Eesti kagupiirist läänes ja kagus asuva Venemaa Pihkva oblastiga on vast igaühel oma suhe. Kes mäletab ise või on kuulnud vanemate reisidest Pihkva turule. Kes käib Petseris omaste haual või imetleb sealse kloostri laia joonega ilu.

Mihhailovskoje lähedal asuv Puškinskije Gorõ tuleb tuttav enda keskkooliajast. Vene kirjanduse programm kirjeldas, kuidas “vihatud tsaarirežiim” saatis poeet Aleksandr Puškini riigivastaste luuletuste pärast kodukanti Mihhailovskojesse asumisele.

Kurva kuulsusega on Pihkvamaa lõunaosas asuv Velikije Luki. Isegi ENSV ajal oldi poolihääli sunnitud tunnustama, et detsembrist 1942 kuni jaanuarini 1943 kestnud Punaarmee operatsioon viis sihile. Linn vallutati ja garnisoniülem von Sass vangistati. Kuid kõik nõudis üliränka hinda. Eesti korpus sai Luki all hirmsaid kaotusi. Pärast Eesti taasiseisvumist koostatud nimekirjad ja uuringud teatavad külmalt: Velikije Lukis hukkus kokku 35 000 sõjameest. Nendest 6500-7000 hukkunut või hiljem haavadesse surnut kuulus Eesti laskurkorpusesse. Kurvad ja sünged arvud, sest enamus langenutest olid parimas eas noored mehed vanuses 20-25. Kellegi pojad, vennad, onud, isad, abikaasad…

Õnneseened olid need, kes elu ja tervisega lahingust koju naasesid. Kaks väärikat ehk Albert Teppand ja Valentin Villemsoo teevad kogu kolmepäevase reisi vapralt kaasa. Mõlemal on eluaastaid juba üle 95.

Retk Venemaale algab reisifirma Maineddi kaudu turistiviisa taotlemisest. Idanaabrid ID-kaarti ei tunnista. Viisa saamiseks on tarvis passi ning paberil fotot, viisa kleebitakse passi. Koidula piiripunktis käsutatakse terve reisiseltskond mõnusalt jahedast bussist lämbe leitsaku kätte. Seda koos asjadega. Kotid ning pakid valgustatakse läbi. Õnneks sujuvad piiriformaalsused kiirelt ning umbes poolteist tundi väldanud “operatsioon” loetakse lõppenuks.

Sõit jätkub Pihkva suunas. Velikaja jõe kallastel asuvas linnas elab umbes kaks Tartu linnatäit inimesi. On täna oblastikeskus, keskajal aga põline omaaegse vabariigi keskus, mis hiljem allutati Venemaa võimule. Eesti rahvavägi vallutas linna Vabadussõja ajal ning ülemjuhataja Johan Laidoner võttis keskväljakul vastu alluvate paraadi. Praegu samal väljakul eestlasi ja Laidoneri ei meenutata. Pihkva ülikooli ees seisab hoopis Lenini monument.

Maailma kõrgeim ikoonisein

See-eest on jõe kaldal asuv Pihkva kreml endiselt vana ja väärikas. Peakirikus asuv 50 meetrit kõrge ikonostaas on ilmselt Venemaal kõrgeim omasuguste seas. Aga mõningate andmete järgi kuulub sellele koguni maailmarekord. Seda ei saa kahjuks kontrollida.

Pihkva külje all asub õhudessantdiviis, kus praegu teenib umbes 4000 meest. Augustiputši ajal 1991 saadeti diviis autodel Tallinnasse ning “suurim lahinguvõit” oli teletorni juures.

Pihkva kremli peakiriku ikoonist jääb fotole vaid osa. 

Teel Velikije Lukisse saab näha Venemaa maastikke, külasid ning elu-olu. Ka tähtsad magistraalid, nagu Moskva-Riia tee ning Peterburi-Kiievi tee on kaherealised. Ristmikud on ehitatud ümber kahetasandilisteks. Põllud on kohati haritud, kuid nendel kasvav vili näib samuti trotsivat koledat põuda. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik meie reisi kolm päeva möödusid 30-kraadises leitsakus. Vaid üks hommik tervitas vihmaga ning 20 kraadiga.

Eestis on saadud karuputk enam-vähem kontrolli alla, kuid vähemalt Pihkvamaal on vohab see teeservades ning kohati ka põldudel. Teeviidad ning asulanimed on vene ja inglise keeles. Külade majad valdavalt puidust, vana-vene stiilis ning paljud neist kas helesiniste seinte või katusega. Autodepalett kõigub Ladadest, Nivadest Mercedeste ning Volvodeni. Mõni on nendest nii roostetanud kerega, et Eestis võetaks sõiduk ilmselt kohe rajalt maha.

Lovati jõe kallastel asuvas Velikije Lukis elab veidi üle 90 000 inimese. Esimest korda mainiti asulat aastal 1166 Pihkva vanades kroonikates. Linnaga on seotud nii Ivan IV, kahe Vale-Dimitri ning Peeter I tegevus. Teise maailmasõja väejuht, marssal Konstantin Rokossovski on maininud enda sünnikohana Velikije Lukit. Tegelikult oli ta pärit Varssavist. Linna nimi ei tähenda tõlkes üldsegi “suured sibulad”, vaid hoopis “suured vibud”. Kolme vibu on kujutatud ka linna vapil.

Kümneid kurbi kive

Teisest maailmasõjast tuli linn välja varemeteväljana. Kui 1941 elas asulas 55 000 inimest, siis 1943 vaevalt tuhatkond. Enne sõda ehitatud hoonetest on tänaseni alles vaid kümmekond. Lisaks on 1990ndatel taastatud kloostrikirik. Kuid tsaariajal oli Lukis kolm kloostrit.

Just viimane sõda tegi linna eestlastele tuntuks. Kahjuks on see tuntus valus ja kurb. Lukit võiks nimetada kurbade kivide linnaks, sest kokku on asulas või selle ümbruses 16 kalmistut. Linna peamisele kalmistule on maetud vähemalt 3900 eestlast. Kümnetelt kividelt loed koduseid nimesid: Aavik, Ammas, Karm, Kask, Kert, Koit, Koort, Laanes, Loorand, Oja, Tamm, Treimuth, Vaher, Viik, Väli…. Lovati jõe kaldal bastionil seisab juba 58 aastat Saaremaa paekivist 25-meetrine monument kõikidele hukkunud eestlastele. Reisil selgus, et nii mõnegi kaaslase sugulane langes kas detsembris 1942 või jaanuari esimesel poolel 1943. Väike-Maarja mees võib tunda kergendust, sest leidis Noskova külas kivilt enda onu nime ehk reamees Orupõllu.

Aastatel 1920-1940 asus Petseri koos kloostriga Eesti territooriumil. 

Kui kogu NSVLi aja ülistati võitmatut punaarmeed ning sakslastest räägiti vaid põlastusega, siis nüüd on ka need asjad muutunud. Muuseumides on näha Saksa poole relvi, esemeid ja fotosid. Luki äärelinnas on tehtud korda Saksa sõjavangide kalmistu, kuhu on maetud 850 meest. Sarnaselt Estonia teatri taastamisele ehitasid sakslased üles ka Luki linna. Tallinnas olevat teatri varemelt rippunud loosung: “Ise purustasime, ise taastame!”.

Veel mõned aastad tagasi sai vaadata ka raudteejaama lähedal asuvat punkrit. Seal alistus garnisonijuht Eduard von Sass jaanuari keskel 1943. Mullu pumbati kunagine pommivarjend veest tühjaks ning sinna plaanitakse muuseumi avamist. Kõrvalised külalised aga objektile ei pääse, sest see asub raudtee territooriumil aia taga.

Aleksandr Puškini hauamonument. 

Reisi viimased peatuskohad on Puškinskije Gorõ ja Petseri. Gorõ kloostrikiriku kõrvale on maetud Aleksander Puškin. Samas on ka tema ema, vanavanemate ning kirikus ka venna hauad. Petseris saab imetleda kloostri ilu. Keset kompleksi seisab ka püha vee kaev, mille juures on järjekord. Vett ammutatakse suuremate ja väiksemate pudelitega. Loomulikult kehtivad kirikutes ja kloostrites reeglid, et naistel peavad olema pea ning põlved kaetud. Meestelt nõutakse pikki pükse.

Petseri kesklinnas on hästi näha piir, kus lõõmas hiigeltulekahju mais 1939. Kloostri-poolne linnaosa jäi puutumata, veidi eemal asuvad juba pärast sõda ehitatud hooned. Eesti piir jääb linnast vähem kui kahe kilomeetri kaugusele.

Valik hindu Venemaal
• Bensiini A95 liiter 41-43,5 rubla.
• Suveniirmagnetid 50-100 rubla.
• Kirjadega T-särk 750 rubla
• Pooleliitrine viinapudel 240-943 rubla.
• Muuseumipilet Ostrovis 100-300 rubla.
• Pooleliitrine kann õlut restoranis 210-390 rubla.
• Suveniirikoonid 190-2000 rubla.
• Keskmine pension on 10 000 rubla.
• Miinimumpalk on 7000 rubla.
• Euro ja rubla suhe on ligikaudu 1:71.