Enn Tupp, 20. Augusti Klubi liige, Põhiseaduse Assamblee
Kuidas teie mäletate Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahelisi suhteid, kas – kui vastuolusid või koostööd?
Ülemnõukogu tuli kokku 30. märtsil 1990 ja kinnitas oma esimestes seadusaktides esiteks, et okupatsioonid ei ole katkestanud Eesti vabariigi olemasolu de jure, ja teiseks, et Ülemnõukogu teeb Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel koostööd Eesti Kongressi ehk okupatsioonieelse kodanikkonna valitud esinduskoguga, mis oli 20 päeva enne Ülemnõukogu kongressi pidanud. Siit algas oma riigi samm-sammuline tagasivõitmine. Taastati nimi Eesti Vabariik ja 1938. aasta põhiseaduse alusel riiklikud sümbolid – lipp, vapp ja hümn. Enne Ülemnõukogu valimisi ja kokkutulemist 1990. aastal, olid 1989. detsembris Moskvas toimunud NSVL-i rahvasaadikute kongressil osalenud Eesti saadikud hakkama saanud suure töövõiduga, neil õnnestus, tõsi küll pika hambaga, sundida kongressi tunnistama 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid õigustühiseks nende allakirjutamise hetkest.
Ajas veel kaugemale tagasi minnes, 14. juulil 1917 Eesti ja Liivi kubermangu põhjapoolse osa omavalitsuste esindusena kokkutulnud Maanõukogu koosoleku avakõnet alustas Jaan Poska sõnadega: „Meie uus ajalugu algab tänasest päevast!“. Seega võiks 14. juuli 1917 ka olla meie riigi sünnipäev. Eelnevast ajalootunnist peaks tõdema veel seda, et tollane maanõukogu meenutas teatud määral viimast Ülemnõukogu (1990–92), mis valiti esimestel, põhimõtteliselt vabadel valimistel, kuid mitte järjepidevusliku kodanikkonna poolt, vaid nõukoguliku sissekirjutuse territoriaalsel põhimõttel. Juriidikat välistava hüpoteesina julgen lisada, et pärast 1939. aastat, aga võibolla isegi pärast 1934. aastat, polnud selliseid vabu valimisi Eestis toimunud.
Milles siis seisnesid vastuolud ja tegelik oht omariiklusele?
Moskva vanameelsed survestasid Gorbatšovi Balti väänikute vastu karme abinõusid kasutama ja Gorbatšov oli kui kiigel, oskamata valida poolt. Viimaks rebiti maskid maha ja 19. augustil 1991 kuulutas poolpurjus riigipöörajate seltskond end võimuletulnuks ning Gorbatšovi võimult kukutatuks. „Erioperatsooni“ soomukid, pardal Pihkva dessantdiviisi sõdurid, saadeti „korda“ jalule seadma. Ometi avasid samad soomukid akna iseseisvuse taastamiseks! Kogu eelnevat ajalootundi aluseks võttes ei tulnud Eesti riikliku iseseisvumise otsuse nupuvajutus 20. augustil 1991 kell 23.03 kuuekümne üheksa Ülemnõukogu saadiku poolt ei tühjast entusiasmist ega tühjalt kohalt, selle nõude olid saadikuile delegeerinud Eesti eelnev riiklus ja nende valijad.
Kuidas võiks neid õppetunde tänapäeva üle kanda?
Tsiteerides V.I. Leninit, on „veider ja koletu“, et nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, tikume rinnutsi olukorraga, kus punase jäägid mürgitavad ikka veel ajusid, olgu selleks kasvõi sovjetimonumendid.
Samas praegused, kuldse keskea ületanud või veel vanemad inimesed mäletavad kindlasti 1987. aastal tasapisi alanud hindade tõusu. Piltlikult öeldes oli nõukarubla järk-järgult tühjeneva naftatünni põhja vajumas ning paari järgneva aastaga jätkus odavnemine juba geomeetrilises progressioonis. Energiaturu hindade pikaaegsest madalseisust ei saanud Moskva juhtkond üle ega ümber. Kui 1980. aasta aprillis oli naftabarreli hind veel 48 dollarit ja 1983/85 aastal püsis 28–29 dollari piiril, siis viimaks, 1986. aasta teise poole jooksul jõudis tervelt kuueks kuuks katastrofaalsele, üheksa dollari tasemele. Tõsi, 1987/88. aastate paiku tõusis veidi, jäädes püsima 18 dollari tasemele. Olukord, et nafta ning gaasi toomisvõimaluste suurendamine oli sattunud pöördumatusse vastuollu maailma naftaturu ületootmise ja sellest tingitud hinnalangusega, oli peamine põhjus Gorbatšovi perestroika ja glasnosti ideega väljatulekuks, kuid nüüd, kus vabadust sisaldav Pandora laegas juba avati, osutus selle sulgemine võimatuks.
Praegu seisame silmitsi samasuguse hinnatõusu ja energiakriisiga.
Mõttevastupanu teravust kehtivale režiimile suurendas kaheksakümnendatel NL-i poliitbüroo heakskiidetud „sõjaline erioperatsioon“ Afganistanis, kus hukkus palju Eestist ajateenistusse kutsutud poisse. Praegu seisame silmitsi samasuguse sõjalise erioperatsiooniga.
Energiakandjate odavdamise tõttu tabas nõukogude majandust allakäik. 1989. aastal lõpetati kulukas sõda ja nõukogude väed toodi Afganistanist välja, kuid kogu majanduse allakäiku see enam ei pidurdanud.
Tolle erioperatsiooniga samaaegselt suurenes idaimmigrantide plahvatuslik juurdekasv ja ka see pole tänapäeval võõras teema. Peale selle otsustas Moskva toona rajada Virumaale fosforiidikaevandused. Keskkonnaprobleemidega vaatame tõtt nii Eestis kui ka globaalselt.
On veel üks sarnasus toonase ja praeguse olukorraga. 1981. aasta jaanuaris sai Ühendriikide presidendiks Ronald Reagan, kes nimetas Nõukogude Liitu kurjuse impeeriumiks ning arendas tegevust mitte ainult sõnades. Oli veel oluline põhjus, mis sundis nõukogude juhtkonda riigi majanduse võimekust ületavaid jõupingutusi tegema – selleks oli Reagani evitatud raketitõrjesüsteem ehk nn tähesõdade programm. Tõsiasi, et see programm vähemalt 80 protsendi ulatuses vaid õhulossidest koosnes, ei jõudnud tolleaegsele nõukogude sõjaväejuhtkonnale pärale.
Ants Veetõusme, 20. Augusti Klubi president
Kui meenutate neid sündmusi 1991. aastal, mis 20. augusti otsuseni viisid – kas teil, kui Eesti Vehklemisliidu presidendil oleks võimalik seda mõne vehklemiskunsti stseeniga võrrelda? Arvestades, et pooltel polnud kaugeltki võrdsed relvad, siis milliste terariistadega oponendid kokku läinuks?
1991. aasta 20. augustit võiks võrrelda vehklemise kohamatšide kolmanda kolmandikuga, kus kaks kolmandikku – fosforiidisõda ja laulev revolutsioon – olid möödunud Eestile edukalt.
Relvad olid küll valitud ebavõrdsed, sest Venemaal oli relvaks epee, Eestil florett. Epee on teatavasti floretist nii pikem kui ka raskem, kuid siin tuleb mängu vehkleja mõistus. Ja Eestil oli kahtlemata mõistust palju enam kui vastasel. Ning kui kahe kolmandikuga oli edu saavutatud, siis kolmandas tuli seda mitte ainult hoida, vaid ka võiduka lõpuni viia.
Tihtipeale tuli vastase tähelepanu kõrvale juhtida, et siis teha ise torge vastase kehasse. Kaasaelajaid ja meie toetajaid oli palju, samas arvati enamasti, et meil pole võimalust võita, sest vastase relv on suurem ja võimsam, samuti kardeti, et vastase, Venemaa kaotuse korral kaotab see enesevalitsuse ja on ettearvamatu. Võistluse lõpuks oli aga vastane nii ära väsitatud, et ta ei suutnud enam adekvaatselt võidelda ja pidi tunnistama 20. augustil 1991. aastal oma kaotust. Eesti oli saavutanud ajaloolise võidu!
Retrospektiivist veel: kas ja milline otsus toona suursündmuste käigus tegemata jäi, mis praegu kahetsust esile kutsub? Lihtsalt oli olulisemat teha, lihtsalt ei tulnud meelde jne.
Praegu tagasi vaates ehk oli viga see, et Ülemnõukogu läks ennetähtaegselt ise laiali, lootes, et tulevane riigikogu viib meie pooleliolevad asjad edukalt lõpuni. Kahjuks kõikide asjadega seda ei juhtunud. Eriti kahju on, et uued valitsejad ei suutnud õigeaegselt aduda Tartu rahus kätkenud võimalust piirileping teha ja kas või osagi meie maadest tagasi saada.
Milline oleks tolle sündmuse ehk otsustamise õppetund tulevastele põlvedele ja milline on teie arvates praegu omariiklusele suurim oht?
Kahtlemata on tolle perioodi suurim õppetund see, et Ülemnõukogu suutis aduda adekvaatselt olukorda mitte ainult riigis, vaid ka väljaspool seda, probleemidele otsa vaadata, analüüsida, võtta kuulda nõu, mis meile nii paremalt kui ka vasakult anti, kuid siiski otsustada nii, kuidas Eestile kui riigile oli tuleviku perspektiivi silmas pidades parem ja õigem.
Nii nagu oli, nii ka on meie suurim hädaoht väljaspool riiki Venemaa agressiivsus, soov valitseda mitte ainult Venemaad, vaid kogu maailma ja vallutada üha uusi territooriume. Siseriiklikult on oht süvariigis. Üha rohkem tuleb võimu juurde diletante, parteide kasvandikke, kellel puudub mitte ainult reaalne elukogemus, lai silmaring, hea lastetuba, vaid ka riigimehelikkus. Nad on üha rohkem sõltuvad oma parteist ja eriti nende juhtidest, mistõttu nad unustavad Eesti kui terviku vajadused. Neil puudub tihti tulevikuvisioon, elatakse ja toimetatakse vaid tänases ja ehk ka homses päevas, nägemata pikemat perspektiivi. Poliitikute, ministrite ebakompetentsus ja suur vahetuvus annab ametnikele hea võimaluse n-ö oma asja ajada ja end oma rollis mugavalt tunda. Kuigi see ei käi kõigi poliitikute ja ametnike kohta, siis tendents sinna poole on liiga tuntav ja nähtav.
Rein Järlik, 20. Augusti Klubi liige
Omaaegne vastuolu Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel põhines levinud versiooni järgi kahel sambal: suhtumine sellesse, kas anda kodakondsus kõigile Eesti NSV elanikele või vaid õigusjärgsetele; ning suhtumine omandireformi ehk tagastamisse ja hüvitamisse. Teisisõnu – kas eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine või uue Eesti riigi loomine? Kui palju selles tegelikult tõde on ja kuidas teie seda näete?
Ajalugu teab, et tegelikult algas õigusaktidega rajatud tee, mis 20. augustil 1991 Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseni viis, juba 16. novembril 1988, kui Eesti – siis veel Eesti NSV Ülemnõukoguna, deklareeris, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil; et tema suveräniteet on terviklik ja jagamatu, tema oma seadused tema territooriumil aga ülimuslikud. Nii on defineeritud täiesti iseseisev ja sõltumatu riik, mis tol päeval oli meie jaoks ju alles kauge unistus. 12. novembril 1989 otsustas Ülemnõukogu sama, 11. koosseis taotleda 1940. aastal Nõukogude Liidu koosseisu mitte õiguspäraselt lülitatud Eesti taastamist rahvusvahelise õiguse subjektina, 23. veebruaril 1990 aga pöördus NSV Liidu rahvasaadikute kongressi poole ettepanekuga alustada ametlikke läbirääkimisi Tartu rahulepingu kehtivusele rajaneva Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise üle de facto.
1990. aastal 18. märtsil valitud Ülemnõukogu võttis oma volituste algusest 29. märtsil aasta jooksul vastu 16 mitmesugust õigusakti just nimelt Eesti Vabariigi taastamiseks, kuidas ta siis küll sai paralleelselt tegelda veel ka uue riigi sigitamisega? Parlament saab oma otsustusi realiseerida ainult hääletamisega ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogus oli vaid üks niisugune hääletamine, kus saadikud said otsustada, kas nad toetavad Eesti Vabariigi kodakondsuse andmist migrantidele ühel teatud tingimusel.
1991. aasta 29. jaanuari iseseisvusreferendumi otsust ette kandes oli Andres Tarand selgesti öelnud, et referendumi korraldamisega ei määrata kellegi kodakondsust. Sergei Sovetnikov (toonane venemeelne Ülemnõukogu liige) oli siiski teinud parandusettepaneku: „Õigus osaleda referendumil on isikutel, kes on referendumi läbiviimise päevaks saanud 18-aastaseks ja kellele tulevikus garanteeritakse Eesti Vabariigi kodakondsus.“ Kui ta 31. märtsil selle hääletamist nõudis, reageeris Tõnu Anton: „Õiguskomisjoni esimehena protesteerin! Niisugusel hääletamisel puudub igasugune juriidiline alus. Meil ei ole ju riiki, mille kodanikkonda peaksime siin praegu määrama hakkama.“ Ettepanek tuli ikkagi hääletusele panna, sest Ülemnõukogu reglement teist võimalust ette ei näinud. Hääletamisel anti selle poolt vaid 14 häält! Vastu oli 40, erapooletuid üheksa.
1991. aasta esimesel poolel oli Ülemnõukogu menetluses veel neli seaduseelnõu, mille sätted puudutasid kodakondsust, kuid mitte ühegagi neist ei jõutud isegi muudatusettepanekute hääletamiseni, kõnelemata seaduse vastuvõtmisest. Eesti Vabariigi elanike õiguslikke tagatisi ja Eesti Vabariigi kodakondsust sätestavate õigusaktide väljatöötamiseks moodustatud komisjoni konsensuslikust seisukohast, et üleminekuperioodil Ülemnõukogu Eesti Vabariigi kodakondsust ei määratle, teatas komisjoni juhtinud Marju Lauristin juba valijate registri koostamise seaduse eelnõu esimesel lugemisel 1991. aasta 20. veebruaril. Kui nimetatud eelnõu 25. märtsil teisel lugemisel oli, küsis rahvasaadik Nikolai Zahharov, miks jagab eelnõu valijad kahte sorti.
Kas väärarvamus, et Ülemnõukogu tegi uut riiki, võibki tulla sellest, et iseseisvusreferendum ei määratlenud kodakondsuse andmist?
Aga referendum ei saanudki seda määratleda. Seisukohale, et üleminekuperioodil, seega enne iseseisvuse taastamist Ülemnõukogu Eesti Vabariigi kodakondsust ei määratle, oli asunud Ülemnõukogus moodustatud vastav komisjon. See seisukoht tehti saalis korduvalt teatavaks. Seda tuletas meelde nii õiguskomisjoni esimees Tõnu Anton kui ka komisjoni esimees Marju Lauristin. Sellega, et Ülemnõukogu tahab teha kolmandat riiki, püüti rahvast, kes oli Ülemnõukogu kõigis küsitlustes pidanud Eesti Kongressist usaldusväärsemaks, lihtsalt teisiti mõtlema panna ja rohkem ikka kongressi taha tõmmata.
Ants Käärma, 20. Augusti Klubi liige
Kas 1991. aasta 20. augusti ja sellele eelnenud sündmused ootavad veel lahtikirjutamist või on sellest juba piisavalt juttu olnud?
20. augustil toimunust on üsna palju kirjutanud ka 20. Augusti Klubi liikmed, kes ju olidki sündmuste keskel ja valmistasid ette ning viisid läbi Eesti taasiseseisvumise protsessi. Ajaloolaste jaoks on sündmusest möödunud ehk vähe aega ja seetõttu nende panus on veel tulemas.
Kuna aeg-ajalt püüab mõni kõrvalseisja pisendada 1991. aasta 20. augusti otsust – Nõukogude Liit oleks niigi lagunenud, polnud vaja mingeid erilisi ponnistusi, iseseisvus tekkinuks iseenesest – siis seda teemat ei tohiks unustada. Vahetute osaliste meenutused on autentsed, oma kogetud ega ole kiibitseja arvamused või tõlgendused. Käsitlemist tuleks jätkata.
Ülemnõukogu (edaspidi ÜN) eestlastest rahvasaadikud (v.a impeeriumimeelne Lembit Annus) jõudsid Eesti iseseisvust puudutavates küsimustes ikka üksmeelele. Eelnevalt võidi küll vaielda nüansside või üksiksätete üle. Isegi kirglikult vaielda, kuid peamises olime ühel meelel – Eesti iseseisvus tuleb taastada. Vene rahvusest ÜN-i liikmed Eesti Vabariigi taastamist ei toetanud ja kokkulepped nendega ses küsimuses olid võimatud. Eraldusjoon eestlaste ja venelaste vahel oli selge algusest lõpuni.
Vastuolud ÜN-i ja Eesti Komitee (edaspidi EK) vahel seisnesid pigem selles, kes teeb ja kuidas teeb. Lõpuks saavutati siingi teatud kokkulepe – EK juhid olid Toompeal kohal, kui ÜN võttis vastu 20. augusti otsuse Eesti iseseisvuse taastamisest.
Kui palju oli tollal õhus paranoiat sisevaenlase pärast või hirmu juhuks, kui ettevõtmine ei peaks õnnestuma?
Tuginedes Venemaa KGB viimase juhi Vadim Bakatini väljaütlemistele võiks arvata, et Eestis oli selle institutsiooniga aktiivsemalt seotud isikuid (koputajaid, mittekoosseisulisi, informaatoreid jms) umbes 6–8 protsenti elanikkonnast. Kas selline suhtarv kehtis ka rahvasaadikute kohta, ma ei tea, kuigi võiks eeldada, et nii see võis olla.
Otsaette kellelgi kirjutatud polnud, kuid paar isikut kahtluse alla langes. Meil oli oma Eesti asi ajada ning tegelesimegi sellega. Hirmu ei tundnud, kuid ettevaatlikud olime. Juhuks, kui parlamendi töö oleks takistatud, moodustas ÜN Erakorralise Kaitsenõukogu, mis sai volitused taastada Eesti Vabariik. Linlastest rahvasaadikud valisid välja paar kohta Tallinnas, kus ÜN saanuks koguneda, kui Toompea oleks blokeeritud.
Mis praegu teisiti teeksite või tegemata jätaksite?
Tegemata ei jätaks midagi. Omandireformiga tegeleks täpsemalt, detailsemalt, ettenägelikumalt, kuid see on tagantjärele tarkus.
Mis on praegu suurim oht omariiklusele?
Suurim oht Eesti omariiklusele on praegu lõhed ühiskonnas ja viies kolonn. Rahulolematuid on selge vähemus, kuid nad on häälekad. Virisemist võimendavad mõned poliitilised jõud, ka meedia oma sensatsioonijanus ning pealiskaudsuses pole patuta.
Venekeelne vähemus pole lõimunud Eesti ühiskonda. Eesti osapool pole suutnud ja osanud selleks eeldusi luua, teise osapoole enamik ei ole tahtnudki lõimuda.
