Kas tagurpidi kingast laev, mille roolirattaks on veetoru kraan, või grammofon, millega “pahalastest” moosipalle valmistatakse, annavad ikka täispika animatsiooni mõõdu välja? Kose-Ristilt pärit režissöör Riho Unt ja Raasikul elav dekoraator Mait Eerik selles ei kahtle, sest ettevõtmine oli nende elu sisuks tervelt seitse aastat.
Kui üheksa aasta eest ilmus Kaspar Jancise jutustus “Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas”, ei osanud autor ilmselt uneski näha, et tema tegelased hakkavad kõndima kinolinal.
Eesti Nukufilmi tolleaegne direktor Andres Mänd arvas siiski, jutustuse põhjal võiks valmida nukuanimatsioon. Reaalse tööga alustati seitsme aasta eest. “Raamatust tuli kirjutada stsenaarium, siis otsida rahastajaid ja koostööpartnereid,” meenutab Riho Unt.
Üle 100 000 kaadri
Animatsioonist “Kapten Morten lollide laeval” arenes rahvusvaheline koostöö, kus Eestile lükkasid õla alla Iirimaa, Belgia ja Suurbritannia. Eelarveks kujunes 7 miljonit eurot, millest Eesti osa oli 1,2 miljonit.
Harju Elu lugejale võrdluseks: inimestest näitlejatega mängufilm “Tõde ja õigus” pidi läbi ajama kõigest 2,5 miljoni euroga.
Mis teeb animatsiooni nii kalliks? Ühes sekundis on 24 kaadrit. Iga kaadri tarbeks tuleb nukke, taimi ja liblikaid natuke liigutada. Seetõttu valmib animatsioon tempoga kuus sekundit päevas. Kui film on 78 minutit pikk ja sisaldab üle 100 000 kaadri nagu “Kapten Morten lollide laevas”, kulub tööks aastaid.
Animatsiooni kaamera osas on toimunud aga revolutsioon. Aastakümnete eest kaalus kaamera 35 kilo ja lugu võeti filmilindile. Nüüd piisab fotoaparaadist, mis välimuse poolest meenutab seda, millega turistid ringi jalutavad.
Võtteplatsil liigutatakse kuulliigendiga nukke. “Varem oli nukkude sees traat, aga traadid väsisid ära. Kuulliigend peab kauem vastu, animatsioon on sujuvam ja täpsem,” räägib Mait Eerik. “Enne igat võtet nukke puuderdatakse. Sellepärast nad näevadki head välja,” naerab Unt.
Eerik ja Unt “Tiibade” võtteplatsil. Eesti poole animaatoriteks koostööprojektis olid Märt Kivi, Triin Sarapik-Kivi, Marili Sokk ja Olga Bulgakova. “Filmi algus ja lõpp filmiti Eestis. Filmi muinasjutuosa, mis toimus kingast laeva peal, filmiti kõik Iirimaal,” räägib Unt.
Toas lainetava vee, millel kingast laev ujus, tegid 3D arvutigraafikana belglased. “Iirimaal ju filmiti rohelise fooni peal. Taust pandi pärast Belgias kokku,” selgitab Unt.
Viimane võte sai purki eelmise aasta mais. Seal visati kingast laeval seigelnud mereröövlid vees hulpivasse tassi, sest nende ärauputamine oleks takistanud pääsu kinolevisse. “Kogu see ettevõtmine oli ääretult äge protsess, ka vaevarikas ja kohati valus,” arvab Eerik.
“Kapten Morten lollide laeval” esilinastus eelmise aasta juunis Zagrebi filmifestivalil. Seejärel jõudis animatsioon Prantsuse, Poola, Lõuna-Korea ja paljude teiste maade kinolevisse. Eesti kinodes näidatakse filmi alates 21. märtsist.
Silmapiiril Tatikas
Eesti Nukufilmi eelmine täispikk film oli “Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu”, mis valmis kuue aasta eest. “Täispika nukuanimatsiooni tegemine käib peaaegu üle jõu nii väiksele stuudiole,” arvab Unt.
Mis võiks olla järgmine suur projekt? “Morten oli väsitav. Praegu teeme ikkagi väiksemaid filme, lühikaid,” ütleb Eerik. Telekanalitele mõeldud lühianimatsiooni pikkuseks on tavaliselt 10, 15 või 30 minutit.
Hetkel pingutavad Unt, Eerik ja kogu Eesti Nukufilmi stuudio veerandtunnise animatsiooniga “Tiivad”, mille peategelasteks on kaks geeniust – Jaan Tatikas ja Leonardo da Vinci. “Kui me lõpetame võtted mai lõpus, siis paar kuud kestab veel montaaž, helindamine ja järeltöötlus,” loodab Unt.
“Tiivad”, mille eelarve jääb alla 300 000 euro, on puhtalt Eesti projekt. Ettevõtmist finantseerivad Eesti Filmi Instituut ja Kultuurkapital.
Nukkudega mängivad tavaliselt väikesed tüdrukud. Mida sõbrad ja tuttavad ütlevad, kui kahel täisealisel mehel on nukud peos?
“Päris hulluks ei peeta,“ arvab Unt. “Meie teeme seda professionaalsel tasemel, mitte hobi korras,” muheleb Eerik.
