Kui novembrikuu külmad hakkavad Eestimaa metsi ja põlde härmatama, avaneb uks ajastute vahetusrituaalile, mis hõlmab surnute austamist, loodustsüklite tähistamist ja kogukonda siduvat mardi- ja kadrisantide ringijooksmist.

Hingedepäevale (2. november) järgneb mardipäev (10. november), millega lõppes muistsel ajal mihklipäevast siiani kestnud surnuile pühendatud aeg – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Seda on seostatud surnute mälestamisega ka sellepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus.

Soomes nimetatakse novembrit marraskuuks ehk surnutekuuks ja samatähenduslik on ka meie hingekuu või kooljakuu, mis tähistab aga hoopiski oktoobrit.

Mardusepäevast mardipäevaks

Katoliku usu tulekuga hakati mardusepäeval pühitsema IV sajandil elanud Tours’i piiskopi Martiniuse surmapäeva ja päeva ennast nimetama mardipäevaks. Hiljem luges luteri kirik selle päeva Martin Lutheri sünnipäevaks.

Kuigi paganlikud kombed püüti asendada Saksamaalt sissetoodud traditsioonidega, jäi päeva rahvalik tuum püsima. Eesti maarahvale tähendas see eelkõige talve algusmärki – loomade lauta üleviimise lõppu, õlle­pruulimise aja algust ja esimest suurt talvist püha enne jõule, sügisese lõikuspeo jätku, välitööde lõpetamise tähistamist. Algasid tubased tööd ja talveaeg.

Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde – eeskätt olid keelatud lina ja villaga seotud naistetööd ja  kolistamine, et mitte häirida hingede rahu.

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaasi järgi seostatakse talukombestikus mardipäeva santimist ja annetuste kogumist järgmise aasta viljaõnnega. Mardipäeva peetakse peamiselt meeste pühaks, kadripäeva naiste pühaks. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga.

Rituaalide sümfoonia: laulud ja viljaterad

Mardilaupäeval, 9. novembril, lõpetati töö varakult, koristati tuba ja seati kõik maja asjad korda ning jäädi marte ootama. Külanoored ehk mardisandid käisid siis perest perre, olles maskeeritud loomadeks – hobuseks, karuks, sokuks. Mardiskäimise komme on seotud kujutlusega meie esivanemate hingedest, vilja- ja karjaõnne taotlemisega.

Mardijooks on vana komme, mis toimus mitmel pool Euroopas, sest see pärineb keskaegsest andidekorjamisest kloostritele. Eestisse jõudis see keskaja lõpul sakslaste kaudu. Meil korjasid mardisandid ande mitte kloostrile ega kirikule, vaid endale.

Mardijooks polnud kunagi lihtsalt andide kogumine. See oli hoolikalt kavandatud etendus, kus iga žest ja sõna kandis sügavat tähendust. Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus, ehkki erinevaid osi võidi esitada pikemalt ja lühemalt. Mardipere – koosnedes mardiisast, mardiemast ja nende „lastest“ – astus esmalt ukse taha nt sellise lauluga:

Tere, tere, eidekene,

teiseks tere, taadikene,

tere, taadikene.

Laske mardid sisse tulla,

mardid tulnud kauge’elta,

tulnud kauge’elta.

Mardi küüned külmetavad,

mardi varbad valutavad,

varbad valutavad.

Mart toob meile lehmaõnne,

kannab kotta karjaõnne,

kotta karjaõnne.

Martidel oli harilikult kaasas ka pillimees viiuli, lõõtspilli, kandle või suupilliga. Tuppa sisenemisel puistas mardiisa põrandale rukki- või odrateri, soovides majale viljaõnne.

Sanditamislaule lauldi sageli üheskoos ilma eeslauljata. Igale reale järgnes tihti refrään „märti-märti“. Sanditamislauludeks tsükli osad keskendusid tegevuse olulistele punktidele: laulmine väljas ja sisse palumine, teretamine, õnnistamine, tantsimine, ketrajasandi laul, andide palumine, tänamine ja soovimine. Kogu tseremoonia kulges tavaliselt kindlas järjekorras üsna kiires tempos.

Kogutud kingitused jagati omavahel või söödi hiljem ühiselt ära. Lõpuks tänati ja sooviti järgmiseks aastaks rohket viljaõnne ja head käekäiku. Kui pererahvas sante sisse ei lasknud või ande ei andnud, siis ka sajatati.

Kui mardipäeval oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv suure lumega,
suvi aga vilu ja vihmane. Oli aga mardipäeval ilus ilm, siis pidi ka suvi tulema ilus.

Ajapikku muutus mardisandiks käimine noorte lõbustuseks. Mardid kandsid pahupidi pööratud kasukaid, õlgedest kübaraid ja takust habemeid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi-uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.

Maitsed: mardihani ja seapea

Mardipäeval valmistati erilisi pühadetoite, pruuliti õlut ja küpsetati odrakaraskit, et talu söögilaud oleks pühapäevasem. Lääne-Euroopas kuulus juba 1171. aastal mardihani mardipäeva juurde. Selle põhjuseks on peetud asjaolu, et haned olid selleks ajaks piisavalt nuumatud. Eestis oli sümboolne toit hane või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. 19. sajandil söödi hane eesti jõukamates peredes, kuid Tallinnas on näiteks 1545. aastal mardipäeval hani olnud tavaline toit.

Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast.

Mardipäeva järgi ennustati ka ilma. Mardipäeva lumi toob hea vilja-aasta ja kasvatab palju õunu. Kui mardipäeval oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv suure lumega, suvi aga vilu ja vihmane. Oli aga mardipäeval ilus ilm, siis pidi ka suvi tulema ilus ja andma korraliku heina- ja vilja-aasta. Öeldi veel: mardipäeva külm toob külmad jõulud, mardisula aga sopased jõulud.

Kuigi mardipäeva tähistatakse üle Euroopa, on Eesti versioon üsna ainulaadne. Eesti mardikombestikus säilis muinasusundi tuum – dialoog loodusjõudude ja esivanematega.

Eesti folkloorinõukogu korraldab ka tänavu üle-eestilist mardi- ja kadrisantide rahvaloendust, et saada ülevaadet, kui elujõuline on meie sanditamiskombestik. Kõige enam liiguvad mardid ja kadrid ringi kahe- kuni neljaliikmeliste sandiperedena. Enim marte (2939) loendati kokku 2020. aastal. Enim kadrisid (2755) pani end kirja 2024. aastal. Kõige rohkem sante kokku (5670) pani end kirja mullu. Santijatest 76% on lapsed ja 24% täiskasvanud.  

HEA TEADA

Mardisandi meelespea

• Laula ukse taga ja palu luba sisse tulla – mardisantidel on külalislahkus alati oodatud! Astu edasi alles siis, kui pererahvas kutsub.
• Astu tuppa, ole sõbralik ja tutvusta end: „Kaugelt maalt tulnud mardisandid…” Tervita kõiki pereliikmeid eraldi.
• Soovi pererahvale õnne – viljaõnne põllule, karjaõnne loomadele, pereõnne igapäevaelus, rahaõnne rahakotile ja terviseõnne kõigile.
• Viska põrandale veidi teri – rukist, kaera, otra, nisu, hernest või uba, et need jääksid küllust ja rikkust tooma.
• Koputa õrnalt vitsaga pererahvale seljale ja soovi neile tugevat tervist.
• Esita mõistatusi ja vaata, kas keegi oskab lahenduse leida.
• Laulge, tantsige või mängige pilli.
• Võta vastu pererahva kingitused.
• Tänage lahket pererahvast ja astuge teele.

Allikas: rahvakalender.ee

STATISTIKA

Eesnime Mart statistika

• 2025. aasta 1. jaanuari seisuga on eesnimi Mart 2398 mehel. Mart on populaarsuselt 67. mehenimi.
• Vanim Mart on vanuserühmas 85+, noorim vanuserühmas 0–4.
• Mart on keskmiselt 52 aasta vanune.
• Kõige populaarsem on eesnimi Mart vanuserühmas 75–79, kus neid on 10 000 elaniku kohta 25,89.
• Kõige rohkem on eesnimega Mart sündinuid novembris, kokku 366.
• Kõige populaarsem on eesnimi Mart Hiiu maakonnas, kus neid on maakonna 10 000 elaniku kohta 31,70.

Allikas: statistikaamet