Tervise Arengu Instituudi (TAI) statistika järgi on kuni 15-aastaste laste puhul uute aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnooside arv püsinud samas joones, täiskasvanute puhul on aga uute ATH diagnooside arv viimase kolme aasta jooksul mitmekordisunud.

ATH väljendub igaühel erinevalt. Häired, mille peamisteks tunnusteks on raskused tähelepanu juhtimises, hüperaktiivsus ja impulsiivsus, võivad olla sedavõrd kerged, et elu ei sega. Siiski on Eesti ATH liidul väga palju näiteid täiskasvanuna diagnoosi saanud inimestest, kes on eluga eelnevalt hästi toime tulnud, ent pärast ATH diagnoosi ja toetava ravi saamist on toimetulek siiski parem. 

„Täiskasvanuna diagnoosi saanud inimesed ütlevad, et ATH kliiniline diagnoos on aidanud neil mitmeid asju enda elus lahti mõtestada. Seega tasub diagnoosida ka nendel täiskasvanutel, kes oma eluga toime tulevad,“ soovitab Eesti ATH liidu juhatuse liige Tanel Peets.

Sümptomid ja diagnoosimine

ATH-ga täiskasvanutel võib olla probleeme ülesannete alustamisega, aja planeerimisega, detailidele piisava tähelepanu pööramisega, tähelepanu hoidmisega ülesandel, kuna nad on väliste stiimulite poolt kergesti häiritavad. 

„Hüperaktiivsus ei tähenda ilmtingimata rahmeldamist ja ringijooksmist. Täiskasvanute ja ka laste puhul võib hüperaktiivsus väljenduda näiteks liigses jutukuses, raskustes oma järjekorra ära ootamises, teiste jutule vahele segamises, pidevas nihelemises ning sisemises rahutuses,“ selgitab Peets.

Diagnoosi ja toetava ravi saab määrata vaid psühhiaater. Eelmisel aastal vastu võetud ATH ravijuhendi järgi on kahtluse korral soovitatav alustada perearstikeskusest. Perearst kogub vajaliku info ning suunab vajadusel psühhiaatri vastuvõtule. Samuti on võimalik otse pöörduda psühhiaatrilise abi süsteemi, minnes vaimse tervise õe vastuvõtule. 

„Oluline on meeles pidada ka seda, et ATH-le omase sümptomaatika olemasolu ei tähenda alati ATH-d. Põhjused võivad olla ka eluviisis – vähene uni, liigne ekraaniaeg – või mõnes muus häires, nagu näiteks ärevushäire või depressioon,“ lisab Peets.

Teadlikkus on kasvanud

Põhjuseid, miks ATH diagnoosimine on hoogsalt kasvanud, on mitmeid. Eestis on mitu põlvkonda ATH-ga täiskasvanuid, kes lapsena diagnoosi ei saanud. ATH jääb aga enamasti terveks eluks ning võib ka täiskasvanuna probleeme tekitada. Teiseks põhjuseks on üleüldine teadlikkuse kasv kogu maailmas, kus osa on ka sotsiaalmeedial ja vaimse tervise teemade suuremal teadvustamisel.

Sotsiaalmeedia postituste põhjal on aga märgata teatavat iseenese diagnoosimist, mis käib teadlikkuse kasvuga paratamatult kaasas. „Kuna sellest räägitakse rohkem, siis võib tõesti jääda mulje, et oleks justkui moevärk. Kindlasti on neid, kes ATH kohta lugedes „diagnoosivad“ endal ATH. Siinkohal on veelkord paslik üle korrata, et ATH diagnoosib psühhiaater ning sõbra või lapse ravimite proovimine ei ole ATH diagnoosimine,“ toonitab Tanel Peets.

„ATH teemad hakkasid rohkem mu tähelepanu saama ja mida enam ma inimeste lugusid lugesin-kuulasin, seda enam ma teadsin. Ma teadsin, et mul on ATH.“
–Mari

„Eravestlustes on ka mitmed psühhiaatrid mulle tunnistanud, et järjest rohkem on inimesi, kes tulevad vastuvõtule ATH kahtlusega, ent ei kvalifitseeru kliinilisele diagnoosile. Inimesed kasutavad vaimse tervise terminoloogiat liiga vabalt ja üsna tavaline on, et halva tuju kohta öeldakse „deprekas“, tujukuse kohta „bipolaarne“ ning täiesti normaalse tähelepanematuse või aktiivsuse kohta „ATH“,“ selgitab ta.

ATH teadlikkuse ja diagnooside arvu kasvule on kaasa aidanud ka see, et on hakatud rohkem tähelepanu pöörama teistele ATH aspektidele kui ainult hüperaktiivsus. Kõlama kipub jääma müüt, et ATH-ga inimesed on hüperaktiivsed lapsed ning sellest kasvab välja. 

„See, et rohkem räägitakse tähelepanu juhtimisega seotud probleemidest, on aidanud paljudel ennast ära tunda, kuna hüperaktiivsus ei ole nii tugevalt esil olnud või on see vanusega taandunud,“ leiab Peets.

Tanel Peets 

Diagnoos muutis elu selgemaks

Hiljuti täiskasvanuna ATH diagnoosi saanud Mari leiab, et elu on tunduvalt kergem. „Olen alati olnud tundlik ja empaatiline inimene. Minu rõõmud on väga rõõmsad, ja kurvastused, mis seal salata, alati väga-väga kurvad. Ei ole harv, kui tunnen ühe päeva jooksul miljonit erinevat meeleolu, mõtted mu peas vahelduvad kiiresti, olen terav, süttin ja vaimustun kergesti, olen loominguline ja alati valmis tegutsema, samas ka tüdinen ja muutun kärsituks,“ räägib ta.

„Arvasin, et ma lihtsalt olengi selline. Kuni ühel päeval juhtusin kokku ühe ATH diagnoosiga inimesega, kes mulle poolnaljaga ütles, et tunneb minus ennast ära, just seda diagnoosieelset ennast. Siis ma kohe midagi ette ei võtnud, aga ATH teemad hakkasid rohkem mu tähelepanu saama ja mida enam ma inimeste lugusid lugesin-kuulasin, seda enam ma teadsin. Ma teadsin, et mul on ATH,“ kõneleb Mari.

Pärast diagnoosi saamist suudab ta endale selgitada ka mingeid olukordi, mida ta minevikus ei mõistnud. „Teadmine on andnud teatava rahu. Ma katsun seda nüüd mitte iga oma veidruse põhjenduseks tuua, samas on paljus eneseanalüüsivõime tõusnud,“ räägib ta.

Oma igapäevaeluga toimetulekul leiab Mari abi sportimisest ja lugemisest ning ka koer Jack pakub oma olemasoluga palju tuge. „Teadlik kohalolu on see, mida on vaja teinekord endale mitu korda meelde tuletada. Kui on lapsega legodega mängimine, siis ma mängin legodega, ei mõtle, mida on vaja poest osta, miks töökaaslane pole mu meilile juba vastanud või et huvitav, kuidas sõbranna reis läheb,“ selgitab Mari.

„Tean, et paljudel ATH diagnoosiga inimestel on väga raske raamatuid lugeda, aga minul mitte, muidugi on jama see, et mul tekib seal kergelt hüperfookus ja võiksin 800 lehekülge järjest lugeda. Samas tekib mul kasutusjuhendeid ja tööülesandeid lugedes raskusi. Ma ei suuda neid lugeda,“ lisab ta.

Neile, kes kahtlustavad endal ATH-d, soovitab Mari välja mõelda, kas ja kui palju diagnoos elu muudaks või kas see annaks midagi juurde. „Kui sa oled hakanud kahtlustama ja juba mitu korda seda võimalust kaalud, et sul on ATH, siis ega sa enne rahu ei saa, kui kindel oled. Muud midagi, vutt-vutt vaimse tervise õe juurde, siis testimine ja psühhiaatri visiit!“ julgustab Mari. →