Minsk on 2 miljoni elanikuga pealinn keset riiki. Kuid 80 aastat tagasi see nii ei olnud. Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina kuulusid toona veel Poola koosseisu. Riigipiir kulges siis vaevalt 20 kilomeetrit Minskist läänes, Rakovi linna juures. Tänane väikeasula ise oli toona mängupõrgute, lõbusate majade ning salakaubavedajate keskus.
Baltimaadelt iseseisvuse viinud MRP nägi paraku ette ka Poola neljanda jagamise. Septembri teiselpoolel 1939 ühendas punavägi suured alad Ukraina ja Valgevene NSV-dega. Kellel jõud, sellel ka õigus!
Pikk teekond pealinna näitab elu maal ilustamata, nagu see on. Eks külad on põhiliselt venepärased: väikesed madalad majad, kitsama küljega tänava poole. Ei puudu Eestistki tuttavad 60–70-ndate paneelmajad. Paljude küngaste tippudes asuvad kas kirikud, lossid või kindlused. Tunda on Poola mõju. Vaatamisväärsuste juures on loomulikult müügil ohtralt suveniire. Asulad on valdavalt puhaste ja kasitud tänavate või haljasaladega. Söögikohtade teenindus on kiire ja viisakas.
Tagasi suures liidus
Saak on augusti keskpaigaks põldudelt valdavalt koristatud. President Lukašenka on ikkagi endine majandijuht, kes võtnud põllumajanduse südameasjaks. Sellest räägivad tihti õhtused uudistesaated ning hommikused lehed: president on taas kohapeal karjafarmi või kalakasvatust kaemas käinud. Otsest kolhoosikorda riigis pole ning ühismajandid tegutsevad riigiettevõtetena. Eraettevõtlus on ka lubatud ning toimiv.
Kui Venemaa kaks suuremat häda olevat lollid ja teed, siis Valgevenes on vähemalt suured linnadevahelised ühendused head. Ikka neli rida ja eritasandlised ristmikud. Bensiinijaamades ning söögikohtades toimib kaardimakse, viidamajandus on vene ja valgevene keeltes.
Eeslinnu kui selliseid metropolil ehk Minskil polegi. Maantee linna suubudes algavad ka meie Lasnamäe või Õismäe kvartalitele sarnanevad linnaosad. Aga valdavalt on hoonete kõrgus üle kümne korruse. Otse kesklinnas asub hiiglaslik korterelamu. Juttude järgi maksvat sealse elamispinna ruutmeeter mõnituhat dollarit. Hoone tuntuim elanik olevat kohalike sõnul Valgevene ainus kirjanduse nobelist Svetlana Aleksijevitš.
Tänavate nimedes elab edasi NSVL-i aeg. Nii on olemas Lenini väljak ja metroopeatus, Zetkini, Kirovi, Sverdlovi, Mašerovi (pikaaegne Valgeve NSV parteijuht), 1. mai, Komsomoli, Kommunistide ja Kuibõševi tänavad. Kummaliselt on linnas ka Eesti väidetava luuraja ning sõjakangelase Leen Kullmani tänav. Kohata võib nii Lenini, Kalinini kui ka teiste nende kaasaegsete monumente.
Tõenäoliselt parim liiklusvahend Minskis on ikkagi metroo. Töötavad loomulikult bussid, trammid ja trollid. Kuid metroorong ei seisa ummikutes ega fooride taga. Kahjuks on metrooga seotud viimaste kümnendite suured tragöödiad. Mais 1999 hukkus Niamiha jaamas massirüseluses 53 noort inimest, aprillis 2011 aga suri Oktoobri jaamas terroriplahvatustes 15 inimest.
Keskus ühel tänaval
Linna sissesõit loodest käib mööda Võitjate puiesteed. Selle ääres asuvad nii president Lukašenka tööresidents ehk Iseseisvuse palee, suurem spordilinnak (aastal 2010 avatud jäähall, staadionid, velodroom, sportlaste korterelamud jne), kui ka Võidu park. Seal peetakse paaril korral aastas riigi suurimaid paraade.
Peatänav on aga üle kümne kilomeetri pikk Iseseisvuse prospekt. Tundub, nagu oleks kõik Valgevene tähtsamad asutused just selle tänava äärde koondatud. Nii asub selle ühes otsas ehk Iseseisvuse väljakul valitsushoone (mille ees kõnepuldis seisva Lenini hiigelmonument). Tänava ääres või selle lähedal asuvad veel KGB peakorter, riigipank, siseministeerium, peapostkontor, hiiglaslik kontserdimaja ehk Vabariigi palee, mitmed kõrgemad õppeasutused, ametiühingute maja, Belarusfilm, telemaja, kellatehas Lutš, tsirkus, ajakirjandusmaja ning kaubanduskeskused. Ajaloo objektidest moodustub seal mitu kihti. Nii on alles väike puumaja, kus peeti 19. sajandi lõpus tulevase NSVL-i kompartei esimene kongress. Samas näitab kohalik giid Sergei hooneid, kus kuulutati 1918. aastal välja vabariik ja töötas rahvuskongress. Kesklinnas asub ka Minski teleritehas, kus töötas president J. Kennedy mõrvarina ajalikku jäänud L. H. Oswald.
Kus on Minski Chupa Chups?
Kui läänemaailma filmistuudiod teevad 1960–80ndate nõukogudemaad kujutavate linateoste võtteid kas Tallinnas või Vilniuses, siis Stalini aja lemmikvõttepaik on Minski kesklinn. Toonane arhitektuur on Iseseisvuse prospektil niivõrd ehedalt alles.
1970–80ndatest on jäänud paljudele meelde, et teises maailmasõjas hävines aastal 1067 esmakordselt mainitud Minsk peaaegu täielikult. Tegelikud kaotused oli ikkagi väiksemad. Alles on oma vanalinn koos raekoja ning 17. sajandi alguse katedraaliga. Näha võib veel mitmeid pühakodasid (sh punastest tellistest katoliku kirikut), kloostreid, 18.–19. sajandite elukvartaleid ning muudki. Sõja elasid üle 1930-ndatel ehitatud valitsushoone ja suursugune ooperi- ja balletiteater. Giidi sõnul sattunud sinna aastakümneid tagasi Estonia teatri orkestrandid. Mehed olnud imestunud maja ja lavataguste ruumide võimalustest. Koduteater tundunud pärast nähtut kuidagi väike…
21. sajandi Minski uut nägu esindab loomulikult rahvusraamatukogu. President A. Lukašenka külastas sajandi alguses Pariisi. Seal sattus ta moodsast arhitektuurist vaimustusse ning ütles: Minsk vajab uut raamatukogu. Nii see aastatel 2004–2006 valmis ehitati. Hambamehed aga hüüdvat 22 korrusega hiigelmaja Chupa Chupsiks või lilleks.
Tagasitee 18. augustil on 14-tunnine (vaheaegadega) bussireis läbi Loode-Valgevene ning kolme Balti riigi. Piiril Medininkais kulub saabumisest veidi rohkem aega, sest liinibussidel on eesõigus. Lisandub lihtsalt tühi ootamise aeg, kui piirivalvureid või tollitöötajaid polegi näha. Kaks ja pool tundi möödas, pääseme Leetu. Oleme tagasi EL-is.
