Aastakümneid olid Väike-Pakri ning Suur-Pakri enamusele Eesti elanikest vaid geograafilised punktid maakaardil. Koos suletud Paldiski linnaga olid saared üks suur Terra Incognita. Pakrite siluette võis nautida vaid Harju-Madise kiriku juurest rannalt. Punavägi hoidis kiivalt oma õppepommitamiseks mõeldud paiku. Tänapäeval pole ei Paldiski ega saarte külastamine enam mingi probleem.
Millal esimesed asukad ehk rootslased kahele saarele jõudsid, pole täpselt teada. Aeg jääb kindlasti 14. sajandisse ehk keskaega. Sajandeid kestnud asustus jõudis 1930-ndate keskel juba 354 asukani. Kummalgi saarel toimetasid kool, kirik, kalmistu ning kahe saare peale üks väike muuseum. Rootsi keel, mida saartel räägiti, erines riigirootsi keelest kohati päris palju. Kahe saare elanike dialekt oli samuti erinev. Mõlemad maalapid moodustasid koos ka omaette Pakri valla.
Väike-Pakri Suurküla tänav. Kogu elu ning elukorraldus Pakri saartel muutus kevadel 1940 täielikult. Väike rannarootsi maailm lõhuti, saared tehti elanikest tühjaks ning võimutsema hakkas punavägi. Saksa ajal said elanikud küll kodudesse tagasi, kuid maini 1994 olid saared taas punaväe valduses. Osaliselt kasutati saari ja selle väinasid pommitamiseks. 26 aastat tagasi anti saared üle Eestile. Kuni sügiseni 2017 kuulusid need Paldiski linna koosseisu. Omavalitsuste liitmise järel aga Lääne-Harju valda.
1990-ndatel algas Pakritel juba uus aeg. Endised asukad said aina vabamalt enda kodusaart külastada. Seda lubati teha ka väljaspool Paldiskit elanud huvilistel.
20 minutit sõitu
Rootsieestlaste järeltulija Mati-Erki Nyman kolis suisa Väike-Pakri Väikekülla (Lillbyn). Alguses elas Pakri Robinsoniks ristitud mees telgis. Hiljem rajas ta isatalu kohale paekivist katusega elumaja. See on alles tänaseni. Nyman puhkab juba kuus aastat kodusaare tillukesel kalmistul.
Toomas Simanson (paremal) uurib, kui kaugel on Väike-Pakri saar. Praegu elatakse Väike-Pakri Suurkülas (Storrby). Seal toimetab kaks peret ja kunagiste rannarootslaste järetulija Erik Söderberg.
Kuidas aga huviline Pakri kanti külastada saab? Nagu saari, on ka võimalusi kaks. Kes soovib sõita üle Kurkse väina, saab kasutada kiirkaater Arabella teenuseid. Üle sügava lahe ehk Paldiski Lõunasadamast Väikekülla sõidab aga Pakri Reisid alus. See on suhteliselt uus teenus, ülesõit kestab umbes 20 minutit. Saar on Paldiskist hästi näha.
Turistide vedu ning liiklust korraldav Toomas Simanson ütleb, et sügisel 2018 tehti lühike prooviaeg. Mullune suvi oli esimene täishooaeg. “Vaatasime, et kas ja kuidas on Pakri saarte vastu huvi. See on täiesti olemas,” ütleb Simanson. Tema sõnul käivad Eesti turistid küll kaugetel ja eksootilistel saartel, aga seda, et Paldiskist napid kolm kilomeetrit läänes asuvad sellised toredad saared, teatakse vähe. “Idee suur toetaja on olnud Lääne-Harju vallavanem Jaanus Saat. Ta on kogu aeg Paldiskis elanud ja minu teada nooruses saartel ise giidina toimetanud.”
Viis tundi matka
Tihti võib otsus külastada kahte väikesaart sündida tundidega. “Näiteks eelmisel nädalal tundus mulle laupäeva hommikul, et pühapäeval on saarele soovijaid vaid neli inimest,” räägib mees. Aga pühapäevaks laev turiste täis ja soovijaid jäi veel ülegi.
Veised on uudishimulikud ning jälgivad hoolsalt, kes saartel sõidavad. Enamus külastajaid saabub Lõunasadamasse autodel. Kuid on ka neid, kes eelistavad rongi, kuigi raudteejaam asub sadamast umbes kahe kilomeetri kaugusel. Erinevalt aga Kurksest, kus on korralik väikelaevade sadam, tuleb Lõunasadamas laevale minna redeliga.
“Kohalikud pakrilased pakkusid ka vahepeal vedu. Neil on korralik laev vastu Kappa saart asuvat sadamat. Aga aega ei ole, sest turismihooajal tuleb niita, loomadega tegeleda ja toimetada. Turist jääb kuidagi unarusse,” ütleb Simanson, kui otsad antud ja kurss võetud Väike-Pakrile. Sõidud toimuvad reedel, laupäeval ja pühapäeval. Väljasõit kell 10 ja kell 17 algab tagasitee Paldiskisse.
Vaatasime, et kas ja kuidas on Pakri saarte vastu huvi. See on täiesti olemas.
Kui Väike-Pakril maabutud, saab valida kas autosõidu saartel või teha tiir peale ratastega. Rattaid saab sadama lähedalt telgist ka rentida. “Veame saarel gruppe. Näitame saarte põhilisi vaatamisväärsusi ja huvitavaid kohti. Kui sõidad rahulikult 30–40 kilomeetrit tunnis, siis kulub läbisõiduks kuni viis tundi,” seletab Simanson. Ring ümber saarte on umbes 25–26 kilomeetrit. Jalgsimatkaga saab kahjuks osa vaid mõnest põnevast paigast. Jõuad ehk veidi ühte saart näha.
Väike-Pakri saarel on sadama lähedal suurimad vaatamisväärsused Nymani nn Pakri Robinsoni talu, vana kabeli kivitorn ja kalmistu.
Põhjatipu lähedal on paemurrud, millest ammutati paasi juba Peeter I ajal plaanitud tammile läbi väina Paldiskisse. Aga Peetri surmale järgnenud valitsejate vahetumine, rahapuudus ning hoovuste lammutustöö lõpetasid ehituse. Alles on ka toonaste sunnitööliste barakkide vundamendid.
Suletus päästis looduse
Mõlemal saarel on alles Peeter Suure merekindluse rajatisi. Need ehitati aastatel enne esimest maailmasõda. Väike-Pakri Pliiku otsal paiknevad 1917. aastal ehitatud suurtükipatarei kaevikud, tulepesad ja maa-alused käigud. Punaväe ajal ehitati saarele ka tulejuhtimise vaatluskompleks-sõjaväelinnak. Selle müürid on tänaseni alles. “Pommitati ju mõlema saare põhjaosa. Sinna oli veetud tehnikat ja muud rauakoli.
Kahe saare vaheline väin oli samuti laevavrakke täis. Tänaseks on enamus neist koristatud. Ka on saari korduvalt demineeritud ning lõhkekehasid kartma ei pea,” ütleb Simanson. Saarte põhjarannikul tõuseb merest pankrannik.
Pakri Robinsoni kivikatusega talu. Fotod Allar Viivik Tänu suletusele säilis aga Pakritel puutumatu loodus. Piibelehe ja metsmaasikate põllud on mõlemal saarel väga suured. Ühel Suur-Pakri järvel elab palju haigruid. Samas on väikese Kappa saare vallutanud kormoranide koloonia. Puud on lindude väljaheide hävitanud ning taimestik on Kappal kohati olematu.
Omaette maailm on saartel veisekari, mida peab Pakri Tarvas. Suured loomad lihtsalt kõnnivad vabas looduses, uudistavad saabujaid ning toimetavad enda tegemisi. Vabas looduses on olnud näha põtru ja isegi ilvest.
Suur-Pakril, mis on tegelikult saartest väikseim, asutust ei ole. Aga enne aastat 1940 oli saarel kolm küla. Ehk siis Lepiku, Rannaküla ja Suurküla. Lõunatipus on kabel, mis sai aastal 2014 katuse ning taaspühitseti. Selle kõrval on põline rannarootslaste kalmistu. Kilomeetrite viisi on kiviaedadega ääristatud vanu külateid. Asulates on sälinud vanade elamute ja abihoonete müüre ning vundamente.
