Igal inimesel on oma lugu. Ja igal mõisal on oma lugu. Saatus – ütleme nende lugude kohta. Oru mõisa saatus on olnud olla paljude peremeeste mõis. Ajalooürikutes on täpselt kirjas, milline vonide suguvõsa mõisas parasjagu kamandas. Ja mõisahoone korras hoidis.

Nüüd on mõisamaja lagunemas. Avara hoone ühes otsas on Tuhala koguduse talvekirik altari, risti, istepinkide, laua ja…

Ja ei olegi rohkem midagi.

Ei saa ju tõsiselt võtta tõika, et ühes kütmata ruumis on kasutatud riiete ladu, kust nädalavahetustel soovijad saavad kasutatud ja vähemkasutatud rõivaid osta.

“Soome sõpruskogudus toob annetuse korras riideid, mida me siis soovijatele jagame. Vastuteenena palume võimalusel annetust kogudusele,” kõneleb kauaaegne Tuhala koguduse juhatuse esimees, nüüdne aseesimees Arvo Rodi ega häbene näidata mõisahoone teisigi ruume. Kuigi midagi mõisalikku näidata pole: tubade ja koridoride seintelt koorub värv, nõukogude ajal linoleumiga kaetud põrandasse on seened suure augu mädandanud, ühes toas jõllitab tulijaid kogunisti surnud rott oma klaasistunud silmadega. Igast nurgast vaatab vastu kurb tõdemus: õiget peremeest sellel majal pole.

“Vastupidi,” ütleb Arvo Rodi. “Praegu on mõisal kogunisti kaks peremeest. Kose vald ja Tuhala kiriku kogudus.”

See hoone osa, kus on kogudusele kuuluv talvekirik, ongi lihtsate vahenditega remonditud ja õhksoojuspumbaga köetud, ja antud jälle inimeste kasutusse. See osa kuulub kogudusele. Kokku kuulub kogudusele vähem kui kolmandik kogu mõisahoonest ehk 320 ruutmeetrit 1000 ruutmeetri suurusest mõisamajast. Ülejäänud ruutmeetritel koorub värv ja haigutavad augud – seal peremehetseb Kose valla peremehetus.

Kasvav kogudus

“Peale kolhoosikorra lagunemist ja valdade taasmoodustamist saigi Oru mõis Kose vallale. Siin asusid kool, ambulatoorium, postkontor,” meenutab 21 aastat Tuhala kogudusse kuulunud Arvo Rodi. Aegapidi läksid aga mõisahoonest kõik, kel kuskile minna oli: kool, postkontor, ambulants…

“Tegime siis vallale ettepaneku müüa mõtteline osa tühjast majast kogudusele, meil oli Soomes Asikkalas sõpruskogudus, kes meid oli valmis toetama,” räägib Rodi 20 aasta tagusest ajast.

1999. aastal ostiski Tuhala kogudus vallalt kolmandiku majast, ühiselt Soome sõpradega tehti see ka korda. “Vedasime seitse traktorikoormat laga ja rämpsu mõisahoonest prügimäele,” meenutab kauaaegne koguduse eestseisja talgupäevi.

Igal juhul sai muist mõisahoonest korda. Teisele korrusele osteti saal ürituste läbiviimiseks, samuti mõned abiruumid. Kõik selle omandas kogudus 2011. aastal ja on samuti korda teinud.

Tuhala koguduse juhid, juhatuse esimees Laidi Suumann ja kauaaegne esimees, nüüdne aseesimees Arvo Rodi Oru mõisa talvekirikus. 

“Kooskäijatest siin puudus ei ole. Jutlust külastab tavaliselt paarkümmend inimest, pühade ajal oluliselt rohkem,” kõneleb Laidi Suumann, kes on 70-aastaselt Arvo Rodilt koguduse juhtimise üle võtnud.

“Siin toimuvad mitmed evangeelsed koolitused kooli- ja lasteaiaõpetajatele, lastevanematele, lisaks retriidid ehk kristlaste vanade tavade järgi mediteerimised üksiolemise ja üksikus kohas palvetamisega,” kõneleb koguduse esinaine.

Kõik see annab Tuhala kogudusele uuteks ettevõtmisteks julgust: tahetakse terve Oru mõis enda kätte saada.

Veel natuke möödanikku

“Pole see mitte esimene kord, mil vallalt kogu lagunevat mõisahoonet kogudusele tahame,” meenutab Arvo Rodi. Esimest korda oli see 2005. aastal. “Tegime volikogule ja vallavalitsusele taotluse anda kirikule tasuta Oru mõisa ülejäänud osa. Vallavanem Vello Jõgisoo polnud vastu.”

“Meil käisid tõesti läbirääkimised,” meenutab kauaaegne vallavanem Vello Jõgisoo. Kose vald pidi kokkuleppe järgi andma 50 aastaks tasuta kogu mõisa Tuhala kogudusele, kes pidi vastutasuks remontima maja ja võimaldama vallal korraldada seal kultuuuri- ja muid üritusi.

“See oli kasulik leping kõigile,” arvab Jõgisoo tagantjärelegi. “Tuhala kogudus oleks saanud omale hoone, vald võimaluse seal üritusi korraldada, mis aga tähtsaim – Kosel oleks jälle üks ajalooline hoone korda saanud.”

Paraku läks nii, nagu Kosel ikka läheb. Et tulemas olid kohalikud valimised, siis tõstatati süüdistus, et nüüd saavad soomlased mõisa endale.

“Midagi sellist polnud,” ütleb Jõgisoo. “Mul polnud mingit alust vallavanemana kahelda, et Rodi või soomlased tahavad mul naha üle kõrvade tõmmata.”

Kose valla ja Tuhala koguduse vaheline leping Oru mõisa heakorrastamiseks jäi sõlmimata. “Ei näinud ka meie mõtet asja edasi ajada, kui üles keeratud kohalik rahvas vastu oli,” meenutab Rodi.
Mõis lagunes segamatult edasi.

Reformierakonnast enam

Küll on Kose vald otsustanud oma osa Oru mõisahoonest enampakkumisel müüa. Lausa mitu korda. Esimest korda 2012. aastal, siis küsiti laguneva maja eest 33 000 eurot. Et ostjaid polnud, võeti hinnast 8000 eurot alla, küsiti 25 000 eurot. See oli 2013. aastal. Aga huvilisi ikka polnud. Viimane enampakkumine algas juba 20 000st. Aga ikka tulutult – mõis laguneb edasi.

Ka kogudus on oma elu elanud. Tulemuslikumalt.

“Tuhala kirik on läbi aegade olnud Kose kiriku abikirikuks, siin pole isegi oma õpetajat olnud,” teab Laidi Suumann ajalugu.

Läinud sügisest sai kogudus esimest korda oma õpetaja. Tuhala kiriku vaimuliku juhina asus ametisse Tauno Kibur. Kohe kasvas ka koguduse liikmete arv – paarikümnelt aktiivselt liikmelt tõusis see 65le. Pühapäevased jutlusi, mis varem toimusid kord kuus, peetakse nüüd igal nädalavahetusel. Kui eelmisel aastal arvestati kokku koguduse liikmete poolt annetatud raha, saadi 4483 eurot ehk 70 eurot iga hingekirjas olnud liikme kohta. Seda on tunduvalt enam kui näiteks meie jõukaimal parteil, Reformierakonnal, kes kogus käesoleva aasta esimeses kvartalis oma 14 000 liikmelt annetusena 865 eurot ja suurkogu 600 delegaadilt vaid 2120 eurot ehk 3,5 eurot parteilase kohta.

Teadmine oma sisemisest jõust on andnud koguduse juhtidele veendumuse, et kogu mõisamaja võiks olla ikka koguduse omandis, küll koos soome sõpradega saadakse ka remondi ja haldamisega hakkama…

Mida arvab kirikuõpetaja?

“Kas kirik ja kogudus saavad rahaliselt mõisa remontimisega hakkama…” jääb kirikuõpetaja Tauno Kibur mõttesse. “Minu jaoks on see usu küsimus,” ütleb ta siis.

Kirikuõpetaja usub, et see on võimalik. Ja oma usus toetub ta koguduse ühtekuuluvustundele ja pikale koostööle Soome rahvaülikoolide, “rahvaopistutega”.

“Mitte et need rikkad oleksid, aga nad saavad tegevustoetust Põhjamaade erinevatest programmidest, kust koostöös meilegi rahastamisvõimalused avaneksid. Siia tuleksid rahvusvahelised koolitused,” usub õpetaja.

Kiri vallavolikogule

4. veebruaril kirjutas Tuhala koguduse juhatus Kose vallavolikogule ja -valitsusele jälle kirja, paludes volikogul otsustuskorras müüa 5000 euro eest Oru mõisa kinnistu Kose vallale kuuluv osa teisele kaasomanikule ehk EELK Tuhala Kaarli kogudusele. Põhjendusena toodi eelnevate enampakkumisel müükide ebaõnnestumine.

“Miks ei võiks volikogu siis otsustuskorras anda,” ütleb Laidi Suumann.

“Hiljaegu (22. märtsil) – andis otsustuskorras ju ka Tallinna linnavolikogu Toomkoguduse kinnistu üle kogudusele lootuses, et kirik veelgi paremini korda saab. Miks siis Kose volikogu ja vallavalitsus Tuhala koguduses kahtleb?” arutleb Arvo Rodi.

Valla volikogu otsustava tegutsemise asemel on sotsiaalmeedias hakanud levima hoopis jutt, et koguduse aseesimees Arvo Rodi tahab mõisat erastada.

“Huvitav, millest need jutud,” ei ole Arvo Rodi vihane. “Ajalugu kordub. Kui eelmine kord tahtis Tuhala kogudus Oru mõisa korda teha, hakati levitama jutte, et soomlased võtavad mõisa omale. Nüüd siis mina. Kelle huve sellised jutud teeniivad?” Arvo Rodi on nördinud.

Oru mõis laguneb edasi.

ARVAMUS: Ülo Russak

Miks saavad Harjumaa mõisad järjestikku korda, üks kaunimaks kui teine, Oru mõis aga laguneb? Kuigi olemas oleks kordategija, kes leiaks ka raha…
Harju Elu saatis küsimuse ka Kose vallavolikogu esimehele Uno Silbergile tema nägemuse kohta Oru mõisa remondist ja tulevikust. Sõltub ju volikogu otsustest paikkonna arengus vägagi palju. Paraku oli Silbergi vastus vähem kui napp: kogu Oru mõisale suunatud tegevus on sätestatud volikogu otsustes. Ja need on avalikud.
Lugedes ja veel täpsemalt lugedes neid volikogu otsuseid – midagi selgesõnalist sealt Oru mõisa kohta ei leia. Ainult read, et läheb jälle enampakkumisele. Kas üldsõnalised otsused ei ole üks kohti, kust Oru mõisa saladust otsida? On ju volikogu esimees Uno Silberg samal ajal ka Ravila mõisa omanik. Ravila ja Oru mõis asuvad mõlemad Kose valla territooriumil, üks vasakul, teine paremal pool Tartu maanteed, teineteisest 14 kilomeetri kaugusel. Lähestikku paiknevad mõisad on aga ka konkurendid teineteisele. Mõlemad ootavad nii raha sissetoovaid külastajaid kui raha toetusprogrammidest. Nii
Leaderist kui muudest finantseerimisallikatest.
Raha, mida jaotada, on aga alati vähe.