„Transportisime murdunud mastiga purjeka sadamasse, otsisime kadunud sukeldujat, kustutasime tulekahju Mohni saarel,“ loeb Pärispea vabatahtlik merepäästja Ingeldrin Aug üles päästesündmused, milles viimasel ajal osaletud on.
Sündmusi pole sugugi vähe. Eriti arvestades, et kõik päästjad on vabatahtlikud, käivad päästesündmustel vabast ajast, põhitöö kõrvalt. Päästeseltsi juhatuse liige Argo Aug on Loksa gümnaasiumi direktor, Ingeldrin Aug purjetamistreener, Tarvo Teder IT-inimene. Nii on tegevad ka kõik teisedki liikmed.
Pärispea päästeselts
MTÜ Pärispea vabatahtlike päästeselts asutati tosin aastat tagasi, 2012. „Töötasin tol ajal Tartus, ülikooli juures. Kuuldes, et kodukülas Pärispeal on selts asutamisel, otsustasin kaasa lüüa,“ meenutab üks asutajaliikmetest Argo Aug, kes nüüdseks on naasnud kodukülla, võtnud üle oma kunagise kooli, Loksa gümnaasiumi juhtimise.
Praegu on seltsi hingekirjas paarkümmend päästjat. „Neid, kellega võiks minna igal hetkel ükskõik millist ülesannet täitma, on liikmeskonnast ehk kümmekond, ülejäänud on väiksemate kogemustega,“ täpsustab Argo Aug. Kümmekond on ka turvalisi, veekindlaid päästekombinesoone rippumas seltsi hoiuruumis.
Varustusega, eriti kuivülikondadega, peab olema ettevaatlik. Enamus päästjate kallihinnalisest varustusest on saadud maksumaksjate toel. Individuaalne turvavarustus on soetatud uuena, kuid üksjagu tehnikat on saadud riigilt kasutatuna. Ja ise töökorda remonditud.
Näiteks kaatrimõõtu kinnise mootorpaadi sai selts politsei- ja piirivalveametilt (PPA) konkursi korras. „See oli tehniliselt kehvas seisus, üks mootor vajas kapitaalset remonti, kuid kere oli korralik,“ meenutab Aug paadi saamist. Kogukondliku turvalisuse Harjumaa voorust saadi remondiks 3500 eurot, ka PPA toetas. Kokku läks paadi remont maksma üle 10 000 euro, lisaks loendamatud töötunnid, mida vabatahtlikud vabast ajast tegid. Nüüd on selle kümnemeetrise paadiga – päästjad ristisid ta nimega Slava Käsi – ka tormise ilmaga kindel merel käia. Kokku on vabatahtlikel nüüd kolm paati, kõik nad seisavad Viinistu sadamas, lähiümbruse ainukeses sadamas, mis ka tormituulte eest kaitset pakub. „Sadamakohad on meile tasuta, sest sadama omanik, ärimees Jaan Manitski, toetab päästeseltsi igati.
„Väiksema ja ökonoomsema paadiga teeme ka plaanilisi töid. Käime näiteks üritustel, kus on vaja julgestada avaveeujujaid,“ kõneleb Tarvo Teder. Pärispea päästjad on turvanud võistlejaid nii rahvusvahelisel Tallinna Ironmani ujumisetapil Harku järvel kui ka Käsmu–Võsu vahelisel avaveeujumise võistlusel. Möödunud aastal vastutasid Pärispea päästjad Tallinna lahel toimunud avavee ujumisvõistluse julgestamise eest.
„Kui sündmuse kohta pole palju infot – eriti ärevaks tegevad on juhtumid, kui keegi on kadunud –, siis mobiliseerime kõik jõud,“ räägib Argo Aug. Selliste juhtumite korral eeldab PPA, et päästjad suudavad 30 minuti jooksul saata välja ühe minimaalselt kolmeliikmelise meeskonna.
„Häirekõne jagamiseks on meil oma mobiiliäpp, mille vahendusel suhtleme. Kolm esimest, kes signaalile reageerivad, need merele ka lähevad,“ räägib Ingeldrin Aug. Iga kord komplekteerub erinev päästemeeskond, kelle koostöö peab olema aga ladus.
Eriti hästi mäletab Ingeldrin Aug päästesündmust möödunud hooaja volbriööl. Keegi tulistas Käsmu lahelt õhku üksiku punase raketi. Päästjad sõitsid välja, Tallinnast lendas isegi kopter kohale. „Sest üksik punane rakett tähendab hädasolija appikutset,“ selgitab Tarvo Teder. Mitte kedagi ei leitud – ju see raketilaskmine oli kellegi rumal nali või teadmatus. „Ranniku lähedal ei tohi kunagi lasta üksikut punast raketti,“ ütleb Ingeldrin Aug.. Kui päästjad reageerivad valehäirele, võib tõelise õnnetuse puhul abi saamata jääda.
Suvi toob sündmusi
Võiks arvata, et päästjate sekkumist nõudvad juhtumid leiavad aset sügistormide aegu. „Tegelikult on aga vastupidi. Enamik päästesündmusi toimub suvel, parimate suvitusilmadega,“ teab Tarvo Teder. Sest tormise ilmaga istub õige merekaru sadamakõrtsis, päikselise ilmaga on alused aga merel. Lisaks omadele seilajatele on Eru ja Hara lahel palju jahte ja kaatreid ka Soomest – on see ju lähim piirkond Loviisast tulijatele.
Et päästjad vormis püsiksid ja uusi oskusi omandaksid, korraldab PPA õppuseid ja kutsemeisterlikkuse võistlusi päästemeeskondadele. Võrdselt osalevad nii vabatahtlikud kui elukutselised päästjad. Seal pannakse end proovile kõikvõimalikes ebastandardsetes, aga siiski elulistes olukordades.
„Mõelda – mis see päästmine siis on, viskad rõnga ja… Tegelikult peab päästja suutma abiks olla nii päeval kui ööl, tormis ja päikeses,“ kõneleb Argo Aug koolituste tagamõttest. Aluse pukseerimine merel on märksa keerulisem kui teise auto teisaldamine maanteel. Päästja peab oskama aga nii pukseerida tormis kui navigeerida 0-nähtavuse korral. Lisaks tuleb tunda sideprotseduure ja esmaabi andmist.
Päästja peab oskama pukseerida nii tormis kui navigeerida 0-nähtavuse korral. Lisaks tuleb tunda sideprotseduure ja esmaabi andmist.
„Maailma kehvim päästja on see, kes ise merehätta jääb,“ naerab Ingeldrin Aug, kes korraldab ümbruskonna koolides lastele päästekursusi.
Miks vabatahtlikuks päästjaks?
Ühte keskmist päästesündmust kirjeldada ei saa, kõik need on nii erinevad. Kord on vaja juhitavuse kaotanud purjekas sadamasse transportida, siis kadumaläinud sukeldujat otsida, siis lapsi koolitada, loetleb Ingeldrin Aug päästjate väga erinevaid ülesandeid. Selles ametis rutiini ei satu – see on üks põhjusi, miks vabatahtlikud ikka ja jälle kodusest mugavustsoonist välja tulevad.
„Väga lihtne on viriseda – miks riik ei tee, miks omavalitsus ei aita? Miks ma ei võiks ise kujundada oma lähiümbrust ja elukeskkonda? Vabatahtlikuks päästjaks olemine on selline tegevus, mis endale aru andmata seob mind selle ühiskonna või kogukonnaga. Kui sa aktiivselt tegeled mingi ühiskondliku tegevusega, siis sa avastad ühel hetkel, et mina olengi see riik või kogukond,“ kõneleb Argo Aug oma missioonist päästjana.
Kas ka see riik päästmist vajab, on iseküsimus…
