasolul. Lisaks näeme, et praegused rohealad peavad säilima. Nii on vallavalitsuse üks eesmärk laiendada Viimsi poolsaare keskosas riigimetsas paikneva kahe maastikukaitseala piire.“

„Peaasjalikult otsitakse pealinna lähivaldadest terviklikku ja mugavat elukeskkonda.“

Vallavanem on seda meelt, et Viimsis on kätte jõudmas tasakaalupunkt, millest edasi minnes võib järjest juurde tulevate elanike tõttu halvenema hakata juba seal elavate inimeste elukvaliteet. Sellepärast on tema kinnitusel plaanis jälgida, et kiirelt kasvanud rahvaarv ei saaks pöördumatult saatuslikuks poolsaare looduskeskkonnale ja sealsele elurikkusele.

„Väga raske on olemasolevaid ressursse arvesse võttes näha, et arendustegevus senises tempos meil jätkuda saaks,“ nendib Illar Lemetti.

Pea 1000 uut elanikku aastas

OÜ-s 1Partner Kinnisvara elamispindade juhtimisega tegelev Meelis Ränk, kes ise elab viimased 15 aastat Rae vallas Peetri küla nn uuselamurajoonis, märgib, et kui aastal 2000 oli Peetri külas 834 inimest, siis aastal 2022 on neid seal juba 5859. Lisades juurde Järveküla umbes 2500 elanikku, saame sisuliselt ühe suhteliselt kompaktse asunduse elanike arvuks kaugelt üle 8000 inimese, kellest valdav enamik on n-ö uusasunikud.

Meelis Ränk peab elanikkonna liikumise statistikal Tallinnas ja selle lähiümbruses silma peal ning teab rääkida, et pealinnas ja seda ümbritsevates omavalitsustes elab 589 000 inimest, mis on ümardatult 44% kogu Eesti elanikkonnast. Kusjuures Rae, Viimsi, Harku ja Saue vallas on elanikkond pigem nooremapoolne, Rae vallas on pensioniealist rahvast (65+) vaid 7%.

Ränk märgib, et kui Tallinna elanike arv suureneb aastas ca 5000 inimese võrra, siis lähivaldades – Viimsi, Saue, Rae ja Harku – on elanike juurdevool aastas 600–1000 inimest. Ja nii kestab see juba aastaid. Huvitav tendents on ka see, et kui Viimsi vallast ei kipu eakamad inimesed lahkuma, siis näiteks Rae valda pole nad veel jõudnud ehk et paarikümne viimase aasta jooksul sinna asunud inimesed pole veel pensioniikka jõudnud.

Küll aga on esimestesse uutesse kinnisvaraarendustesse elama asunud inimeste seal sündinud lapsed peagi täisikka jõudmas, nii mõneski peres vajab juba järelkasv omaette elamispinda ja see muidugi valab elamuarendusse nendes piirkondades veelgi õli tulle.

Üha olulisem on elamise püsikulu

Lähemal paaril aastal hakkavad uut elamispinda otsivad inimesed Meelis Rängi arvates väga pingsalt vaatama, millised on nende olemasoleva ja ostetava elamise kommunaalarved.

„Arvestatakse välja, kas on mõistlik vahetada vana elamispind uue ja energiasäästlikuma vastu. On ju arvata, et ega energia pikas tulevikus ikkagi odavamaks ei lähe,“ märgib Ränk.

„Kui kusagil Tallinna keskuses on kolmetoalise korteri kommunaalarved talvekuudel 300–400 eurot, siis mõnes linnalähedases uusarenduses saab selle raha eest kolm-neli kuud vastses B-energiaklassi ridamajas elada. See on üks elamispinna vahetamise mootor.“

Mahub veel. Värskelt müüki paisatud Uus-Järveküla ridamajad rajatakse ühe vanima Tartu maantee äärse arenduse Peetri küla kõrvale. Fotod Uus-Järveküla 

Linna lähedale maale elama asujad ei otsi sealt maaelu selle klassikalises mõttes – ei plaanita hakata kanu pidama või kartulipõldu rajama. Meelis Ränk usub, et peaasjalikult otsitakse pealinna lähivaldadest terviklikku ja mugavat elukeskkonda, mille üks komponent on ka suhteline looduslähedus.

„Kõikides Tallinna lähivaldades on rajatud strateegilised taristuobjektid: koolid, lasteaiad, kaubanduskeskused, spordihooned, sportimisvõimalused jmt. Näiteks Õismäe üleminek Tabasalu alevikuks on juba üsna hoomamatu, aga Tabasalus on mugavaks eluks kõik vajalik olemas,“ kirjeldab Meelis Ränk. „Ja kuna lähivaldade elanikkonnast on keskmiselt 40% nooremapoolne rahvas, siis need kõik ongi kriteeriumid, mida see vanusegrupp vajab.“

Ränk ei välista võimalust, et mõned üksikud Tallinna ümbritsevates uutes elurajoonides üles kasvanud inimesed võtavad millalgi kätte ja siirduvad näiteks Valgamaale talupidajaks, aga ta leiab, et pigem on need tõesti üksikud ja pigem ei sõltu selline otsus nende vabast tahtest, vaid on ennast kas lõhki laenatud või on neil saatus muul moel elule keerud peale visanud.

„Inimesed otsivad maalähedust, aga mõtlevad samas ratsionaalselt,“ räägib ta. „Peetri külas elamine pole veel maaelu. N-ö tõeline maaelu pole populaarsust kaotanud, aga see ei ole tänapäeva mõistes ratsionaalne elamise viis. Alternatiiv on kolimine mõnda pealinna ümbruse uusarendusse, jäädes kasvõi töö kaudu seotuks pealinnaga.“