Pea veerand sajandit kestnud maareform on jõudnud lõpusirgele. Nii näiteks kukub tänavu 30. juunil tähtaeg, milleni omavalitsused saavad esitada taotlusi maade munitsipaalomandisse saamiseks. Harjumaal on möödunud aasta viimase päeva seisuga kantud katastrisse ehk reformitud 96,1% maakonna pindalast.
Maareformi eesmärk, nagu igaüks ise suudab järeldada, on kogu maismaa katastrisse kandmine ehk igale maalapile muuhulgas seadusliku omaniku kinnitamine, olgu see siis eraisik (füüsiline või juriidiline), kohalik omavalitsus või riik. Tulemuseks peab olema maa efektiivsem kasutamine – kui maatükil on omanik, siis on tal ka idee, mida sellega peale hakata, ning kasutuseta eikellegimaad, millel toimuva (või mittetoimuva) eest keegi ei vastuta, ei eksisteeriks.
Maareformiga tegelemine on pandud kohalike omavalitsuste ja maavalitsuste ülesandeks. Harjumaal on omavalitsustest siiani kõige tublim olnud Raasiku vald, kus 31. detsembri 2015 seisuga on katastrisse kantud 99,5% valla territooriumist. Vähemalt 98% on maad katastrisse kantud veel Kernu, Padise ja Saue vallal.
Kõige probleemsemas seisus on Harjumaal linnad: Keila linnal on katastrisse kantud 68,3% maast, Loksal 81,9%, Paldiskil 82% ja Maardul 85,7%. Tallinn on jõudnud reformimisega 83,1 protsendini.
Harju maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Jaan Marki sõnul ei saa välja tuua, millises Harju omavalitsuses on siiani maareformi kõige kehvemini läbi viidud, kuna omavalitsustel on tihti erinevad probleemid. „Kui näiteks Tallinnas on reformi läbiviimisel takistavaks asjaoluks huviliste kohtuvaidlus maa omandamise pärast, siis näiteks Harjumaa kaugema nurga valdade puhul esineb hoopis huvi puudus maa omandamiseks,“ kirjeldas ta. „Isikud, kellel on seadusejärgne õigus maad omandada, ei tee oma toiminguid tähtaegselt või siis lükkavad neid majanduslike probleemide tõttu edasi – näiteks mõõdistuskulud, erastamise kulu, riigilõivud ja nii edasi.“
Mark lisab, et probleemiks on maareformi läbiviimisel ka spetsialistide vähesus valla- ja linnavalitsustes. „Paljudes omavalitsustes on optimeeritud halduskulusid ning kokkuhoidliku personalipoliitika tõttu on maareformiga tegelevatele spetsialistidele lisatud täiendavaid töökohustusi,“ märkis ta. „See tekitab kahjuks olukorra, kus maareformi lõppu jäänud keerukate juhtumitega ei suudeta tegelda piisava järjepidevusega ja seaduses sätestatud tähtaegasid järgides.“
Ribad jäävad laokile
Nagu Mark märkis, on omavalitsuseti probleemid erinevad. Rae valla abivallavanem Priit Põldmäe sõnul on neil maa reformimise probleemid seotud enamjaolt ostueesõigusega erastamisele ja tagastamisele kuuluvate elamu- ja maatulundusmaadega. Rae naabril Kiili vallal aga taolisi probleeme pole: Kiili valla maanõuniku Benno Johansoni sõnul on maa tagastamisel ripakile jäänud vaid üks juhtum 3-hektarilise maatükiga.
Kiili vallas, nagu mujalgi, tekitavad peavalu aga igasugu väikesed maaribad, mis ühel või teisel põhjusel (nt kunagised planeeringud on kinnitatud vanade kaartide järgi) jäänud katastrisse kandmata. Sellised ribasid on Kiili vallas kokku 3,8 hektari jagu, kuigi üks riba võib olla vaid paarikümne ruutmeetri suurune. Peamiselt asuvad taolised ribad eravalduse ja valla- või riigitee vahel ning eraomanik ei pruugi alati olla huvitatud väikese maalapi ostmisest. Johansoni sõnul tekib siis probleem, sest maareformi seaduses ei öelda täpselt, mis maalapist saab, kui sellest pole huvitatud ei erasik, omavalitsus ega riik.
Maa-ameti maareformi osakonna juhataja Maire Salu pakub, et teede ääres asuvate ribade puhul tuleks kaaluda, kas neid oleks otstarbekas liita hoopis teemaaga või vormistada haljasalana, kuivõrd tihti asuvad neil veetrassid, tänavavalgustus või muu taristu. „Selliste maade puhul on mõistlik, et need ei kuulu jupikaupa mitmele eraisikule, vaid on näiteks munitsipaalomandis,“ märkis ta. Juhul kui katastrisse kandmata riba on piirneva kinnistu omaniku kasutuses ja sellel asub juurdepääsutee või sinna on ehitatud koguni hoone, peaks omavalitsus Salu sõnul aga omanikule selgitama, et maakasutust pole võimalik seadustada ilma maad omandamata. Sellisel juhul peaks eraisik ikkagi riba endale ostma.
Kuivõrd praegu on omavalitsustel ja riigil veel palju tööd maadega, millele huvilised olemas, siis ei ole Salu sõnul kellelgi ülevaadet, kui palju on laokile jäänud ribasid, mida keegi omandada või kasutada ei soovi. „Seetõttu on võimatu ka öelda, mis neist saab,“ ütles ta. „Küllap leitakse lahendused pärast seda, kui taotlustega maatükid on reformitud.“
Maa-ameti poolt aga tuletab Salu linna- ja vallavalitsustele veelkord meelde, et nad reformimata maade piire määraksid kindlasti selliselt, et ribasid juurde ei tekiks.
Tootmismaad ei anta
Maad saavad reformi käigus endale taotleda ka vallad ja linnad. Enamjaolt on tegu maaga, millel riigi huvi puudub ning mis ei kuulu tagastamisele või kus juba asub mõni omavalitsusele kuuluv hoone (kool, lasteaed, vallamaja jne). Maad tuleb omavalitsusel taotleda riigilt, selleks peab olema kindel põhjus ning need taotlused vaadatakse läbi maavalitsuses või maa-ametis. Maa andmise otsustab maavanem, keskkonnaminister või Vabariigi Valitsus.
Maareformi seaduses on kirjas, mis tingimustel omavalitsusele tasuta maad antakse. Lisaks omavalitsusele kuuluvate hoonete alusele maale saab taotleda ka sotsiaalmaad ja see ongi enam vähem kõik. Üks oluline moodus on siiski veel: taotleda saab ka maad, mis kuulus vallale-linnale 1940. aasta 16. juuni seisuga.
Harjumaal on selline omavalitsus Rae vald, kellele on maareformi käigus antud ülivõimsalt enim maad munitsipaalomandisse (1500 hektarit). Abivallavanem Priit Põldmäe märgib, et enamiku sellest moodustabki maa, mis kuulus vallale enne 16. juunit 1940. Suure osa sellest on vald planeerinud äri- ja tootmismaaks. Põldmäe sõnul on valla üldplaneeringus äri- ja tootmismaadeks ümber planeeritud ca 680 hektarit. „Ligikaudu 1400 hektari suurune territoorium on ettevõtluse arenguks või laiendamiseks vaba,“ märkis ta.
Kui Rae valda taas naabri Kiiliga võrrelda, siis tekib suur kontrast: viimases on äri- ja tootmismaad kokku napilt üle 100 hektari ning ettevõtluse arendamiseks pole rohkem maad vallal pakkuda. Kahe valla visuaalses erinevuses võib veenduda iga liiklejagi: kui mööda Tartu maanteed Tallinnast välja sõita, ääristavad teed suured äri-, tootmis- ja laohooned. Kiili vallast läbi sõites midagi taolist silma ei hakka. Kiili valla maanõunik Benno Johanson ütleb, et kui omavalitsusele pannakse riigi poolt surve peale, et arendataks ettevõtlust, siis tekib küsimus „kus?“, sest maareformiga omavalitsusele elamu- ja tootmismaad ei anta. „Me saame töökohti luua vaid vallale kuuluvates asutustes – koolis, lasteaias, vallavalitsuses,“ märkis ta. „Perspektiivset tootmismaad pole Kiili vallal praegu üldse.“
Harju maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Jaan Mark nõustub, et maareformi seadus ei anna omavalitsusele eriti palju võimalusi taotleda reformimata maad tootmis- või ärimaana munitsipaalomandisse. „Põhjuseks on see, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt ei ole äri ja tootmine omavalitsuse põhiülesanneteks,“ selgitas ta.
See kõik paneb nii mõnegi omavalitsusjuhi kulmu kergitama Vabariigi Valitsuses ringleva plaani peale, mille järgi suunataks osa üksikisiku tulumaksust omavalitsusse, kus inimene tööl käib.
Marki sõnul ei pruugi see plaan Harjumaal eesmärgipäraselt toimida. „Tallinn on niigi suur tõmbekeskus ja töökohtade looja ja seal käib tööl väga palju inimesi teistest Harjumaa piirkondadest,“ lausus ta. „Maksude osaline suunamine Tallinnale nõrgestaks veelgi võimalusi ettevõtluse arendamiseks teistes piirkondades.“
Aiamaad elanikele
Munitsipaalomandisse antud maa moodustab reformitud maast paar-kolm protsenti. Tegu on enamjaolt sotsiaalmaaga, kus asub mõni üldkasutatav hoone või rajatis – kool, lasteaed, rahvamaja, külakeskus, terviserajad, park. On ka teisi võimalusi: näiteks Anija vald taotleb maad munitsipaalomandisse aiamaade tarbeks. Kui maa-amet teatas 2014. aasta suvel Anija vallavalitsusele, et soovib panna müüki Kehras asuvad reformimata riigimaa tükid, siis tuli välja, et seal asuvad linnaelanike aiamaad, kuhu peale ehitatud kuurid ja kasvuhooned. Kui esialgu käskis vallavalitsus loata ehitatud rajatised lammutada ja aiamaad vabastada, siis mullu tehti taotlus maa munitsipaalomandisse andmiseks ja aasta lõpus otsustaski keskkonnaminister aiamaad Anija vallale anda.
Anija vallavanem Arvi Karotam ütles, et vald sai riigilt kõik taotletud maaüksused. Järgmise sammuna hakkab aiamaade elanikele andmist arutama Anija vallavolikogu. Karotami sõnul otsustab volikogu, kas elanikud saavad aiamaid tasuta kasutada või tuleb vallale selle eest ka tasuda. „Loodame, et volikogu annab elanikele aiamaade all oleva maa tasuta kasutusele,“ lausus ta. „Kulud, mis on seotud maade kasutamisega – prügivedu, kastmisvesi ja nii edasi – jäävad maakasutajate kanda.“
Võib jääda venima
Selliseid juhtumeid on palju, kus maa katastrisse kandmine on jäänud ühel või teisel põhjusel venima. Harjumaal on vaja ülejärgmise aasta lõpuks, mil kukuvad viimased tähtajad, saada reformitud ka viimased napid neli protsenti maast. Jaan Mark on optimistlik. „Käesoleval ajal on Harju maavalitsusel maareformi läbiviimiseks vajalike kogemustega spetsialistid olemas, et maareformi lõpptähtaegadest kinni pidada,“ ütles ta. „Peame siiski tõdema, et maareformi lõpuleviimine ei sõltu ainult maavalitsuse võimekusest, vaid kohalike omavalitsuste ja ka riigi paljude ametkondade tihedast koostööst.“
Marki hinnangul on raske ette ennustada, kas kõik menetlused saavad seadustes sätestatud tähtajaks lõpule viidud. „Alati võib ilmneda olulise mõjuga asjaolusid, näiteks kohtuvaidlused, subjektide rasked haigused või pärimistega seotud menetlused,“ märkis ta.
