Tunnustatud lavastaja, teatri- ja filminäitleja Hendrik Toompere (58), kes hakkas maalimisega tegelema kolm aastat tagasi, avas hiljaaegu oma esimese maalinäituse ning müüb oma taieseid hämmastavalt edukalt, kuid lisaks kõigele sellele tahaks ta ka veel kirjutamisele pühenduda.

„Käisin just Draamateatris massaažis, isegi kuppe pandi ja ma tunnen ennast praegu täiesti väsinuna, sest mu lihased võitlesid kogu aeg massööri sõrmedega,“ naerab Hendrik Toompere (HT), kui tema autosse istun ja me Harjumaa omavalitsuste majja sõitma hakkame. Seal on üleval tema esimene maalinäitus „Tondid öös“.

Nimetus on selline, sest kunstniku sõnul meeldib talle valdavalt maalida öösiti. Eelmine kord, kui HT massaaži pidi minema, poetas morni näoga massöör, et ta on tund aega hiljaks jäänud ja aeg on läbi. Ja kui HT abikaasaga Noblessnerisse Erki-Sven Tüüri teost kuulama läks, tuli kohapeal välja, et see oli hoopis eelmisel päeval toimunud.

„See oli veider periood, kui ma igale poole millegipärast hiljem kohale jõudsin. Tegelikult organiseerin oma aega päris hästi. Tavaliselt on kümmekond etendust kuus, sinna tuleb kohale ilmuda ja sinna ma olen elu jooksul vaid kaks korda ilmumata jätnud,“ tõsineb HT.

Pimeduseharjal oli HT-l lihtsalt selline aeg, kui ei olnud üldse proove ja päevad olid vabad. „See on nii vajalik, et vahepeal on pikk periood, kui on aega lihtsalt olla, energeetiliselt lahti loksuda,“ selgitab HT.

Loominguline energia vajas väljundit

Ettepanek näitusele töid anda tehti talle juba kevadel, aga ta ei tahtnud suvel sellega tegeleda. Sügisel korrati ettepanekut ja novembri lõpus saigi näitus püsti. HT näitus on Harjumaa Omavalitsuste Liidu majas üleval kuni 1. märtsini (avatud tööpäeviti kell 12–16) ja liigub siis Aruküla kultuuriseltsi seintele. Järgmisena võib siin näha lavastaja ja näitleja Andres Puustusmaa kunsti.

Omavalitsusmajja jõudis näitus tänu tuttavatele ja asjaolule, et seal käib rahvast koolitustel, koorilaulus ja muudel üritustel. Kokku riputati üles 27 õlimaali, umbes sama palju on ka erakätes. Neli- viis pilti on näituselt juba ära müüdud ning nende asemele uued toodud. Seejuures on hinnad amatöörkunstniku kohta küllaltki krõbedad, enamasti tuhat-paar, mõni aga viis tuhat eurot.

Viimaste kohta ütleb HT, et pani hinna meelega nii kõrgeks, et neid ära ei ostetaks – ei raatsi ära anda. Hinnad on aga kujunenud selle järgi, et umbes nii palju on varasemate eest pakutud. „Ma ei teagi, mida oma maalidega muidu teha. Teen neid oma lõbuks, aga halb oleks, kui need kuskil seina äärde virna seisma jääks. Kui kellelegi päriselt meeldib, siis mul on ainult suur rõõm, et pilt läheb ära,“ räägib HT.

Üks tükk on Hendrik Toomperel õhus – nimelt kirjutas ta näidendi, milles kujutatakse ühte hullumeelset päeva Vene oligarhi elus.

Oma maale on ta kinkinud sugulaste ringis, aga väheste õnnelike seas on ka Jan Uuspõld ja Andrus Kivirähk. Esimese tõsisema maalikatsetuse tegigi HT rahvakirjanikule juubelikingiks. See oli postkaardisuurune.

„Siis oli koroonaaeg ja tekkis õudselt palju vaba loomingulist energiat, mida polnud kuskile panna. Ja ühel hetkel saad aru, et midagi peab tegema,“ räägib HT oma kunstnikutee algusest. „Ja siis ostsin värvid ja siis tegin Karl Hendrikule, kes sai siis nelja-aastaseks, sünnipäevaks sügisese värvilise vihma pildi. Võtsin erinevaid värve ja tõmbasin triipe.“

Karl Hendrik Toompere on HT pojapoeg. Ka poja nimi on teadagi HT, nüüd siis tiitliga juunior. HT isa, samuti tuntud näitleja ja lavastaja, oli oma eluajal (1946–2008) tuntud kui HT seenior. Nüüd on HT ise seenior, aga segadust on väga palju, näiteks tuleb netiotsingutes HT seeniorina välja nii tema kui ka ta isa, HT juuniorina aga nii tema kui ka ta poeg. Nõndamoodi muutiski HT poeg oma pojale nime pannes pisut traditsiooni – et selgem oleks.

„See rida on meil tegelikult palju pikem ja mina olen selles reas juba kuues,“ märgib HT. See, et ka poeg teatris on, teeb talle ainult rõõmu, niisamuti kui see, et ka õde Harriet Toompere ja õemees Mait Malmsten on samas maailmas: „Tänu sellele saan nendega väga tihti kokku ja see on väga meeldiv ja mõnus.“

Maalimine kui meditatsioon

Maalijana on HT iseõppija. „Esimesed viis-kuus taiest läksid kohe aia taha. Aga siis hakkas midagi tulema ja hakkasin huvi tundma, et kuidas see asi käib ja kuna mul on üksjagu tuttavaid kunstnikke, näiteks Juss Piho ja Raoul Kurvitz ja Jaan Toomik, siis uurisin nende käest veidi tehnilisi asju, sain kasulikke nõuandeid,“ kõneleb HT.

Ja puhkeb naerma: „Toomik ütles, et siin ei ole midagi vaja õppima hakata, sa ainult rikud sellega kõik ära, tee nii nagu jumal juhatab.“ Maalides üritab HT tabada mingeid emotsionaalseid võbelusi, tundeid, mälestusi, ka kultuurilisi kihistusi, mis neid võimendavad. Jäädvustada filosoofilis-eksistentsiaalseid tunnetusi. Vähemalt tundub nii, kui kuulata teda oma maalide kohta selgitusi jagamas.

„Mul on vaja maalimiseks mingisugust lähtepunkti, võib-olla näen kuskil mingit poriloiku ja see käivitab minus midagi, saan sellest atmosfäärivärvid ja tunnetuse, siis hakkan tegema, aga välja võib tulla hoopis midagi muud. Ja siis ma teen seda ühe raksuga viis-kuus tundi jutti. Selline tegevus on nagu meditatsioon – ma ei mõtle mitte millelegi kõrvalisele,“ kirjeldab HT loomingulist protsessi.

Olen suhteliselt pikalt hommikul voodis, venitan oma konte tund aega. Siis lähen vanni, olen tund aega vannis. Siis käin poes või turul.

„Mõtlen – mis ma sellega nüüd teen, viskan teise värvi peale, ahhaa! päris heaks läks, kraabin natuke maha. Niimoodi ta liigub ja areneb. 75% minu maalidest on ekspressionistlikud, abstraktsed, minu energiaga, aga seal on mingisugune konkreetne teema, äratuntav tegelane sees.“ See, kui inimesed tõlgendavad ta maale teisiti kui ta ise, HT-d ei häiri.

„Ühel maalil on mul kolm naisterahvast, kes lähevad või tulevad ööklubist, pildis on ööklubi metsik segadus ja kaos sees, aga üks mees ütles, et tema näeb seal hobust,“ muigab ta. HT-l on välja kujunenud nii, et enamasti on talle maali aluseks olev motiiv või pilt mällu salvestunud ja ta maalib öösiti – siis ei ole kedagi ega midagi, ühtegi võõrast energiat segamas.

Võib-olla ka sellepärast, et ta on oma teatritööd harjunud tegema just kunstvalguses, selles salapärases valguse ja varjude mängus. „See läheb nii tugevalt mu piltidesse sisse. Ja väga hea on muidugi suvel maal teha aknad lahti: väljas koerad hauguvad, ritsikad siristavad, see õhustik…,“ lisab ta. Ja suvel väljas maalida on ka lihtsalt ebamugav.

Kirglikul maalijal on iga oma töö kohta pikk lugu rääkida, kuid lõpuks näeb neis igaüks seda, mida näha tahab. 

Maakohti on tal kaks – üks Lääne-Virumaal, kus ta üles kasvas, teine Kuusalu lähedal n-ö kuurortlik koht, kus teda võib teinekord näha näiteks värsket suitsukala ostmas. Maalipesa on siiski Väike-Maarja kant, kus ta veetis lapsena koolieelse aja ning kõik koolivaheajad. Kui HT unenägusid näeb, ning neid näeb ta palju, siis paiknevad need sageli just seal. Niipea, kui teatris hooaeg lõpeb, suvi algab ja aeg võimaldab, kolib ta oma linnakorterist ära maale, veetes seal aastas ligi viis kuud.

Milline on tavaline päev?

Jaanuari alguses, rahulikul ajal, kirjeldab HT oma tavalist päeva nii: „Olen suhteliselt pikalt hommikul voodis, venitan oma konte tund aega. Siis lähen vanni, olen tund aega vannis. Siis käin poes või turul, tulen koju tagasi ja hakkan toitu valmistama. Heal juhul tekib siis tund-poolteist, kui tegelen ettevalmistava tööga, näiteks uue lavastuse tarbeks. Kui kell on neli, on käes uinakuaeg. Siis tuleb naine töölt koju ja sööme. Õhtul võin hakata maalima.“

Aga on ka täiesti teistsuguseid perioode, näiteks seriaali võtete ajal. „Siis on niimoodi, et hommikul kella seitsmest oled juba platsil ja päev läbi on võtted. Õhtul lähed etendusele, koju jõuad kell 11 ja siis ei saa magama, sest mootor veel töötab,“ kirjeldab HT.

Viimati mängis ta Andres Puustusmaa seriaalis, millest viis osa on juba üles filmitud ja viimast osa minnakse suvel filmima Hispaaniasse. Näidendi lavale toomine on samuti keeruline ja mitmetahuline protsess.

„Kõigepealt tuleb tekstist teha instseneering ja see koosneb paljudest kaleidoskoopilist piltidest, tuleb mõelda, kuidas see tervikuna välja näeb, pluss see, mismoodi ta lavakujunduses hakkab väljenduma, milline on üldine õhustik, ja kes seda kõike üldse teeb ja need inimesed tuleb ära rääkida,“ selgitab kogenud lavastaja.

Sügisel hakkab HT Vanemuise teatris tegema üht Henrik Ibseni näidendit ja suur teater nõuab juba praegu lavakujundust – õnneks saadi keerulise tüki puhul ajapikendust. „Tegelikult on ühe lavastuse ettevalmistamisel tohutu palju igasuguseid osiseid: läbirääkimised, kokkuleppimised, kuupäevade arvestamised. Kõik see ei paista üldse välja, aga taustal on meeletu töö,“ lisab ta.

Toomik ütles, et siin ei ole midagi vaja õppima hakata, sa ainult rikud sellega kõik ära, tee nii nagu jumal juhatab.

Ja sellesse töösse võib HT jäägitult ära uppuda, pühenduda naha ja karvadega: „Lähen nagu kuskile teise maailma ära.“ Peagi võib teda taas näha laval Nuutrum teatri etenduses „Musträstas“ (lavastaja Johan Elm), mille eest ta pälvis 2022. aastal parima meespeaosatäitja auhinna. Tema lavapartner selles etenduses, Ester Kuntu oli parima naispeaosa nominent.

Etendusi on vähe ja need on tavaliselt kohe välja müüdud. Selle põhjuseks on HT sõnul sobivate etenduspaikade nappus. Seetõttu on juhtunud nii, et neid kutsutakse mängima näiteks Rootsi ja Saksamaale. Ent tema koduteater on ikka Draamateater.

Aprilli keskel esietendub seal Poola kaasaegse kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi Olga Tokarczuki samanimelisel romaanil põhinev „Aja oma atra läbi koolnute kontide“. „Seal on näitlejatel mitmed ümberkehastumised, kitsed tantsivad, rebased jooksevad, metssiga sureb ära ja jahimehed tõmmatakse lakke,“ kirjeldab HT oma lavastust. See võtabki tal varsti kogu aja ära.

Rajud pöörded ja uued tulemised

Suvelavastused HT-d juba mitu aastat enam ei köida, küll aga on tal suvel Tartus tegemist uue seriaaliga, mis räägib ajalehest Edasi aastail 1969–70. Alates 9. veebruarist võib HT-d näha kinoekraanil – siis esilinastub Marko Raadi mängufilm „Biwa järve kaheksa nägu“. Tutvustuse kohaselt tõlgib film vanad Jaapani armastuslood Peipsiäärsete kalurite ja nende laste igatsuste ja ihade keelde.

„Tegelikult filmisime seda kaks aastat tagasi. See on tore, seda ma tahaks näha,“ tunnistab HT. Üks tükk on HT-l õhus – nimelt kirjutas ta näidendi, milles kujutatakse ühte hullumeelset päeva Vene oligarhi elus. „Aga see oli nii raju, ogaraid pöördeid ja sündmusi täis, et mitte keegi ei julgenud seda mängukavasse võtta,“ muheleb HT.

Fotod Askur Alas 

Ehk ei olnud aeg siis sobiv. Selle asemel tõi ta aasta tagasi lavale Reginald Rose’i ägeda tüki „12 vihast meest“, USA 20. sajandi näitekirjanduse ja filmiklassika raudvara, mis räägib räägib sellest, kui manipuleeritavad inimesed on. Kui ta midagi uuesti lavastaks, siis Dostojevskit, sest omal ajal tegi ta seda enda arvates liiga mastaapselt, nüüd teeks aga kitsamalt ja süvitsi minnes.

Uuesti tegemine ei kehti aga näitlemise ja maalimise kohta. „Kui ma olen otsustanud maali lõpetada, siis ma peangi seda tegema, sest kui hakkan seda paremaks tegema, siis läheb halvemaks,“ kõneleb HT. Kui küsida suvel 59-aastaseks saavalt HT-lt uusaastalubaduste kohta, ütleb ta, et neid ta ei tee – mõttetu. Kui aga soovide peale mõelda, siis tahaks ta oma mälestusi hakata kokku kirjutama, sest seda on plaaninud juba aastaid. „Ja see kuradi sõda võiks ära lõppeda.“

Kiired küsimused

Sina ja poliitika?

Olen olnud põline Reformierakonna valija, aga enam mitte. Esiteks valetamine ja teiseks – poleks uskunud, et majanduse ja riigi edutamiseks on neil ainult üks plaan – tõsta makse.

Mulle on hakanud närvidele käima, et poliitikud valmistavad võimule saades endale sellist positiivset kuvandit, et saada endale Euroopas uhkemaid töökohti. Näiteks viivad kõik jõuga rohepöördesse ära, aga meie lihtsalt maksame selle kinni ja ennast vaeseks.

Sina ja loomad?

Mul on kass Hella Mozzarella, kellele panid sellise nime lapselapsed – üks ühe, teine teise nime. Hiljaaegu võitles ta väljas roti või teise kassiga ja vigastas käppa, nii et ta tuli kassikiirabisse viia. Infektsioon lõi sisse ja tõusis palavik. Nüüd on ta terve.

Sina ja reisimine?

Kunagi sai kuu aega Indias käidud, Linnart Mälliga, see jättis võimsa mulje. Mind ei häirinud inimeste hulk ja see räpasus ja mustus, see pani hoopis teistmoodi aru saama, mis see inimese elu üldse on. See on kant, kuhu tahaksin veel tagasi minna. Väga huvitava kogemusena on meelde jäänud Mongoolia. Meeldib ka Vahemeremaades, aga randades ma ei käi. Ootan tänavust reisi Lissaboni ja Portosse.

Sina ja religioon?

Ma ei praktiseeri mingeid religioone, aga olen aru saanud, et mulle sobib näiteks budism väga hästi. Nooremast peast vaimustusin zen-budismist. Praegu ühildan seda oma igapäevaste tegevustega nagu söögi tegemine – see on mingis mõttes meditatiivne tegevus, kui kogu tähelepanu läheb ainult sellesse. Kui sa oled endal aju sõlme mõelnud, siis on vaja sellest kuidagi vabaneda, saada pilt klaariks. Mulle meeldib ka bütsantslike kirikute õhustik, viirukid ja küünlad ja kuldsed ikoonid.

Tuntud näitlejad, kes maalivad

On terve hulk maailmakuulsaid näitlejaid, kes on hakanud maalima ning kelle maale müüakse krõbeda hinna eest.

• Anthony Hopkins
• Johnny Depp
• James Franco
• Jim Carrey
• Lucy Liu
• Pierce Brosnan
• Sharon Stone
• Sylvester Stallone
• Viggo Mortensen

Rohkem pilte vaata galeriist!