Eesti Rahva Muuseumisse saabujaid võtab vastu lumesajus magav karu ning külaliste kolme soovi ootav kuldkala. Otse Moskvast saabunud pilkupüüdvad kunstiteosed on heaks sissejuhatuseks ERMi muinasjutunäitusele “Elas kord…”.

Tunnustatud Vene teatrikunstniku Maria Tregubova loodud “Mihhail Mihhailovitš magab” (“Михал Михалыч спит”) on suuremõõtmeline teos, millel kõrgust kaks ja pikkust viis meetrit. Magav karu ei jäta tõenäoliselt külmaks ühtki külalist ning on juba paari päevaga saanud külaliste fotode peakangelaseks. Kuidas ERMi direktor Alar Karis Tretjakovi galeriis käis ning kuidas karu ja kuldkala teekond Eestisse algas, saab vaadata ERMi blogiartiklist “Miks tuli karu Venemaalt ERMi magama?”.

ERMi püsinäitusel “Uurali kaja” saab vaataja kogeda läbi interaktiivse stseeni “Karupulm” karu emotsioone ja südametukseid ning teadmise, et hõimurahvad on pidanud karusid oma lähisugulasteks. Karule annab väärikust veelgi teadmine, et meie esivanemad pidid toidu saamiseks karusid tapma ning tapetud karule korraldati mitmepäevased peied. Siin-seal ka tänapäeval lauldakse laule ja näidatakse etendusi lepitades karu inimestega ning aidatakse karu hingedel kehast lahkuda. Kui seda ei juhtu, võib lõppeda karude sugu ja satub ohtu kogu maailmakord.

ERMis kuni järgmise sügiseni vaatajaid köitev kuldkala täidab teadupärast enne vette tagasilaskmist (ehk Venemaale tagasi viimist) kolm soovi. Millised on aga tänapäeva inimeste suurimad soovid? Kuldkala juures on kuldkirst, kuhu paber oma soovidega lisada. Kindlasti teeb muuseum näituse lõppedes külaliste soovidest kokkuvõtted. Seega soovitame hoolsalt mõelda, sest mine tea, mõttel on jõud ja kolm kõige enam soovitud soovi võivad ju ka täide minna.

ERMi muinasjutunäitusel “Elas kord…” kohtutakse taas karuga. Loomamuinasjuttudes on karu rebase ja hundi kõrval oluliseks tegelaseks. Suur ja tugev karu on küll juttudes metsa isand, kuid siiski inimeste poolt kergesti tüssatav. Kuid karud on Eesti muinasjuttudes ka üllatavalt musikaalsed. Selle tõestuseks Tori kandist kogutud lugu Riikliku Kirjandusmuuseumi kogudest.

“Karu oli muusikat teind. Mehed olnd metsas ja kuulnd ikka, et niisuke imelik, ikka “kõuu ja kõuu!” Siuke hääl, et laul ei ole, et mis hääl sel on. Läind hääle peale ligi: suur piksest löönud puu olnd. Siuksed killud – pikne lööb kõik killude või pinnude kaupa –, suured pikad pinnud olnd sedasi, alt olnd lahti ja ülevelt otsad olnd alles kinni. Jah – ja karu olnd seal juures, vana emakaru, ja tõmmand neid lahtikistud puutükke ja need teind ikka “kõmm – kõuu, kõmm – kõuu!” Kõmisend sedasi tagantjärgi. Ja pojad olnd ümber ja karupojad aina tantsind selle heli järgi. Karu muudkui aga tõmmand ja tõmmand. Siis näind, et karu tahab kangesti muusikat ja teeb ise muusikat metsas. Karud tahavad muusikat.”

Magava karuga saab pilte teha ning kuldkalale soove esitada muuseumi lahtiolekuaegadel kolmapäevast pühapäevani kell 10–18.

Lisainfo Alar Karis, tegevdirektor 736 3000, alar.karis@erm.ee