Majandusteaduste kandidaat (PhD) Nikolai Degtjarenko on Maardu linnavolikogu opositsiooniliider, poliitik ja ettevõtja, kes on kolm korda järjest valitud Maardu linnavolikogu koosseisu. Tal on Maardus isiklikult teine valimistulemus kõikide kandidaatide seast. Ta on ettevõtjana Äripäeva kiiresti arenevate ettevõtete „Gaselli TOP“ võitja 2020. aastal ning Ida-Virumaa ettevõtete TOPis 2022. aastal.

Degtjarenko on Tallinna Tehnikaülikooli vilistlane. Tema õde, teaduste doktor bioloogia alal, Polina Degtjarenko Tartu ülikoolist, pärjati Eesti parimaks nooreks looduskaitsjaks 2021. aastal. Nikolai peres elab ka kolm varjupaigast pärit koera. Degtjarenko on seisukohal, et terve ja puhta Eesti alus on keskkonnakaitse, elurikkuse kaitse ning võitlus ökoloogilise mitmekesisuse eest!

Vennad väiksemad, aga mured suured!

Inimene on kodustanud metsloomi juba ammusest ajast. Traditsioon pidada kodudes linde ja loomi on säilinud tänapäevani. Erinevus on aga selles, et varem oli inimeste ja loomade kooselul pragmaatiline alus: lehmad andsid piima, koer valvas majas ning aitas jahil, kanad munesid ja kassid püüdsid hiiri ning päästes vilja nahka pistmise eest aidas. Tänapäeval aga peetakse ja kasvatatakse lemmikloomi peamiselt hobi ja meelelahutuse huvides.

Linnastumine ning kassid-koerad tüüpkorterites see ei ole midagi kerget. „Meie väiksemad vennad“, nagu koduloomi nimetatakse, võivad tekitada probleeme ka nende omanikele endile ja naabritele. Sellepärast juhtub, et omanikud, kes on väsinud igapäevasest koertega jalutamisest, vajadusest loomi toita ja ravida, vabanevad oma eilsetest lemmikutest. Hea, kui inimesele tarbetuks muutunud parimad sõbrad viiakse varjupaika. Kuid juhtub ka seda, et nad visatakse lihtsalt tänavale või jäetakse metsa. Ja te peaksite nägema koerte silmi, keda veel eile armastati ja lahkelt koheldi ning kes täna istuvad varjupaiga puurides ja ootavad päevi, et kogemata eksinud omanik neile järele tuleks!

Usun, et selliseid hooletuid loomaomanikke tuleks karmilt karistada. Ning hädavajalik on toetada vabatahtlikke ja lihtsalt südametunnistusega inimesi, kes on valmis aitama loomadel taastada inimeste vastu kaotatud usaldus.

Minu pere on liitunud ülemaailmse koerapäästjate liigaga. Meie kodus on kolm koera. Esimesed lemmikloomad tulid meile Usbekistani pealinnast Taškendist. Kunstiõpetaja ja kunstnik Maria Smoljaninova, kuulsa vene teatri-, filmi- ja telenäitleja Artur Smoljaninovi ema, tegeleb hulkuvate koerte päästmisega. See leidis vastukaja meie peres ja tänu vabatahtlike organisatsiooni abile pääsesid koerad Eestisse. Nende kohandumine polnud lihtne. Koer nimega Chapa oli väga raske saatusega tänavakoer, ta kartis hirmsasti inimesi, ta ei olnud kunagi rihma otsas jalutanud ning talle tuli kõike uuesti õpetada. Teine koer nimega Kira ilmus hiljem, samuti päikeselisest Taškendist, kus lemmikloomade elu on raske ja kus praktiseeritakse isegi koeraliha söömist. Kolmanda koera, lambakoera husky segu nimega Rex, võtsime varjupaigast.

Kui pere suureneb

Muidugi, kui võtate majja suurema looma, mitte hamstri ja hiire, vaid koera või kassi, peate oma võimalusi ja ajaressursi lemmiklooma saamise sooviga võrdlema. Koer on tegelikult uus pereliige ja nõuab vahel rohkem hoolt ja tähelepanu kui laps. Aga kas pole õilis soovida tänavakoerale või -kassile paremat elu? Võib-olla ei too see neljajalgne sõber mitte ainult teie koju rõõmu, vaid õpetab teie lapsi ka nõrgemate eest hoolitsema. Ja loomi saate päästa erinevates olukordades.

Iga elu on väärtus ning meie kohustus on loomi kaitsta.

Üsna 2020 aasta alguses, kui maailm Covid-19 pandeemiast veel eriti midagi ei teadnud, oli meil naisega õnn külastada Tseiloni saart. Kaugest troopilisest Sri Lankast on saanud paljudele Eesti turistidele atraktiivne sihtkoht. Päike ja palmipuud, helesinine taevas ja smaragdivärvi lainetega lõputu ookean – kõik see tekitab muinasjutulise koha tunde. Kuid isegi selles paradiisis on tänavakoerte elu raske.

Juhuslikult sattusime ühel raudteeliinil maha jäetud kutsika otsa, mitte kaugel kuulsast Briti koloniaalvõimu ajast pärit üheksast kaarsillast. Kutsikas oli üksik, nõrk ja oli selge, et sellistes tingimustes oli ta hukule määratud. Otsustasime ta päästa, helistasime läbi mitu varjupaika, pesime teda, toitsime ning viisime koera lõpuks kohalikku veterinaarkliinikusse, kus ta vaktsineeriti. Koerale tehti ravi ja väljastati isegi pass. Mõni aeg hiljem oli hotelli omanik, kus ööbisime, nõus kutsika endale võtma. Aitasime osta toitu, ravimeid ja muretsesime kõik vajaliku koera õnnelikuks eluks. Hotelli omanik lubas meile sotsiaalvõrgustike kaudu sõnumeid ja fotosid kutsikast saata ning ta täitis oma lubaduse – saadab meile tõesti fotosid päästetud koerast.

Tahaks uskuda, et üha rohkem inimesi saab võimaluse rääkida oma lugusid väikestest heategudest. Tänu sellele muudame oma maailma veidi paremaks. Loomulikult peab mistahes linn olema valmis ka loomade eluks. Kahjuks tuleb Eesti vabatahtlikel loomapäästjatel rinda pistma hüljatud lemmikloomadega, infrastruktuuri puudumisega ning koerte ja kassidega jalutamise kohtade puudusega. Kannatavad ka metsloomad, kelle looduslikke elupaiku inimene hävitab.

Kodus ja metsas

Mõnda aega tagasi oli meedias teade, et Hiiumaal tappis vallaametnik linnas pikalt elanud ja inimestega harjunud rebasepoja, kellega olid harjunud ka kõik linnaelanikud. See oli räige julmuse juhtum, mida avalikkus laialdaselt arutas. Iga elu on väärtus ning meie kohustus on loomi kaitsta. Selge on see, et metsik, hirmunud või ettearvamatu käitumisega loom võib linnas olla inimesele ohtlik, kuid samas peab linnaruumi sattunud metsloomade kohtlemine olema inimlik. Peame olema selleks valmis ning omavalitsustel peavad olema tõhusad vahendid probleemide lahendamiseks.

Loomulikult tuleb austada linnas lemmikloomade pidamise reegleid ning kutsuda korrale inimesi, kui nad ei mõista metsloomade linnakeskkonda toomise ohte. On selge, et selline tegevus ei ohusta mitte ainult koduloomi, kes võivad saada metsaloomade saagiks, vaid ohustavad inimesi – metsloomad võivad ju olla haiguste kandjad.

Seetõttu vajab Eesti loomakaitse alase seadusandluse arendamist ja täiustamist. Loomade julma kohtlemist tuleks kvalifitseerida kriminaalkuriteona ning looma abita jätmist tuleks käsitleda samaväärselt lapse abitusse seisundisse jätmisega. Sel aastal märtsis toimuvad Eestis Riigikogu valimised ning on õige, kui kandidaadid ja erakonnad võtavad oma valimisprogrammi lemmikloomadele normaalse keskkonna loomise teemad. Erakond Eestimaa Rohelised on seda teinud!

Ma pöördun nende poole, kes tahavad ja suudavad aidata hüljatud loomadel oma kodu leida. Kunagi pole liiga vara ja kunagi pole liiga hilja. Minge varjupaikade lehtedele ja leidke endale sõber. Ja kui teil õnnestub kasvõi üks või mitu meie väiksemat venda õnnelikuks teha, siis olen kindel, et olete hakkama suure ja ülla teoga!