Eelmisel suvel käisin lõpuks ära Värska taguses Saatse Muuseumis ning Saaremaal Mihkli talumuuseumis. Harjumaa poolt vaadates pärapõrgus.
Tegelikkuses on need kohad muuseumioaasid, kus omal kohal on sõirapäevad, kangakudumised ja muud huvitavat, kus maarahva järeltulijad oma juuri käivad otsimas. Nüüd vist siis läbi käidud enamus, kui mitte kõik Eestimaa muuseumid. Linna ja kunstimuuseumid ikka ka.
Sõbrad ja kursavennad on muuseumidirektorid, teadusdirektorid, peateadurid, eesti muinashõbeda hoidlate juhid jne. Tundub, et minul kursusevanema aukohus täidetud ja asjast päriselt ülevaade olemas. Samas hakkas Saatsest tagasi sõites kummitama mõte, et midagi on sellel pildil valesti. Täpsemalt pildilt puudu. Kõik nähtu tundus suuremal või vähemal määral olevat etnograafiamuuseum elik purki pandud talupojakultuur!
Aga kus on eksponeeritud meie tööstuse ajalugu?
Tallinna nn kuldse ringi valdade põllud on täis kultusekive, mis kinnitavad, et vähemalt kolm tuhat aastat on siinkandis põldu haritud.
Umbes sama vanad on ka soomaagist raua sulatuse märgid Saku lähedal Tõdvas, Tallinna Teletorni lähedal Kloostrimetsas, Saaremaal Tuiu kandis ja mujal. Et siis vist vaat et esimene siitkandi suurem leiutis, mille innovaatiline terase alistamise lugu meie ajani kandub.
Jüri kandi soomaagist rauasulatusahjude mälestuseks on kiriku vastas üle tee püstitatud monument – teraskirved maakivist rahnul.
Üle saja viiekümne aasta tagasi algas suures naaberomavalitsuses tööstusrevolutsioon. Ehitati tehaseid ja neis hakati põhiliselt kohalikele vajaminevat tootma. Rakverest Tallinnasse üle toodud Ilmarises hakati valmistama vesiveskite mehaanikaosi, aurumasinaid, rehepeksugarnituure. Narvast Tallinnasse tulnud Franz Krulli tehases tehti viinaköökide sisseseadmeid ja põllutöömasinaid. Tartu Lesta-Lellepi tehases peaaegu kõiki põlluharimise masinaid. Siis tuli Vene Balti tehas ning Noblessner pealvee ja allveelaevadega, Dvigateli vagunitehas jt.
Nõukaajal jätkus siitkandi tööstuse tormiline areng. Linnadesse nõuti tööjõudu, nii Virust kui Võrust, Vitebskist kui Vjatka tagant. Ehitati terveid uusi tehaseid ja nende maapiirkondades olevaid tsehhe. See oli toonane regionaalpoliitika, mis nüüd kõik unustusehõlma vajumas.
Tallinna Ekskavaatoritehases tehti ekskavaatoreid ja Polümeeris kummist laste mänguasju, Terases valmistati lastevankreid ja Vasaras ukselukke, mis küll oma meeste tehtud, aga olid sellised kehvakesed. Tollasest perioodist on küll mõned mälestusteraamatud, isegi mõningaid eksponaate on kuhugi toanurka kogutud, Kohtla-Nõmmel on isegi kaevandusmuuseum tehtud, aga laias laastus kogu meie tööstuse see periood on unustusehõlma vajumas.
Kas me peaksime selle ajastu tööstuse loo mingil moel säilitama? Vaevalt et me kohe tööstusmuuseume peaksime hakkama püstitama, aga tootearenduse lugu vajaks ajaloolise mälu ja järjepidevuse kontekstis säilitamist küll.
Tundub, et lihtsast talupojatarkusest on praeguse kohaliku tööstuse juhid suutnud insenerimõtte järjepidevuse toel üles ehitada konkurentsivõimelise tootmise. Saaremaal terve omamaine võimas laevaehituse tööstus, Cleveronis mitte ainult ei mõelda välja, vaid ehitatakse pakiautomaat ka valmis. Ida-Virus valmib tuulegeneraatorite tehas. Iseliikuva auto tootmine on töös, kolmerattaline Nobe auto ja elektrijalgrattad lähevad varsti tõenäoliselt seeriatootmisse, Estcube kosmoseaparaat on orbiidil jne.
Tahvel meenutuskirjaga sealsamas. Fotod Heinart Puhkim Ring on täis saanud. Tallinnast kolivad tootmisettevõtted ja rajatakse uusi nn kuldse ringi valdadesse, kus rauasulatus alguse sai: Jüris, Tännassilmas, Lagedil, Assakul, Vana-Narva maantee piirkonnas, Laagris, Kurnas, Harkus, Laabil…
Teaduse ja tehnikakeskuse vajalikkusest
Muidu ei omaks nende ettevõtete tegemised ehk laiemat tähtsust, kui Eesti töötleva tööstuse ligikaudu kümnest miljardist tootmismahust üle 70 % ei läheks ekspordiks. Sektori 120 000 töötajat aitavad laiast maailmast raha koju tuua, mida meil võimalik maksudena ümber jagada.
Pidevalt kurdavad terved suured sotsiaalsed grupid õigustatult, et raha on vaja, inimestel vaja palka tõsta. Ühena viimastest kirjutasid ahastava kriisiabi pöördumise valitsuse poole 251 kultuurivaldkonna tegijat: kunsti-, muusika-, muuseumide-, rahvakultuuri-, kirjanduse-, filmi ja kinovaldkondade aktivistid.
Haridusministeeriumi Kutsekoja OSKA programmi töötajate analüüsi kohaselt tuleb järgmiste aastate jooksul puudus 2/3 tööstuse inseneride juurdekasvust. Vaja oleks üle 750 uue inseneri, aga vastava eriala lõpetajaid aastas vaid ligikaudu 300.
Vaatamata üksikutele tippudele on töötlev tööstus ennast kinni keevitanud materjalimahukasse tootmisse. Tootearenduseks napid insenere.
Võitluses noorte ajude pärast vajaks sektor riigi tuge. Kodumaise tööstuse lugu, tänapäev ja perspektiiv vajaks paremini rambivalgusse toomist.
Ajaloolasest giidi Heinart Puhkimi juhitud rännakud koguvad harjumaalaste seas aina enam populaarsust. Foto Ülo Russak KUMU ja ERM on valmis ehitatud. Lähikuudel jõuab Toompeal otsustusjärku lähikümnendi suuremate kultuuriobjektide ehitamise rahastamine. Loodaks väga, et seekord vaataks otsustajad laiemalt, ei takerduks stampidesse ja tähelepanu jätkuks ka tehnikale ja tootmisele. Rakett 69 ja Ahhaa keskus meil juba on. Aga otsustamiseks on esitatud üks vajalik ja väga väärikas projekt: Eesti Teadus- ja Tehnikakeskuse NOBEL loomine.
Keskus täidaks kaasaegsete innovatiivsete tehnoloogiate ja toodete ekspositsiooniruumi, valdkondliku hariduskeskuse ja mäluasutuse rolli. Projekti toetavad Tehnikaülikool, Alexela, BLRT, Masinatööstuse Liit, Teaduste Akadeemia, Viru Keemia Grupp jt. Loodaks et Eesti riik ka toetab. Saaks lõpuks pildi selgemaks ja natuke suuremaks!
