Victor Polyakoff. 

Maardu kultuuri- ja infokeskuse teine korrus on värskelt remonditud. Nagu tahetaks ruumide euroremondiga ka endise peremehe teod kustutada, majja euroopalikkust tuua.

Maja esimesel korrusel olev suur saal on jõuluehtes. Uus ülemus, aasta otsa kultuuri- ja infokeskuse (edaspidi: kultuurikeskus) direktori ametis olnud kohusetäitja Victor Polyakoff kohendab kuusel veel elektriküünlaid. Et paljunäinud saali hämaramatessegi kohtadesse natukenegi valgust heita . Linna 18 aastat juhtinud, nüüdseks meie hulgast lahkunud Georgi Bõstrovi aegu oli siin võõrustatud kõrgeid väliskülalisi, söödud musta kalamarja ja joodud selget valget viina. Aga korraldatud ka suuri rahvapidusid, kontserte ja tantsuõhtuid. Kõige kohal hõljumas ikka maja endise juhi Andrei Zarenkovi vari.

Nüüd on Zarenkov läinud. Kuigi ta juba aasta tagasi detsembris mõisteti kohtu poolt kokkuleppe korras süüdi suures ulatuses pistisesevõtmises – mees oli saanud 4780 eurot meelehead (see oli summa, mis kohtus tõendamist leidis) – töötas ta ometi kultuurikeskuses edasi. Kuigi sama kokkuleppeline kohtuotsus keelas Zarenkovil töötada avalikus sektoris juhtivatel, järelevalvet tegevatel või varaliste väärtuste liikumist korraldavate ülesannetega töökohtadel. Kellena siis? Linna toonane juhtkond eesotsas auväärse meeri Bõstroviga varjas seda kiivalt. Nii kiivalt,et seda ei suutnud välja selgitada isegi Eesti Päevalehe uurivajakirjanikud, kes päev otsa läbi fotokaameraga Zarenkovi jälgisid. Selgitati ainult välja, et ta ikkagi kultuurikeskuses töötas. Aga kellena?

„Lavastaja“ koondati

Andrei Zarenkovi jaoks oli kultuurimajja loodud lavastaja ametikoht. Lavastaja oli Zarenkov loomulikult. Ainult tõenäoliselt teistsugustele näitemängudele kui neid Kultuurimajas mängiti. Nende näitemängude pärast tundis tema vastu põhjalikku huvi isegi kaitsepolitsei.

See kohtujärgne aasta, mil Zarenkov “lavastas”, juhtis kultuurimaja kohusetäitjana Polyakoff. Bõstrovi lahkudes tegi Maardu linnavalitsus aga üksmeelse otsuse – koondada lavastaja ametikoht. Direktoriks tõusis kohusetäitja Victor Polyakoff

Kuid kes Te olete, Victor Polyakoff?
Maardu uus info- ja kultuurijuht, on ehk ametlik vastus. Kui aga sügavamalt kaevata, siis…
„Sündinud olen Tallinna kesklinnas, Kreutzwaldi ja Narva maantee nurgal,“ räägib mees iseendast. „Õpetaja ja näitleja perekonnas. Ema oli õpetaja, isa Vene Draamateatri näitleja.“ See ehk seletab ka, miks noor Victor Polyakoff – siis Viktor Poljakov – valis õpingud GITIS-es, lõpetades selle Moskva auväärse teatriinstituudi režissöör-näitleja kutsega. Ja seletab ehk sedagi, miks ta on vasakpoolsete vaadetega, kuuludes Eesti Ühendatud Vasakparteisse – ikkagi vene haritlaste lastetuba. Kuidas sai aga Viktorist Victor, ei seleta see kuidagi.

„Tegelikult olid mu isapoolsed esivanemad kõik prantsuspäraselt Polyakoffid, nõukogude võim sundis neid Poljakovideks hakkama. Kui Eesti Vabariigi võim taastati, taastasin ka esivanemate nime,“ meenutab nüüd juba rohkem kui 20 aasta Victori nime kandev mees, kes ühistransporti sisenedes kaabut tõstab ja kõiki viisakalt tervitab. “Tervitamise komme on kah lapsepõlvest. Meie kandis oli palju pisikesi poode, kus müüjateks veel esimese vabariigi kommetega prouad – kõnelesid kolmes keeles, tervitasid kõike, eks ma nendega suheldes harjusin ja harjutasin,“ räägiv Victor lapsepõlvest. Sealt on pärit ka tema sorav eesti keel.

„Käisin eesti lasteias,“ ütleb ta. „Ja pärast jalutasin eesti tüdrukutrega,“ muigab siis.
„Maarduga olen seotud aastast 2000, kultuurimajja tulin kunstiliseks juhiks 2012. aastal,“ ütleb ta tõsinedes. Et kunstiline juht ka ise tõepoolest kunstihuviline on, tõendavad tema regulaarsed teatrikülastused.

„Igal aastal ostan piletid kindlasti „La Traviatale“,“ Rigolettole“, külastan Eesti Sümfooniorkestri kontserte,“ kõneleb mees oma muusikahuvist. Samas meeldib talle istuda ka Maardu kultuurimaja avaras saalis – olgu see siis pooltühi või rahvast tulvil – kuulates oma korraldatud kontserte. Olgu esinejad kohalikud või Tallinna muusikud või tulgu nad Narvast või hoopis Peterburist või Moskvast. Hea muusika on tema jaoks alati hea muusika.

„Ma pole Zeus“

Mida tahab aga vastne kultuurijuht kultuurimaja tegevuses muuta?
„Võrdleksin kultuurimaja, mille allasutusena tegutseb ka Maardu rahvamaja, vana Kreeka Parnassiga, kus elas Zeus oma üheksa muusaga,“ toob Polyakoff huvitava ajaloolise võrdluse. Nii peab ka kultuurimaja edendama erinevaid kunstiliike, nagu seda tegid muusad. Ainult Polyakoff ise ei taha olla karmikäeliselt keelav-käskiv Zeus, pigem erinevate muusade, erinevate (rahva)kunstiliikide kordinaator.
Maardus elab rohkem kui 50 erinevast rahvusest inimese. Igaühele tuleb pakkuda midagi. Nii töötavad kultuurimajas tantsuringid, kunstiringid, laulukoorid, maleklubi.

„Populaarseim on aga pensionäride võimlemisring. Varem käis võimlemisrühm koos kaks korda nädalas, nüüd toimuvad tunnid iga päev, kavatseme veel rühmade arvu suurendada,“ kõneleb vastne kultuurijuht.
Üks unistus on tal küll. Varem tegutses kultuurimaja juures ka Eesti koor. Aastatega koor hääbus.
„Minu suur soov on koor uuesti ellu kutsuda. Kellel soov laulda, võtku julgesti ühendus,“ ütleb vastne Maardu kultuuri ja infokeskuse direktor Victor Polyakoff.

„Kultuurimaja on kõige lähem inimesele, siia võivad tulla kõik. Olgu nad nii vanad kui tahes või rääkigu mis keelt iganes,” on tema kreedo.